Mahajäänud. The holdovers

Nagu pealkiri ütleb peab keegi olema mahajäänud, aga kus ja miks. Bartoni internaatkoolis hakkab jõuluvaheaeg saabuma ning kõik tudengid lähevad koju, aga need kelle vanemad, kas elavad liiga kaugel või on vahepeal endale uue elukaaslase leidnud, nende võsukesed jäävad koolivaheajaks internaati. Aga keegi peab ka vastutama nende eest ning keda veel panna sellesse rolli, kui mitte õppejõudu, kes niikuinii kampusest kuhugi ei liigu. Järgi jääb viis õpilast ja mitte kõige populaarsem õppejõud Hunham. Kui neli õpilast lahkuvad, et veeta koos suusavaheaeg, siis suure kooli peale jääb alles ainult Hunham ja tudengitest Anguse. Kaks geeniust, kes hakkavad üksteise närve testima, ühele meeldivad reeglid ja teisele vabadus, aeg-ajalt nende lahkhelisid üritab siluda kokana kooli jäänud Mary. Koolivaheaeg on piisavalt pikk, et üritada leppida üksteise veidrustega ning mõista, mida tähendab teise kingades käimine. Pealegi on jõulud ja need kolm eripalgelist isiksust üritavad parimal moel pühasid tähistada.

Film hirmudest, mitte piisav olemisest, lojaalsusest, maskidest, rollidest, sõprusest, leinast ning oskusest aidata seal, kus seda kõige vähem sinult oodatakse. Kokkuvõtlikult film inimeseks olemise tahkudest.

Puhas õnn

Kuigi filmi nimi on „Puhas õnn“ võiks sama hästi olla „Puhas õnnetus“. Kuigi ühe peategelase lause on, et ise tuleb luua oma õnne ja midagi ei juhtu kogemata või teatud sündmuste tulemusena, siis seal filmis juhtub küll. Kindlasti saaks sinu kokku võtta lausetega – ära kutsu kurja karja, järsku juhtubki nii või veel parem oleks tsiteerida Piiblit – tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle tehakse.

Ideaalne abielupaar – Fanny ja Jean, üks noor ja teine mitte enam nii noor. Üks tegeleb kaunite kunstidega ja teise tegevusala saaks kirjeldada tema enda sõnadega, et ta aitab rikastel veel rikkamaks saada, kui ta parasjagu seda ei tee, kutsub ta sõbrad oma jahimajja külla. Tunduvad ilus paar olevat, kuigi nende maailmad kattuvad olematult, aga raha sillutab kõik konarused sirgeks. Isegi kui sa pead iga õhtu kuulama elutoas rongivilesid ja tulesid, siis võibolla suudad ka selle mehe hobiga ära harjuda. See omapärane kooselu toimub suht hästi niikaua, kui keegi hüüab tänaval Fannyt ja ümber pöörates kohtub ta oma kunagise koolikaaslasega Alainiga, kellest on vahepeal kirjanik saanud. Ühine kirjandushuvi tõmbab neid üksteise poole ja Alain tunnistab, et ta oli kunagi armunud Fannysse. Fanny hakkab mängima ideega, kui ta oleks sellest kooliajal teadnud, kas ta elaks seda elu, mida ta praegu elab või oleks ta hoopis koos Alainiga. Hakkab pihta kassi-hiire mäng, millel on väga omapärased keerdkäigud, kus üks võtmesõna on ufod ja lõpp on mitte etteennustatav ning peaaegu, et ajab naerma.

Kokkuvõtlikult hästi välja kukkunud Woody Allenil film nr 51.

Poiss, mutt, rebane ja hobune. Charlie Mackesy

Armas lugu poisist, mutist, rebasest ja hobusest. Lugu armastusest, hoolivusest, sõprusest ja kookidest. Kuna ma lugesin ennem raamatu läbi, siis mul on kahju, et multikas natukene on muti armastusest kookide vastu ära mainitud, aga minu arvates parim lugu jääb kajastamata.

Mutt ütleb poisile, et ta tõi talle koogi. Kui poiss imestusega ringi vaatab ja ütleb, ta ei näe seda, siis mutt tunnistab üles, et ta sõi selle ära. Lootusrikkalt ütleb mutt uuesti, aga ma tõin sulle veel ühe koogi. Kui poiss veelgi terasemalt ümber enda vaatab, et kus see siis on. Mutt tasaselt mainib, sellega juhtus sama, mis esimesega.

Kui keegi veel ei tea, kuidas kodu leida, siis seekord ei ole kõige tähtsam mitte vile vaid jõgi, mille kallast mööda tuleb jalutama hakata. Aga kuhu suunda, siis selle küsimuse unustas mutt vanalt mutilt küsimata.

Lugu ise on hea, aga kui loogikaga vaadata, siis jääb mõistetamatuks, miks kirjanik on loo jutustamiseks kasutanud talve ja lund. Poisil on seljas vaid kampsun ja reaalselt kukub ta hobusega ratsutades voolavasse vette. Kui on lumi maas, kas ikka vesi on nii sillerdav. Mina, kes ma kardan külma, ei saa üldse aru õues olemisest mitte mütsi, jope ja kinnasteta, kui õues paks lumi on.

Nii raamatut kui ka multikat tasub kindlasti lugeda ja vaadata.

Melchior. Timuka tütar

Lugedes Melchiori eel intervjuud Maarja Johanna Mägi’ga jäi mulle mulje, et ta roll selles filmis on hoopis teistsugune. Kui intervjuudes räägiti intiimkaadritest, mis nõudis suurt usaldust, siis kinos vaadates salapära ja müstikat oli, aga midagi mille pärast lapsel keelata vaatamast, küll ei olnud. Sellist süžee käiku ma isegi ei osanud oodata. Ma ikka arvasin mingi hetk, et see on Melchiori üks õudusunenägudest.

Kolmas osa oli võrreldes teiste osadega aeglasem, mõtlikum, mitu korda rohelisem – mõrvad ju toimusid metsas. Kuigi metsa, varemeid ja panka vaadates ei suutnud ma välja  mõelda, kus see kõik filmitud on. Algul ma arvasin, et Pirital, aga see pank, kus Isak imelise lennu tegi ei ole minu arvates Pirtal olemas.

Melchiorile heidetakse ette, et ta räägib surnutega. Ma ei tea, kas ma olen selle koha maha maganud, minu arvates näeb ta pigem seoseid, kui räägib surnutega. Seekord ta küll paari nägemust nägi ja suutis neid ka lahti mõtestada. Kuigi tekib küsimus, kes selle puu kaardi apteekrisse sokutas ja kas see oli ikka talle mõeldud või pigem mälukaotanud sugulasele?

Küsimus mis veel tekkis, miks see ebameeldiv munk ta ümber kogu aeg pobises ja siis jäljetult kadus? Kellesse inkvisiitor küll kunagi armunud oli?

Kui utoopiliselt mõelda, et filmitaksegi järgmisi osi, Melchiori ja Keterlyni unistus on teoks saanud, aga kas siis hakkas hoopis Tobias rolli mängima.

Mees nimega Otto

Ottol on plaan, päeval, mil ta pensionile läheb, on aeg oma abikaasa Sonyaga ühineda, kes paar kuud tagasi suri. Ta on täitnud oma kohustuse kodanikuna, töötanud kõik need aastad insenerina kuni pensioni välja. Enam teda ei vajata ning nüüd on aeg.

Ükskõik, kuidas ta ei ürita teiseilma minna, saatus tuleb vahele. Kaua sa ikka tuuleveskitega võitled, parem on uuesti hakata elama.  Suure lükke sellele uuele plaanile annab hetk, kui üle tee kolib noorpaar kahe lapsega. Kui kõik inimesed on idioodid, siis Marisol võidab ta südame – ei teagi, kas asi on selles, et ta on viimast kuud rase ja rasedaga vaielda ei tasu või lihtsalt taibukam, et teada nõkse, kuidas Otto enda poole võita.

Senini elas Otto kahes maailmas, ühte ta jagas Sonyaga ja teises oli ta oma tänava korravalvur. Aga Marisol annab talle hoopis kolmanda maailma.

Kõige naljakam koht selles filmis on märksõnaga Suur süda. Mingis mõttes oligi suur süda, aga seda üritati katta väga paljude kihtidega.

Kui Sul aega on, soovitan lugeda ka raamatut.

O2

02, Eesti teise maailmasõja lävel. Kummalisel kombel tapetakse luureohvitser, kes on parasjagu minemas salajasele kokkusaamisele taskus hunnik raha. Kohale ta ei jõua, vaid jääb lebama Toompea treppidele pea puruks lööduna. Kahtlusaluseks saavad viis ta alluvat, sest luureinfo ütleb, et keegi on rott neist, aga kes ja kuidas seda välja selgitada? Samal ajal peatatakse kõik Venemaaga seotud projektid, sest võimalus on, et läbi roti tuleks valeinfo, mida uskuma jäädakse. Aga et selgust saada, kutsutakse Soomest tagasi luureohvitser, kelle ülesandeks on topeltmängija välja selgitamine. Samal ajal tuleb Soome kaudu info, et Hitler ja Stalin on jaganud ära Euroopa, ametlikult veel teatatud ei ole, aga kohe-kohe saab avalikuks.

Ma nii tahtsin seda filmi näha, õigel ajal kinno ei jõudnud, aga täna oli võimalus vaadata. Kuidagi kriipiv on see lõpp, et meie olime ultimaatumiga nõus ja Soome hakkas vastu ehk siin on kaotus ja Soomel on võimalus. Tagantjärgi on alati hea targutada, aga kui oleks 1939. a ja otsus oleks teistsugune olnud, mis siis me riigist saanud oleks?

Meie vabadusel on räige hind olnud ning idanaabri võtted on alati kahtlase maiguga olnud.

Dog gone

Film, mis põhineb tõesti sündinud lool ja räägib koerast, kes rebast taga ajades kadus ära ning keda lõpuks peaaegu kogu USA taga otsib. Samuti räägib peresuhetest – isa ja poja vahel. Kui poeg ei ole peale ülikooli lõppu ikkagi selgusele jõudnud, mida ta teha tahab, siis tundub isale, et võiks otsekindlam olla. Samas poeg tunnetab, et isa on temas pettunud. Kogu see otsimiskampaania, kus nad sõidavadki mööda USA’t ringi, matkavad ja otsivad koera, siis see ühistegevus paneb neid üksteist uuesti leidma. Oma osa mängib ka ema, kellel oli väiksena koer, kuid kelle ta kaotab ning ta vanemad ei luba tal leinata. Kuigi otsitakse koera, siis tegelikult on see film, kuidas pere tagasi kokku saab.

Kogu otsinguperioodil aeg tiksub, koer tuleb ennem üles leida, kui on liiga hilja, sest talle on vaja anda ühte rohtu ilma milleta olekski kõik.

Kogu sellest aktsioonist kumab läbi, ära mitte kunagi alla anna, usalda inimesi, isegi kui nad kaugelt vaadates tunduvad hirmuäratavad, siis sinu lugu võib neid puudutada ning nad on nõus sind aitama.

Hästi postitiivne film.

Puss in boots. The last wish. Saabastega kass, viimane soov

Kui palju kassil elusid on? Üheksa on õige vastus, aga kui ta iga natukese aja tagant kangelasena sureb, siis aeg-ajalt läheb arvepidamine sassi ning alati on lootus, et muretsemiseks ei ole põhjust, küll neid elusid ikka jagub. Peale järjekordset kangelastegu surnute riiki jõudes, tuleb välja, et viimane elu on tiksumas. Kuidas seda võimalikult kaua elada, et mitte nurga taga kangelasena koheselt surra? Üks võimalus on minna Mama Luna kasside varjupaika ja lihtsalt kulgeda. Kangelasena see plaan eriti kauakestev ei ole, sest maailmas ikka keegi mäletab su kangelastegusid ning soovib sind uuele missioonile vabatahtlikult sunniviisiliselt värvata. Aga kuuldes missioonist, mis annaks võimaluse saada Sooviga tagasi oma 9 elu, on saabaste kass vabatahtlikult kangelaste eesreas. Kahjuks varjusurmas elades kaotas ta mõõga ära, aga ega see legendi väärtus ometi ei vähenda. Kuid ega tema ainuke ei ole, kes seda Soovi jahtima hakkab, on olemas veel üks kass (mina seda muinasjuttu ei tea), kolm karu ja Kuldkihar ning eriti kappi meenutav Jack Horner, kellel on palju lapsepõlve traumasid ning koti täis maagilisi asju. Kõigele sellele lisaks Saabastega kassi on jälitamas surm. Millised need soovid on, mille nimel ollakse kõigeks valmis ning kes see õnnelik Soovi soovija lõpuks on?

Glass onion – a knives out mystery

Neli sõpra saavad puust kasti, millega algul ei osata midagi peale hakata. Ürita, kuidas tahad lahti ei lähe, siis tuleb appi ühe sõbra ema, kes nagu muuseas esimese kihi suudab avada. Ega see avamine nii kerge ei ole, selleks on tõesti vaja kolme sõbra erilisi oskusi, kui lõpuks saadakse kätte neljanda sõbra kutse nädalavahetuseks Kreeka saarele, kus skripti järgi peaks toimuma ta mõrv, mida nad kõik lahendama asuksid. Kuidagi on selle kutse saanud ka koroona üle elanud pensionipõlve pidav detektiiv ja kõigi poolt põlatud sõber Andi.

Kui plaanitud mõrvamängu rikub detektiiv sekunditega ära, sest kogemuste põhjal saab ta aru, kuidas saare omanik surema peaks, aga kas see on ainuke plaanitud mõrv? Kui toimubki reaalne mõrv ja peaaegu ka teine, siis kes on neist sõpradest mõrvar? Igaühel on motiiv olemas, igaüks on teene võlgu saare omanikule ja selle teene nimel ollakse nõus kõigeks.

Hakkabki mäng pihta, elekter kaob ja ürita siis kuidagi jääda veel tuppa, kus kõik teised on, kaasa arvatud mõrvar. Ainus majas olev relv on ka kabuurist kadunud. Kuhu suunda joosta või hiilida?

Huvitav oli alati stiilset Bondi – Daniel Craigi, nohikut mängimas näha või ta teiste pilkude ees suitsukatteks peabki osa ajast nohik olema.

Film sõpruse hinnast ning hinnast, mille nimel igaüks on nõus oma väärtuste/põhimõtete vastu minema. Hoogsalt põnev kuni lõpuni.

Guillerma del toro’s Pinocchio

Võibolla puust poisi Pinnochio lugu teab võibolla igaüks. Mulle kohe tekib silme ette nõukaaja lastefilm Buratino. Aga seekord oli multikas oma nüansidega, mida mina ei mäletanud või mis ongi juurde kirjutatud. Buratinos oli Papa Carlo, tema voolija, siis siinses multikas on meheks hoopis Geppetto, kel reaalselt oli poeg Carlo, kes sai surma, kui lennukid kirikut pommitasid. Suurest kurbusest hakkas isa jooma ning koos kasvama pandud puu, raius ta maha ning tegi puust nuku endale.

Mis mulle Pinnochio juures meeldis, kõike, mida ta nägi, vaatas ta neid avastusi läbi lapseliku rõõmu ja avastamissoovi. Esimene lause oli – ma armastan seda ja alles siis tekkis küsimus, aga mis see üldse on?

Kui sul on valida, kas sa ohverdad oma igavese elu või ei näegi oma kalleid, mida sa valiksid? Niikaua kui sa igavikus küsimustele vastuseid saab, tiksub aeg sinu kahjuks.

Kui tavaliselt on multikad ikkagi rõõmsa alatooniga, siis selles on palju kurbust, viha, vägivalda, nii et ma ei soovitaks küll seda lastele soovitada. Muidugi on sõprust, soovi aidata ja armastus, kuid pigem alatoon on pigem esimese poole kaldu.