Kui kerge on südaööl Kairos hotelli leida?

Esimene võimalus

Kui kerge on südaööl Egiptuse pealinnas Kairos hotelli leida, mis ei maksa miljoneid? Paras challenge. Bookingu abiga sõelusime ja helistasime hotelle läbi, aga enamjaolt olid kõik, mis hinnaklassipoolest olid ok, ikkagi täis. Lõpuks kui me ühte kohale läksime, siis administraator magas õndsat und diivanil. Kahjuks või õnneks sinna ma endale hotellituba ei saanud. Põhjuseks oli kõrvalasuv baar, mis muuhulgas vahendab ka Eesti mõttes idast pärit neidusid ja miks me muidu sinna hotelli retseptsiooni südaöö paiku saabusime. Eriti kahtlane oli ju see, et sõber tahtis mu kohvri aidata trepist üles tuppa tassida.

Teine võimalus

Järgmine hotell asus maja viiendal korrusel. Lift, mis meid sinna pärale viis, tundus oma noorusaja veetnud olevat eelmise sajandi algul. Ma seda vaadates olin suht kindel, et see on mu elu viimane liftisõit, aga kui aus olla, siis see tuhises kiiremini viienda korruse poole kui Tallinnas teletorni oma. Kuna lifti seintest nägi läbi, siis ma sõitsin nagu kummituste majja, täiesti maha jäetud korrused üksteise järel ja siis voila, viies korrus ja minu hotell.

Minu hotell

Tuba meenutas natukene kolme meetri kõrguste lagedega hruštšovkat. Ma alati imestan, miks lõunasse minnes on vanni- või dušši kardin olematu populaarsusega. Sel korral oli mu vannituba sama suur kui Rootsi laevas ehk ma suutsin poolprügikorvi veega üleujutada.

Lift Kairo hotellis

See oli üks kõige omapärasemaid öid mul Egiptuse reisi ajal. Kõigepealt, kõik asjad toas undasid. Kuna ma armastan sooja, siis seda konditsioneeri seal pea kohal undamas, mul vaja ei olnud. Järgmiselt tõmbasin külmkapi välja, sest see tuututas omas meloodias. Õuest tuli ühtlane jõmin, selle jaoks kuskil mingit pulti ei olnud. Seinad kostusid ideaalselt läbi, kui ikka naaber läks wc’sse, siis ma igaks juhuks tegin silma lahti, et olla kindel, et ta mulle külla ei saabunud. Kaks korda öö jooksul visati kuskil koridoris portselan vastu maad.

MInu vannituba

Hommiku poole hakkas administraator telekat vaatama ja ei olnud eriti vahet kas minu toas või mujal. Ma üritasin keset seda lärmi erineval moel magama jääda. See trikk, et lihtsalt jääd ja loed lambaid, ei läinud läbi, lambaid ei olnud ja kaamelid ei jõudnud mu unenäkku veel kohale. Järgmisena lootisn, et kui ma laon kõik  padjad pea peale ehk siis ma ei kuule seda müra. Lootus on lollide lohutus.  Lõpuks googeldasin, et magama aitab jääda, kui kuulata laste kõrina muusikat. Kõrises küll midagi kõrvas, aga und ikka ei olnud. Hommiku poole hakkas muezzinist palvekutse kostma, tunne muidugi oli, et ta on mu voodi kõrval koha sisse võtnud. Vaikselt hakkas ka linn ärkama ja kaua ma ikka teen näo, et ma magan. Üks väga hea asi võrreldes teiste hotellidega oli, et mul reaalselt wifi oligi olemas toas.

Bookingu reeglid

Mis on Egiptuse puhul hästi huvitav, see hind, mis on bookingus ei kehti, sest sellele lisanduvad 1001 maksu juurde ja hind reaalselt tõuseb. Nad kauplevad peamiselt Egiptuse poundides või dollarites, kõigil on kursid peas ja leti äärde saabudes, hakkab tõsine arvutamine pihta. Kõige soodsam on maksta kohalikus rahas.

Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust. 

Ettevalmistus Egiptuse reisiks

Seekordne Egiptuse reis  oli tõsine maadeavastus retk. Samas võiks pidada seda reisi ka eelluureks, sest tekkis idee korraldada ise rätseptuuri, kus reisiks ringi väikse grupiga ning nüüd tuli vaadata, kuhu me sel juhul läheksime, mida teeksime, kus ööbiksime, millise transpordiga ringi liiguksime jne jne

E-viisa

Kuna enne reisi oli Lapimaa reisikorraldus päevaplaanis, siis viimasel hetkel mulle meenus, et järsku taotleks e-viisat. Küsimusi oli seal seinast seina – a’la millal viimati Egiptuses käisid? Algul mõtlesin, et väidan, et ei ole sellest maast kuulnud ega näinud midagi, aga tegelikult  olin ju. Elasin kunagi  Kairos kuu aega, nägin aknast püramiide ja lift laulis iga sõidu ajal Koraani värsse. Kuidas ma midagi taolist unustada võiks? Ei jäänud muud üle, kui vanu passe lappama hakata ja uurida, millal see kõik ometi oli. Teiseks taheti teada mu reisikindlustuse numbrit. Kuna mul on kindlustus läbi Eliisa, siis tuli ju täpsustada, mis mul tegelikult on ja kui kaua kehtib. Igaks juhuks printida välja endale ka selle tähtsa papri. Kui ma olin seda e-viisa taotlust kõriauguni juba täitnud, siis ma kogemata sattusin lugema, kui kaua nad taotlust menetlevad. Mis siis välja tuli, et kui nad just kiirmenetlejad ei ole, tasub mul panustada viisa ostule piiri peal.

Wizz air

Aleksandriasse lennuks valisin ma Wizz air’i, kus olid jälle omad trikid, kuidas piletit soodsamalt saada. Ma esimest piletit ostes tegin vea ehk ei tohi kohe endale pagasit valida, tuleb lihtsalt valida pilet ja hiljem pagas lisada. Nii saab soodsamalt. Minu pilet tagas mulle istekoha kohese valiku. Kuna mul on täitsa ükskõik, kus ma lennukis istun, siis see privileeg jätab mind totaalselt külmaks. Andis ka võimaluse esimesena nina vastu klaasi kaugustes olevat lennukit imetleda. See oli ka ainus, mis tundus privileeg mu jaoks, nimelt kui uksed lahti tehti, siis ma reaalselt tormasin esimesena lennuki peale. Mitte sellepärast, et ma ei mallanud oodata, millal ometi saaks istuma, aga reaalselt sadas sellist padukat, et ma lootsin nii natukenegi eirata läbimärjaks saamist.

Wizzair

Kuigi Wizzair käskis kohale tulla 140 minutit enne lennu algust, siis reaalselt ei tasu nii vara kohale minna. Check-in avati tavapäraselt 2 tundi ennem lendu. Wizz air’iga lennates on jama selles, et su äraantav pagas ei lenda lõppsihtkohta, vaid tuleb teha uus check-in, kui vahepeal lennukit vahetad.

Maskikohustus

Tallinnas ei lubatud lennukisse riidest maskiga ning paluti R-kioskist maski  ostma minna. Minu arvates geniaalne äriplaan. R-kiosk võib küsida ükskõik mis hinda, sest valik on – osta mask või jääda lennukist maha. Ma olin igaks juhuks igasuguseid maske kotti kuhjanud, mitte et mul nende vastu eriline armastus oleks, aga kui nende puudus kuidagi mu reisi  kärbiks,    olen ma nõus neid kandma. Ühel noorel tüdrukul oli riidest mask ja ta jäi täitsa nõutult väravasse seisma. Minu arvates R-kioski ei tasu lennujaamas nuumata, nii et ma tegin talle ettepaneku, kui ta tahab, ma võin ühe eksemplari oma kollektsioonist talle loovutada.

Paberimajandus

Minu vahepeatus oli Milanos ja Wizz air saatis mulle jälle meili, et ennem riiki sisenemist tuleb täita pabereid. Kui tuleb, siis tuleb ning igaks juhuks printisin välja ka. Kas keegi minult küsis seda paberit? Otseloomulikult, ei. Nalja hakkas saama kui ma ennast Alexandria lennule hakkasin regama. Check-in laud ütles peale pikka klõbistamist ja mu passi põrnitsemist, et teil ei olegi e-viisat. Üllatus, üllatus, ei ole jah, aga ta leebus, kui ma lubasin kohapeal osta. Järgnevalt nõuti mu koroonapassi. Muide, üks mees jäigi oma koroonatõendiga sinna vaidlema.

Mul oli küll Egiptusesse sisenemise paberid eelnevalt täidetud, aga kuna neid pakuti lahkelt enne pardale minekut, siis kõik mis pakutakse tuleb ju vastu võtta. Kahte paberit võrreldes, küsiti jagatud paberil vähem infot, seega mulle meeldis see paber rohkem. Kohale jõudes natukene hämming oli, kust seda viisat ostma peaks, aga minul oli 25 eurot tagataskus, nii et essa, kes kleepeka endale sai. Ausalt öeldes läks kõik hästi kiirelt ja kui viisa käes oli, siis ma juba nägin oma kohvrit lindil ja sain rekordkiirusel lennujaamast välja, ennem kui mulle vastu jõuti. Nii et mul õnnestus parklas kohvri peal istuda ja jälgida, kuidas taksojuhid turiste jahivad, sest ega ilma takso või autota sa sealt tulema ei saa.

Sellest reisist leiad rohkem pilte siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust.

Lend Egiptusesse

Tähista oma sünnipäeva kummitustuuriga

Kes ei teaks klassikalist lauset – ööd on siin mustad. Nendel mustadel öödel on oma võlu. Nimelt siis on kõige parem aeg tulla Tallinna vanalinna kummitustuurile. Vanalinn nagu nimi juba ütleb ongi vana linn, kus on sajandite jooksul nii mõndagi juhtunud ja nii mõnegi inimese elutee on äkki lõppenud, kuigi eluraamatu järgi võiks veel aastaid elada. See on ka põhjus, miks osad kummitused näevad nii hirmsad välja, sest nii mõnigi neist ei ole nõus stsenaariumiga, mis nendega juhtus ning kui Sa vaid teaks neid lugusid, krigistaks sa ise ka suurest vihast ja pettumusest hambaid.

Sajandite vaates mööduvad aastad linnulennult, aga vaatamata sellele, ihkavad ka kummitused uusi elamusi, tuttavaid ja sõpru. Seega kui Sul sel pimedal aal on sünnipäev nign Sa soovid oma tavapäraste külalistele väikest lisa sajandite tagusest maailmast, siis kummitused ootavad Sind vanalinna oma sünnipäeva tähistama.

Kuna ööd on jätkuvalt mustad, tasub tuurile kaasa võtta taskulamp, sest seda reaalselt läheb ka vaja ühe iidse traditsiooni taaselustamiseks, mis avab korraks ajaakna sajandite tagusesse maailma. Ööd ei ole nii soojad kui päiksepaisteline päev, seega tasub soojalt end riidesse panna ja otseloomulikult mugavad jalanõud.

Kummitustuur on mänguline seiklus, kus ma Sind faktidega ei tapa, vaid pigem saad Sa kõike ise kogeda, kaasa teha ning tuuri lõppedes tead Sa, kuidas vajadusel vanalinnas kummitusi leida, kuidas nad Sind reaalselt aidata saavad ning kui Sinust üks päev peaks kummitus saama, on Sul nii mõnigi vajalik oskus juba olemas.

Vajalik info:

• Tuur kestab  1,5-2 tundi, olenevalt kui vanad on osavõtjad;
• Kokkusaamiskoht on Vabaduse väljakul, risti all, treppide juures;
• Kuna ööd on pikad ja mustad, siis algusaeg on täpselt siis, mis Sulle kõige paremini sobib.

Mina ja kummitused ootame Sind oma sünnipäeva tähistama koos meiega.

Võta meiega ühendust – age@happydaystravel.ee või helista/kirjtua whats appi +3725208899

Väike nurgapood. Nicola May

„Väike nurgapood“ kategoriseerus minu jaoks helguse ja hea tuju raamatuks. See ei ole tüüpiline naistekas, mis mingil hetkel muutub imalaks. Võibolla mängis oma osa ka taksikoer Kuum. Muide, ta ei olnud ainus koer, tegelikult oli nimeliselt välja toodud veel kolm koera, kellest üks oli eriti oluline peategelase armuloo keerdkäikudes. Samuti oli ka kass, kelle roll oli pigem mühakas olemine.

Lastekodust pärit Rosa, saab ühel päeval advokaadi juures teada, et talle on pärandatud Devoni külas väike pood. Parasjagu on ta järjekordsest töökohast lahti lastud, nii et ei ole raske otsustada ümbrikus olnud raha eest kolida sinna väike linna ja üritada poepidajaks saada. Kui tavaliselt sellise päranduse saajad üritavad maja kohe rahaks teha, siis selle kingitusega käis kaasas ka klausel – müüa ei tohi, aga õigel ajal võid pärandada õigele inimesele. Tänu nõuandjatele saabki ta poe käima ja minu suureks üllatuseks, saab sellest lemmik loomade pood. Mina oleks ise panustanud kohvikule, mõeldes, et tegu ka turismi sihtkohaga.

Poe käima tõmbamisega tulevad ta ellu erinevad küla inimesed. Kas kõik ikka on need, kellena nad end tutvustavad? Keda siis lõpuks usaldada? Kes siis oli ikkagi see salapärane majapärandaja, kelle nime asemel nootaripaberites oli kolm punkti?  

Aga raamatus on kõike – salapära, leitud ja kaotatud aarded, müstikat, enda leidmist, pettumust, inimsuhteid, armastust, sõprust ja lojaalsust nagu elus ikka.

Kupee nr 6

Sellist algust ma filmile just ei oodanud, aga võibolla ma ei olnud ka lugenud sisukokkuvõtet nii täpselt, et see üks väike detail kahe silma vahele jäi. Reaalselt ehmatas korraks ära ehk sellist algust ma ei oodanud. Kui sellest esimesest ehmatusest üle saada, siis film ise mulle meeldis. Tundub, et kupee kaaslane on nagu bingo mäng, kas võidad kõik või havid totaalselt.

Soomlanna Laura, kes õppis Moskvas arheoloogiat ülikoolis, kohe kindlasti ei lootnud kaevuriametiga rikkaks saavat Ljohat endale vagunikaaslaseks. Kuigi Laura ei sülitaud ka ise pitsi, siis kui su kupee kaaslane juba esimesel õhtul end totaalselt täis tõmbab ei tundu muljetavaldav algus reisile. Mida pikemaks see reis kulgeks, seda rohkem nad üksteisele ennast avasid ja kurbnaljakamad seiklused juhtusid.

Miks nad üldse sinna karu p… minna tahtsid ja veel keset talve? Ljohal oli kontori avamise jaoks raha vaja. Vaadates, kuidas ta kõik vajaliku sebis, siis kindlasti üks päev kui raha koos, sai temast ärimees. Aga miks soomlane Laura nii väga Murmanskisse ihkas, kindlasti ei olnud see lumi ja külm, vaid hoopis koopajoonised, mille nägemine kohale jõudes suht mission impossible tundus.

See film väga hästi näitab inimhinge suurust ning samuti tuletab meelde, et esmamulje võib lõpptulemuse väga valeks osutuda.