Igal perekonnal on olemas oma kiivalt teiste eest varjatud saladused. Tavaliselt küll sellised luukeretüüpi, mis vägisi ise kapist välja üritavad tulla või kõige ebasobivamal ajal ette hoiatamata lihtsalt vastu pead lendavad ning mille nägemisel keegi just rõõmust kahte kätt kokku ei löö ja särasilmselt ei hüüa – “Oh, siin sa oledki, pole sind nii ammu näinud!”. Kuid mõnel valitud perekonnal on vedanud ning nende saladuse peale võiks kohe vabatahtlikult käsi plaksutama hakata ning vargsi oma kappi tuulama hiilida, et järsku nende kondibukettide tagant leidub ka midagi samaväärset.
Mina oleks küll totaalselt rahul, kui saaks ajas tagasi rännata ning kui ainsateks tingimusteks on: pime koht, silmad kinni pigistada, käes rusikasse ning mõelda, kus tahaksin olla – ei ole just eriti konti murdvad nõudmised. Ei saa mitte mainimata jätta, et minevikus sorkimine võiks olla eriti põnev tegevus, teades tulevikku, saaks nii mõndagi huvitavat, rääkimata kasulikkusest kelleltki välja peilida või enda kasuks keerata. Selle ilusa mängu juures on ka väike aga olemas, nimelt maailma parandades ja erinevaid variante proovides, võib tulevik ehk olevik totaalselt muutuda ja võib-olla alati mitte ootuspärases suunas. Rääkimata sellest, et sama inimene võib oma otsuseid ajas muuta ning vaatamata edasi-tagasi pendeldamisele ei ole võimalik saada, mis sa tahad, sest igakord kui tuled uut nn vigade parandust tegema, on ta loogikavastaselt juba oma otsust või tahet muutnud ning sul ei jää muud üle, kui uuel ringil pime koht üles otsida ja loota, et järgmiste minutite jooksul ei muuda ta järjekordselt meelt 😉 Kahjuks need samad rännakud võivad muuta kellegi sünni- või surmahetke ning ainsana tead sa ise, mis on hetke tegelik reaalsus. Kuid kogu selles tohuvapohus on võimalik võita lisaaega, mis võibolla on jäänud tavapärasest 24 h puudu ning sa oled saanud võimaluse elada kaks korda sama 24 h läbi, kui sul selleks vaid soovi oleks.
Vaatamata riidekapis tuulamisele, tuleb tunnistada, et kõigil sellist tegijat saladust ei ole, mistõttu ei jäägi muud üle, kui elada 24 h / 7 päeva nädalas täiega – nautida kõike, naeratada, teha head, leida aega suhtelmiseks ning sel juhul ei peagi soovima, et oleks ometi võimalus, leida üks pime koht, panna käed rusikasse ja rännata ajas, et seda kõike uuesti suures tuhinas ülla eesmärgi nimel tuunima asuda.
Raamatu lühikokkuvõte oleks, et Eesti mees on sitapea, sitapea, sitapea nii nagu Ines laulis Ürgmehe alguslaulus, aga tundub, et siinse raamatu mehe paturegistri nimekiri on muljetavaldavalt pikem. Ühtegi head sõna küll Eesti mehe kohta ei tulnud, tõsiselt pihtas põhjas pommitamine käis. Mõne punktiga võiks isegi nõustuda, aga siis tekib küsimus, kes ometi kässib end selliste sitapeadega siduda, kui on olemas ka täiesti lahedaid Eesti mehi 😉 Võrdluseks Hispaania meest ülistatakse taevani, aga kes ei ihkaks kingiks saada krediitkaarti ja lihtsalt 3000 eurot õhtukleidi peale hakkama panna, kusjuures selle kleidiga teist korda garderoobist välja jalutada ei tohi, seega järgmine 3000. ost silme ees sätendamas, ole ainult tegija ja viitsi minna poodi valima. Aga kaua sa neid kleite ikka osta jõuad ning hommikuti päikest võtta ja iluprotseduure päevast päeva teha, seega vahepeal tuleb ka seltskonnajakirju lugedes ajugümnastikaga tegeleda. Võib-olla nädala kaks peaks sellises paradiisis vastu, aga siis hakkaks igav. Autor suutis mingil moel seda leevendada tulevase mehe õega kõrvalsuhtesse astudes, aga valik on igaühel oma teha. Samuti nagu paradiis on igaühe jaoks täiesti erienev mõiste 😉
Happy Days Traveli blogi 