Kõige tähtsam on kompass ja taskulamp

Kõige tähtsam on taskulamp ja kompass. Kui mina ausa rahvaloendajana olin kogu varustuse  tagastanud, siis tuli välja, et kõik teised

jätsid endale kingituseks taskulambi, millega sai igati põnevaid gestaapo joke teha. Seda teada  saades kadus mu südametunnistus

kus see ja teine ning ma tahtsin oma taskulampi tagasi saada. Teistel on ju ja minul ei ole, kus see ausus veel on. Peale natukest naeratamist ja läbirääkimisi lamp oligi tagasi minu juures, aga mitte mu enda oma, vaid mõne teise ausameelse blondi  oma. Mis tähendas seda, et ega see ometi tööle ei hakanud. Aga mul ju seda hädasti vaja Norras möki otsimisel, sest lugesin kodulehelt instruktaaže, talvel läheb onni leidmiseks 4 tundi varuda, aga maja ei ole eriti leitav, sest on ümbrusega

täitsa ühte värvi. Vat, kus väljakutse mulle. Sealt kodukalt lugedes tundus, et seda maja peale taskulambiga otsimist, tuleb ka kompass mängu kaasata. Ühel õigel eestlasel on ju kodus lauasahtlis kompass või paar. Vähemalt minul on. Seekord võitis talupoja mõistus õhtul “saan kõigega hakkama“ idee üle ning leidis, et võib-olla ikka tasuks kontrollida, kas minu arusaam kompassi töötamisest ikka klapib tegelikkusega. Peale poolt tundi blondi instruktaaži, sest vaatamata üritamisele, oli kagu meil mõlemal ühes suunas, aga kui me hakkasime rääkima paremast ja vasakust poolest, siis need oli küll totaalselt kohad vahetanud. Kas süüd oli Skyle või midagi muud, aga kuni lõpuni ei suutnud me neid klappima panna. Õnneks on telefonil 1001 app’i ja üks neist on ka kompass, aga igaks juhuks tuleb ju kahte kompassi omada, sest nagu ma aru sain, olen mina esi möki leidja. Kuna möki juures õhutemperatuuri sekates oli see nädala sees -20, leidsin ma, et olen maailma suurima seikluse veerel, mina kes ma kardan külma, lähen Norra mägedesse matkama just sel hetkel kui on võimalus jääskulptuuriks ennast külmetada, ei ole üldsegi halb idee. Pealegi geniaalsema idee peale annab ju tulla, aga see tähendas ainult seda, et seljakotis peale magamiskoti ongi ainult matkariided, kindad ja hunnik sokke. Ok, see kuulus taskulamp ka, millega ma seda mökki otsima hakkan.  Sel hetkel kui ma suure 70 liitrise seljakoti kaalu peale viskasin ja see kaalus ainult 11,5 kilo, tekkis küll tunne, et tahaks ohata. Käsipagasi kohvris, kus põhimõtteliselt on ainult läpakas koos oma laadija ja raamatuga kaalus kokku 9 kilo ning raamat ei ole telliskivi. Miks, miks ometi mu läpakas reiside vahel ainult kilosid kogub, ta peaks ikka oma sportliku vormile mõtlema hakkama, pealegi käsipagasil on ka oma piirmäär, mille vastu ju ei saa

.

Atraktsioonid Estonian Airi moodi ;)

Kas see on mingi nali või – oli mu esimene reageering, kui ma oma imepisikest moosiriiulit nägin, mille ette lennujaama buss häbelikult seisma jäi ja kuhu isegi mu käsipagas ära ei mahtunud.  See pandi vist kleeplindiga kuhugi tiiva alla kinni, igatahes Oslos lennukist välja tulles, nad kuskilt sealt kandist seda välja koukisid. Kui ma oma jalad kuidagi moodi diagonaalis istudes olin suutnud vastu naabri tooli pressida, teatas  piloot, et Oslo ei ole nõus meid vastu võtma. Ega ma ka sellist mändide kohal kõikuvat moosiriiulit vastu ei võtaks;) Aga  kuidagi pidime me  oma aeg sisustama enne loa saamist  ning sellega sai Estonian Air ideaalselt hästi hakkama. Kõigepealt ei läinud meil uks kinni, stjuardess sikutas, mis ta sikutas, mingi pragu jäi sisse. Kui sinnamaani õige eesti mehe kombel oli piloot teda selja tagant juhendanud, siis lõpuks vahetati ikkagi kohad ära. Aga vaatamata uuele toorele  jõule, uks oli ikka irvakil, aga samas meil ju aega oli, Oslo meid vastu võtta ei tahtnud. Siis saabus nagu vene muinasjutu naeriloos appi ka kapten, tulemus, ikka sama. Sikutasid, mis nad sikutasid, lennukiuks ikka irvakil. Vahepeal oli juba vilkurite saatel kaks autot appi saabunud, nii et tõsine diskoteek oli aknast välja vaadates ööhämaruses toimumas ning mees oranžis hakkas teiselt poolt ust lükkama. Ühiste sikutuste ja nügimiste peale sai uks kinni, ma olin täitsa hämmingus, et selliste pingutuste peale vähemalt ukselink kellelegi kätte ei jäänud. Aga aega oli meil ikkagi veel üle, seega järgmine atraktsioon oli, panna propellerid tööle, tänu millele oli lennukis selline tolmuimejat meenutav hääl, läks tõsiselt külmemaks, nii et ma tõmbasin kapuutsi pähe, aga ega see ei tähendanud, et me asuks positsioonidele ja liikuma. Sest aega meil oli ikka ülearu palju. Õnneks peale 20 minutit, tuli uus atraktsioon ehk Tartu vallutamine või vähemalt nii mulle tundus. Me liikusime teokiirusel teise lennujaama otsa, kõik reklaamsildid jõudsin isegi kaks korda ära lugeda, kuni lumevall meile vastu tuli ja Tartut ikka veel ei olnud, ei jäänud meil muud üle, kui ringi keerata ja seisma jääda. Sest vaade paremale – tühjus ja tuled, vaade vasakule, sama ning seda tuli ju järgmised 10 minutit nautida, sest kui ennem ei olnud aega Eestimaa ilust ja võlust osa saada, siis nüüd oli selleks ju viimane võimalus. Lõpuks ennem meie õhku tõusmist, et meil ikka igav ei oleks, haaras piloot uuesti sisetelefoni ja teatas, et Oslos on – 19, mina olin küll arvanud, et saan -5  hakkama, aga eks me seda seal lennurajal ukerdades ju ootasimegi. Aga ei võtnudki kõik need atraktsioonid eriti palju ega, me olime kõigest 30 minutit lennugraafikust maas.

Little red wagon – ühe väikse poisi idee, mis muutis maailma

Ühe omapärase statistika järgi on Eestimaa koht, kus on ohutu elada, sest maa ei värise ja tornaado meid ei ründa ning viljaikaldusest me elu ka nii väga ei sõltu.  Seega kunagine slogan, mis miljoneid maksis, aga eriti ei töötanud me riigi kasuks – welcome to Estonia, oleks täitsa asjakohane sellises kontekstis.

Film aga hakkab tornaado hoiatusega Usa’s,  kus palutakse inimestel evakueeruda ning järgmises kaadris on juba üleskutse, et kõigil, kel võimalik, palun annetage neid ja neid asju, et toetada inimesi, kes on kõik kaotanud tänu sellele katastroofile.

Kui tavaliselt mõeldakse ikka, et küll keegi teine aitab ja mul ei ole aega, siis on inimesi, kellele selline üleskutse läheb südamesse ning kes hakkavad tegutsema. Väike Zach kuuleb seda üleskutset telekast ning ema soovitusel teeb flaierid, kus kirjutab, et laupäevaks palun jätta ala trepi peale asjad, mida te oleks nõus annetama ning ta tuleb ja kogub need oma punase väikse vankriga kokku. Tema esimene kogumine lõppes gaaraazi täie asjadega ning see innustas teda veelgi rohkem panustama. Üks päev viib ema ka kodu kaotanud inimeste kogunemiskohta, mis muudab ta maailma igaveseks, sest  nähes et sealsetel lastel ei ole mitte midagi, isegi kõige odavamat mängusja, tekib tal uus idee – ta soovib neid kodutuid lapsi aidata. Kogu oma raha eest paneb ta kokku neile nn koolikoti, kus on sees jook, raamat, esmatarbekaubad, mänguasi jne. Ta kirjutab erinevatele firmadele, paludes nendelt abi ning tänu kõigele sellele peab ta looma oma fondi, mis on paras bürokraatia katsumuste rada. Pealegi on ta noorim USA, kellel on oma fond 😉 Raha kogumine eesmärgil tuleb ta ideele, et ta kõnnib läbi kogu USA’s nign kogub oma fondi raha, et aidata kodutuid lapsi. Ta isegi ei aima, kui kaugel on lähim linn, kuhu tal on plaanis jalutada ning kui kaua see üldse aega võib võtta

Selle kõige taustal, hargneb veel kaks teist liini – üks on tema enda perekonna sisesed suhted, mis aeg-ajalt ei ole üldse kiita ning teine on lugu räägib ühes üksikemast, kes töö kaotades muutub kodutuks  ning  kuidas ta sellest olukorrast välja rabeleb.

Tegemist on tõestisündinud looga, mis paneb tõsiselt mõtlema, kuidas ühe lapse idee võib muuta nii mõndagi 🙂

Zero dark thirty ehk kuidas peale 11 septembrit Bin Ladenit taga otsiti

Kronoloogia peale üles ehitatud film, kuidas peale 11. septembrit ameeriklased üritavad ja üritavad Bin Ladeni jälile saada, aga tulemused alla igasuguse arvestuse. Küll neid juhatatakse valedele jälgedele, siis on neid ühe nimelisi araablasi 1001 ja saa sa siis aru, kes on elus ja kes on surnud, taustaks näidatakse samal ajal läänemaailmas toimunud terroriakte ning aeg aina tiksub ja tiksub ning Bin Laden on ikka kadunud. Aga siis saabub mängu naine, kes viimased 12 aastat ei ole  millegi  muuga tegelenud, kui Afganistanist ja Paksitanist Bin Ladeni jälgi ajanud, sattudes ka ise kohalike fanaatikute rünnaku alla ning kaotades oma sõpru enesetaputerroristide rünnakute tõttu. Kuid 6. mai 2011 ei olegi enam nii kaugel …

Kui juttu tuleb enesetaputerroristidest, siis mul alati tekib küsimus, kuidas on suudetud nad nii kaugele viia ning kas nad tõesti usuvad, et läbi enesetapu ja teiste surma ootab neid paradiis. Lugegu oma pühakirja ning siis tuleb välja, et nad tõsiselt petta saanud ju  ;(

The impossible – ilmvõimatu

Mis juhtub siis kui su jõulu – uus aasta puhkus muutub katastroofiks kõige otsemas mõttes – kena palmi all olemisest saab olelusvõistlus elu- ja surma peale. Tõsielu film Taimaale puhkama sõitnud pere läbielamistest tsunaami ajal. Avastus kui palju on igaühes meis peidus tahet elada. Minu imetlus, kuidas selliste haavadega üldse ennast liigutada Maria sai, tundus vähemalt, et osa nahka lihtsalt luude peal kuidagi lipendas ja mingi ora oli teda vee all läbistanud, aga tahe elada ja võidelda lapse eest ei lubanud alla anda. Kus kohast läheb kaastunde piir, kas enda nigel seisund on piisav põhjus mitte teisele appi rutata? Muidugi sellises olukorras tuleb ka välja inimese õige olemus – kas sinus peitub kaastunnet, kas sa oled nõus aitama ligimest või tiirleb kõik ümber sinu enese ning sind ei huvita teiste kannatused. Selline katastroof paneb uuesti järele mõtlema, mida võiks oma elus väärtustada ning kas see mis praegu on esikohal on üldse sellistel hetkedel oluline.

Miks näeb eestlane jõuluajal välja kui tühjaks pigistatud sidrun – näost krimpsus ja kollane?

Mu kahe nädalane päkapikuks olemise praktika näitas, et tüüpilise eestlase jõulumeeleolu, on mõistatuslikult mossitav ja ülbe ning ta ei jäta võimalust kasutamata, kui saaks kedagi tigedalt põrnitseda ja otseloomulikult pobiseb ta omaette jõulusalme, mis küll päkapiku kõrvale kahtlaselt vandesõnu täis pikituna tundusid. Seega sellist rõõmsameelset eestlast annab ikka tikutulega otsida ning ei saa üldse kindel olla, et leiadki. Võib-olla oli ka asi selles, et minuni jõudsid sa peale pikka shoppamist Stcokis ning viimanegi keep smiling oli kadunud jõulukinkide valimisel. Seega kui sa oma kinkidega lõpuks viiendale jõudis, oli sa tühjaks pigistatud kui sidrun, igati krimpsus ja näost kollane juba,  aga ega nende kingituste ostmine kerge ju ei ole. Ja oh seda ebaõnne, kui sa lõpuks keset oma niigi lühikest lõuna pausi äsja ostetud kingitusi pakkima jõudsid, märkasid sa õudusega, et rohkem kui üks kontoriinimene oli sama geniaalse idee peale tulnud, seetõttu oli sul tõsiselt aus olla pahane ja turtsuv. Ma oleks vist ka, kui mu igati geniaalsele plaanile nii kiirelt vesi peale tõmmatakse 😉

***

Aga siis tulingi mängu mina, sest ega sa ometi sellise vinduva näoga ei pea tagasi kontorisse minema, kellele ja milleks see veel hea on. Jõulud ju, seega mul oli varuks kohe mitu üllatust, mida muidugi sina skeptiline eestlane kohe kindlasti uskuda ei tahtnud. Kui ma otse suuna sinu juurde võtsin, tulid sa tavaliselt mu tee pealt eest, sest kuidas on võimalik, et päkapikk otsejoones sinu juurde tuleb, sest kas sa ikka oled hea laps olnud sel aastal?  Seetõttu oli  ju väike lootus, et päkapikk võiks sinu juurde tulla, pealegi oled sa ammu pikapiku east välja kasvanud. Aga, aga seekord ei olnud need sinu aasta vägiteod minu seekordne eesmärk, vaid mu jõulumissioon oli su näole naeratus tekitada ning natukenegi seda jõulstressi leevendada. Seega kui sa tahtsid minust mööda jalutada, astusin ma sulle ette, kui sa tahtsid mind mööda lasta, jäin ma su kõrval seisma, kui sa istusid ja põrnitsesid vihast lakke, kükitasin ma su kõrvale, nii et ega sul eriti pääsu mu eest ei olnud 😉 Sest mu pakkumine oli nii armas ja ilus, et lausa patt oleks sul su enesesse süübimist lasta jätkata. Nimelt oli mul kolm imekaunist jõulukaarti, kuhu taha oli kirjutatud, et sel kaunil jõuluajal ja uuel aastal oleks sul 1000 põhjust olla õnnelik. Juba selle lause ette lugemine, tõi su näole naeratuse ning kui sa siiski mind eriti  uskuda ei tahtnud, siis vaatamata su nigelale jõulusule jagasin ma neid täitsa tasuta sulle, et sa saaksid neid oma armsatele saata. Aga kas sa uskusid mind? Tavaliselt kohe üldse mitte. Aeg-ajalt pakkusid sa mulle krediitkaarti, isegi tekitades väikest ahvatlust 😉 Aga kuna oli jõuluaeg, väitsin ma naeratades, et ainus asi, mis sina tegema peaksid, on tõmmata mu näpu vahelt kõige lahedama kaart, isegi kui sa mind eriti uskuda ei tahtnud, sai uudishimu sinust lõpuks võitu ja sa tegid seda, mis ma soovitasin. Sina said kaardi või kaartide võrra õnnelikumaks, mina sain natukenegi sulle jõulumeeleolu tekitada. Enamasti oli küll need mehed, kes mulle südamest väitsid, et kaart ei ole nende stiil, mille peale küsisin ma ainult, et ega see kingitus naisele ei ole ja kui ma selle noogutuse su käest kätte sain, võtsin ma kolmest kaardist ühe ära, nii et valikusse jäid ainult kaks südamega kaarti, küsisin kas sa ikka mäletad, mis kaardi taga kirjas on ning ega sul muud üle ei jäänud, kui see kaart mu käest võtta ja minna laua taha nime sisse kirjutama. Jäi mulje, et mehed ei taha millegipärast ilusate soovidega armsaid kaarte hinnata ja oma kingituste peale panna. Mõni väitis mulle, et nad ütlevad ise ilusad sõnad naisele kinki üle andes ja kaarti sel juhul ei ole üldse vaja. No, ma ei tea, kas see – sähh, see on sulle, maailma kõige südant soojendavad sõnad on 😉 Nii et mul on tunne, et ma aitasin nii mõnelgi mehel naise silmis oma punkte just nende kaartidega tõsta.

***

Aga ega sellega mu pakkumised veel ei lõppenud. Nimelt, kuna nad kõik olid nii kavalad ja panustasid oma ülilühikestele lõunapausidele, kus ootejärjekord võis nii tunnine olla meie juures, tuli neid ju ometi veel rõõmustada. Seega pakkusin ma Põltsamaa alkoholivaba glöggi, mis muide on lõpp hea, nii et veel vist on viimaseid pakke võimalik endale soetada enne järgmisi jõule. Kui juba kaartide juures üritati trikki minult välja meelitada, et miks ma naeratan ja pakun nende kingituste peale kaarte, siis glöggi pakkumine tundus tõsine utoopia, seal pidi ju ometigi mingi müügitrikk taga olema. Aga nende suureks pettumuseks ainuke trikk oli, kas sa tahad või ei ning mina lähen jalutan ja toon sulle sooja glöggi või ei. Ning mu viimane soovitus oli –  ise paar sammu teha laua juurde ning kaartidele nime kirjutades, ka piparkooke süüa  😉

***

99% olin edukas päkapikk, ainult siis kui sa kogu aeg moblaga rääkisid, ei õnnestunud mul sulle midagi pakkuda või kui sa vastasid ei ja passisid oma poriseid jalanõusid, kui sa isegi mulle otsa ei julgenud vaadata ja pobisesid ainult omaette, et sa ei taha mitte midagi, siis sinu soov oli mulle käsuks ja  kahjuks ei saanud ma midagi enam sinu heaks teha. Muidugi oli ka erakordselt rõõmsaid inimesi nagu Margus Saar, kes iga pakkumise peale õnnelikult naeris, vähemalt teda vaadates tundub, et veel on lootust ehk eestlane kunagi jõuab jõulustressist ka jõulurõõmuni, kuigi tundub, et see võib võtta sajandeid veel ning Statistikaametit uskudes, on eestlased selleks ajaks juba välja surnud.

***

Muidugi oli neid, kes peoga ajasid piparkooke taskusse ja kui ma möödaminnes küsisin, et vabandust, mis sa teed, siis sa vastasid, et need on ju tasuta. On küll tasuta ja võib-olla kui sa ühe peotäie tasku paned, ok, ma ei pruugi seda märgata, aga kui sa kogu mu kausi oma kilekotti tühjendama asud, siis ma tõsiselt soovin teada, kas sa ikka oled nii hea laps olnud 😉

***

Mõnikord oli teid nii palju, sel hetkel kui ma ühega juttu ajasin, jõudis mõni teist ise minu lauani. Ega ma tõesti pahane ei olnud, kui sa kaarte ise võtsid ning nimesid sisse kukkusid kirjutama, väga lahe, sest nii ilusat soovi, mis mul seal kirjas oli, tulebki kõigile soovida. Aga kui sa poole kaardipakiga ära jalutasid, siis ma tõsiselt tundsin huvi, et miks nii. Sa oled tavaeestlane, kes ei suhtle rohkem kui 5 inimesega lapsepõlvest, kellele sa need 50 kaarti saadad? Sa vastasid, et sul on 25 vaja, ok, kui 25 siis 25, aga mida sa nende ülejäänuga teed, sest su käes on rohkem kui 50. Usu mind, ma sajandeid kaarte lugenud laste jaoks, ma võin pilgu pakile peale heites öelda, mitu kaarti seal on, aga kas sa uskusid mind, otseloomulikult ei. Ma tegin pakkumise, et ma loen sinu käes olevast pakist sulle need 25 kaarti ja ülejäänud panen tagasi. Sa nõustusid. Vähem kui poole paki peal sai 25 juba täis, nii et mõnikord tasuks päkapikku ikkagi uskuda 😉

***

Kuna mu glöggiaparaat oli 5 korruse kohviku juures, siis paljud kohvikust arvasid, et see 1,95 eurot mis sealne glöggi maksab, on ikka tõsine röövimine päise päeva ajal ning nii sa tulidki glöggi minu juurest varastama. Enamjaolt olid sa piisavalt ülbe, et sa isegi ei küsinud, vaid tormasid ise võtma nagu õige mees kunagi. Mõnikord kui ma seda nägin ehk kui ma kedagi teist parasjagu ei üritanud oma pakkumistega õnnelikuks teha, siis ma küsisin su selja tagant, vabandust, mis sa teed. Mõnikord sa keerasid ümber ja väitsid, et sa arvasid, et see on kõigile tasuta, kuigi kõrval oli silt, et ainult kingituste pakkijatele. Kui sa mulle üldse oma ülbe olekuga ei meeldinud, siis glöggist sa ilma jäidki, sest julgust sul ju ikkagi päkapiku vastu glöggivõitlusesse astuda ei olnud. Siis ma mõtlesin seal seistes, et mis sinust küll saanud on, lapsena olid sa nii lahe ja cool, kuid nüüd on see kõik haihtunud ja sinust on selline kibestunud täiskasvanud saanud, kes isegi naeratada jõulu ajal ei viitsi  ning kui ma ainult võimaluse annaks jalutaks sa vist mu glöggi masinaga silma pilgutamata  minema.