Naine ladina kvartalis ehk tõsine skiso-sürr

Ma ei ole ammu nii diipi filmi näinud, et lõpuks ei saanudki arugi, kes on elus ja kes on surnud ning milline reaalsustest on õige. Filmitutvustus tundus igati kobe, kus mainiti ära, et ameerika kirjanik saabub Pariisi ja soovib oma tütrega kokku saada, kuid siis hakkab kõik viltu vedama.  Exnaine kutsub politsei ning mees põgeneb, jõuab küll lapsega natuke juttu ennem ajada. USA’st Pariisi sõit on viimsed energiavarud võtnud, siis seetõttu  jääb ta bussis magama ning tänu sellele varastatakse ta paljaks nagu Kiir oma Venemaale mõisahärraks õppima minnes. Maabub ta hosteli baari, kus saab toa ja läbi juhuse ka töö, kus öösel kuus tundi peab mingis maaaluses urkas istuma ja kui nn uksekella helistatakse laskma peale parooli ütlemist inimese  sisse. Kui sa pead istuma punkris, millesse sisenedes pead kõik uksed lukku keerama, kas sa siis läheks luuresse, mis väljas toimuks. Talupoja mõistus väidaks, et ära topi oma nina valesse kohta, peategelane ulja pioneerina ikka üritas paar korda. Ühel üritusel kohtub salapärase naisega, kes lõpus tuli välja on surnud ala 21 aastat, aga kirjanik käis tal ikka aegajalt külas. Ja film lõppeb üldse väga imelikult ning jäigi mõistatuseks, kes selle lapse sinna metsa eksitas.

Mingi eriline armastus on Poola vastu, aga vaadates, kes on režissöör, siis vähemalt üks 1000 müstikast sai vastuse.

Sürr ja skiso on see film enamuse ajast, vahepeal ei lähe tegevus üldse edasi, nii et siis on kaks võimalust – kas haigutad lõualuud paigast või ajad naabriga juttu. Kaks võimalust on tegelikult veel, keegi tõusis keset filmi ja lihtsalt lahkus saalist või siis tuleb tõdeda, et film on nii sügavamõtteline, et ma lihtsalt ei saanudki aru.

 

Imeline ämblikmees

Ma olen alati soovinud teada, kus ta selle ämbliku endale krae vahele sai ning voila, see film selgitab kõik ehk räägib ära, kuidas kõik alguse sai – kuhu kadusid ta vanemad, miks kasvatasid teda üles onu ja tädi, kuidas nohikust üleöö tegija koolis sai, kuidas kõige vingem ja targem tüdruk nagu mööda minnes tema girlfriendiks saab. Muidugi on mängus salapärane portfell ning onu mööda minnes paotatud lause, mis kõik viib selleni, et Peeter saab kokku isa kunagise äripartneriga ning varsti hakkab kassi-hiire mäng, oi sorry sassi läks sisaliku-ämbliku mäng.

Ja kui ei meeldi ikka lihapallis, siis ei tasu neid vaerataval näol sisse vitsutada 37 aastat, ennem kui julged tunnistada, et see just ei ole parim kokakunsti saavutus 😉

Kui meeldivad maskis lendavad või kanalisatsiooni ringi tairavad mehed, siis miks mitte vaadata, aga muidu selline harju keskmine, mitte millegagi eriti üllatav film.

2 päeva New Yorgis

Kui sa oled  prantslanna, kellel on mustanahaline boyfriend ning sinu isikunäituse avamisele saabuvad Prantsusmaalt su isa, õde ja õe boyfriend, kes kunagi on olnud sinu oma, on su siiani ideaalselt näiv elu kiiruga katastroofi poole kimamas ning juba sa oledki kaotamas oma boyfriendi. Kuidas suhtuda isasse, kes üritab USA’sse smukeldada kilode viisi  prantuse salaamit ja juustu või endisse peikasse, kes ajab külge igale naisele või õesse, kes lihtsalt armastab mööda korterit  jalutada ringi alasti või sinuga riidu minna kõige ebasobivamal ajal. Vaatamata kõigele, nad on su perekond, kuid isegi nende NY veedetud kaks päeva on juba liiast, et mitte hullusest uluda.

FIlm on kahekeelne prantsuse – inglise, siis seda rohkem segadust, sest vähesed suudavad kahes keeles vabalt suhelda, enamjaolt saadakse ikka totaalselt valesti üksteisest aru.

Filmist jääb kumama küsimus – kui kallis on sinu hing ning kui sa juba kellegi hinge oled võileivahinna eest suutnud ära osta, kuhu sa ta küll peidaksid?

Allah & Eeva

Mind paelus selle raamatu kaanepilt rohekas-sinised silmad niqaabist välja piilumas. Muidugi oli ka pealkiri  ahvatlev –  Allah ja Eeva. Allah ei ole mulle kunagi Eevaga seostunud, aga arvatavasti on see minu kristlikust maailmapildist tingitud, kus Eeva enamjaolt paradiisi, Aadama ja Piibli Jumalaga seostub.

Raamatu autor Betsy Udnik on diplomaadi abikaasa, kes 2002.- 2005. aasta elas Pakistani Islamlikus Vabariigis ning kirjeldab sealset kultuuri, iidseid traditsioone, aegunud seadusi, mis piiravad naiste ja  alamklassi kuuluvate ühiskonna liikmete igapäevast elu. See raamat ei ole negatiivne propaganda, vaid ta kirjeldab ühe ühiskonna allakäiku, kus võimusüsteem on ikka veel kinni feodaalajas ning muutusi ei ole niipea tulemas. Kusjuures seda raamatut lugedes, mis tegelikult on täispikitud vägivalda nii naiste kui poisslaste vastu, kus kirjeldatakse, kuidas riik ainsana maailmas on teise islami koolkonna ahmaadid ametlikult kuulutatud lindpriiks, saan ma lõpuks aru, miks India viisat taotledes, oli üks küsimustest – ega mu vanaisa Pakistanist pärit ei ole.

Raamat annab pildi, kuidas vaeseid ja harimatuid inimesi lihtsalt heauskselt ära kasutatakse, sest kuidas muidu kirjeldada neerumüügi äri, kus austatud arst väidab, et inimene on sündinud ühe üleliigse neeruga. Ja mida teha üleliigse kehaosaga? Otseloomulikult see ära opereerida ja kui selle eest veel raha saab, et nt lapsele naine osta või koju värviteler, siis juba haiglaukse järjekorrast inimestest puudust ei tule. Otseloomulikult keegi inimestele hilisemaid tagajärgi ei selgita ning ravile minek ja ravimite ost on tulevikus neile niikuinii ülejõu käiv.

Kirjeldatakse inimeste ahnust, mis võib vabalt naabri vangi viia, kelle maad endale ihatud on. Tuleb vaid kaevata, et ta on teotanud Jumalat ning põhjusi selleks ei ole üldse raske leida. Ülikooli professori peale kaebasid tudengid, kuna viimane oli väitnud, et prohvet Muhamed ei olnud enne 40ndat eluaastat moslem ning prohveti vanemad maeti mittemuslimitena – sest nad surid enne, kui Muhamed ilmutuse osaliseks oli saanud. Väga lihtne ja loogiline, aga harimatute inimeste jaoks oli selle lausega juba prohveti nime määritud.

Päris räige on lugeda, kuidas naisi ära kasutatakse ning otseloomulikult ei asu perekond naist kaitsma, vaid kuna naine on perekonna au määrinud, siis kui sõna otseses mõttes veab, satub ta vanglasse, halvimal ja tüüpilisemalt juhul perekond tapab ta ära. Tihti juhtub õnnetus köögis, kus ta kallatakse lihtsalt bensiiniga üle ja pannakse põlema, väites hiljem, et burka võttis ise tuld. Kui perekond on teinud otsuse, et tütar väärib surma, et perekonna au kaitsta, siis tegelikult mõrvarile, kes on siseringist pärit – kas vend, vanaisa jne,  andestab tütre nimel ohvri järelvaataja ehk siis mõrva tellija , mistõttu mõrvar ei pea kohtuniku ette ilmuma ega ei lähe kunagi mõrva eest vangi.

Pakistani Islamlik Vabariik peab ju läänele näitama kui moodsad ja naiste võrdõiguste eest võitlejad nad on, seetõttu on ametlikult naistele määratud kohad parlamendis. Naised, kes ilma pingutusteta valimistel on nendele kohtadele määratud, tegelikult ei esinda suguõdesid ega võitle nende õiguste eest, vaid nad esindavad oma vendi, nõbusid, isasid, abikaasasid ja onusid, kes kõik on pärit kõrgemast maaomanike ja töösturite klassist. Nad on meeste aseained, kes kas korruptsioonisüüdistuse või kõrgema hariduse puudumise tõttu ei saanud sel korral kohta ise täita, seega saadeti naine, kes hoiab kohta soojana kuni järgmiste valimisteni.

Huvitavalt on põhjendatud naiste vabadus valida elukutset – naised võivad olla ükskõik millise elukutse esindajad, kas autojuhid, pakkijad, transporttöölised või isegi advokaadid, ainult väike ääremärkus, kõik teised töötajad peavad olema ka naised.

Ühiskond, kus naiste hind on kõrge ja süütust tuleb kaitsta kas või aumõrvani välja, muudab ühiskonna kahtlaselt kiimaliseks ja paneb otsima teisi väljundeid ning ainus tasuta ja ühiskonna poolt aktsepteeritav võimalus on väikesed poisid. Poiste seksuaalne väärkohtlemine tuleb ette peaaegu kõigis alg- ja keskastme koolides. Ja ainuke, mida ette saab võtta on poisse kuritarvitanud õpetaja teise kooli üle viimine. Seksuaalse ärakasutamise skeem on tavaliselt järgmine – kooli lähedal olevates hotellides on fotoalbumid poistest tehtud koolifotodega, mille hulgast klient endale meeldivama valib. Kooli saadetakse jooksupoiss ja õpetaja toob soovitud poisi klassist välja. Tavaliselt on see päevasel ajal või kui last on vaja päeva teisel poolel, väidetakse vanematele, et laps pidi jääma pärast tunde või võtma osa kriketitrennist. Mis laps sellest kõigest peale eluaegse trauma saab – õpetajate seas soosingu ja paremad hinded. Viis aastat kooli, kus valitseb türannia nii õpetajate kui ka vanemate kasvandike poolt on poisile suudetud Koraan pähe taguda, seda kõige otsemas mõttes. Samas mitte midagi selgitamata, sest õpitakse ju pähe araabia keeles, mis on võõrkeel, ning enamjaolt jäävad lapsed ka kahjuks kirjaoskamatuks.

Aga kui tulla naiste juurde tagasi, siis naise tunnistus islami seaduste järgi kohtus ei loe ning seda nähakse kui austuse avaldust naise vastu, et neid ei sunnita kohtusse tunnistajateks tulema.  Samas meeste usuline kohustus on tunnistuse andmine kohtus. Et naise tunnistus ikkagi kohtus läbi läheks, on vaja kahte naist, kes sama kuritegu üheaegselt pealt nägid ja kuulsid. Pealegi on ju privileeg, et  ei pea üksinda kohtuniku ette ilmuma vaid ikka kahekesi koos, sest teine naine aitab ju  mäletada, mis ikkagi täpsemalt toimus sel saatuslikul hetkel.

Eriti huvitavaks läheb asi siis, kui hakatakse rääkima, mis ootab naist paradiisis. Kõigepealt tuleb kohe ära mainida, et vaatamata pingutustele selle raamatu põhjal naistel eriti lootust sinna pääseda ei olegi. Tsiteeride prohveti sõnu – Harjutage jagama rohkelt almuseid, sest kuna te pole helded, läheb naisi põrgusse rohkem kui mehi. Te kirute liiga sageli oma mehi taga ega näita nende vastu üles tänulikkust. Ma pole kunagi näinud inimesi, kes täidaks nii halvasti oma usulisi kohustusi ja kel oleks nii vähe aru, kui teil – naistel. “  Kui meest ootavad paradiisis neitsid, kes pakuvad neile enneolematuid seksuaalseid naudinguid ning on võimalus tagasi saada oma vanemad, abikaasad ja lapsed. Naistele ei ole pakutud võimalust oma vanemad tagasi saada ning pole ühtegi viidet ka seksuaalsetele naudingutele.

Mis aga juhtub meestega, kes on sündinud vales kehas. Ega neil eriti muud võimalust ei ole, kui kodunt põgeneda ja transvestiitide klannidega ühineda, keda juhivad eunuhhid. Kui mina sinisilmselt arvasin, et eunuhhid on ajaloo keerdkäikudesse kadunud, siis Pakistanis on nad veel tegelikkuses olemas ja pealegi veel suure au sees. Neid kutsutakse pulmapeole ja katsikutele, sest see toob õnne. Pühakute päevadel müüvad nad end kiire seksifa ning teenivad elatist prostituutidena. Transvestiite võib kirjeldada kui boheemlaste klanni, mis on kõrgem kõigist islamlikkest seadustest, traditsisoonidest ja jäiga islamiühiskonna karmidest normidest ja ettekirjutistest. See on hierarhiline süsteem, kus kõige madalamal on tütred, ning kõige kõrgem aste on eunuhhist guru, keda siis kõik kui kuningannat suure austusega kohtlevad. Kuidas siis toimub kastreerimine – munandid ja peenis seotakse ülikõvasti kummipaelaga kokku ning kogu kupatus lõigatakse ühekorraga tuliterava noaga küljest. Ja siis peab kõvasti veritsema, et kogu mehelikkus välja voolaks. Seda ei tohi peatada, vaid oodata, kuni see ise lakkab. Paranemine kestab kaua ja on väga valuline, samuti pissida on väga raske, kuigi hambatiku või traadijupiga hoitakse avaust lahti. Aga kõik see valu ja vaev tasub ennast tõsiselt ära, sest just nii saadakse supernaiseks.

Pakistani autosid lähemalt vaadates võin tagumisel istmereal või pagasiruumis märgata last, kes on kogu ülejäänust seltskonnast kattega eemaldatud ning näeb välja räpasem ja vaesem kui kogu ülejäänud seltskond. Nemad on alamklassist pärit lapsehoidjad, kes endale niimoodi elatist teenivad, kandes imikut süles, vastutades, et too endale viga ei teeks ning peletades kärbseid ja sääski, kui teine magab.

Raamatu viimase leheni jõudes tekib eriline tänutunne, et mina olen sündinud Eestimaal, eemal kõigest sellest vägivallast ja koledustest.

The Intouchables – 1+1

Kui halvatud rikas prantslane endale järjekordselt uut hooldajat otsib  on tööotsijate rivis istumas pintsaklipslaste seas  ka tossudes mustanahaline eksvang, kes tegelikult vajab ainult viimast allkirja paberile, näitamaks sotisaalametile, et ta on üritanud tööd saada, aga vaatamata kõigele ponnistustele ta ei osutunud valituks ning soovib saada riigilt äraelamiseks toetust. Kuna juba tunde on tööintervjueerimine kestnud ning temal on kopp ees ootamisest, siis trügib ta teistest ette, et paberile allkirja saada. Oma nahhaalsuse ja eluterve suhtumisega avaldab ta muljet ning temast saabki ratastoolis mehe käed ja jalad, vaatamata sellele, et hoolekandest ei tea ta mitte kui midagi.  Kahe mehe omavaheline suhtlemine on täis pikitud teravmeelsusi ning kui siiani on kõik halvatusse suurima haletsusega suhtunud, siis mustanahaline võtab teda kui võrdne võrdset.  Tänu igapäevasele lähedasele suhtlemisele muutuvad mõlema mehe maailmavaated veelgi avaramaks – kes käib elus esimest korda ooperis, saab inspiratsiooni kunstigalariist eksponeeritud üüratult kallist vereplekist keset valget poognat, mille tulemusena hakkab looma suurt kunsti, tema esikteos müüakse maha 11 000 euroga ning oh seda imet tunneb isegi klassikalise muusika tuntumad teosed ära, sest just neid sotsiaalabi telefon ooteajal on talle siiani täitsa tasuta ette kandnud. Halvatud mehe elu muutub taas täisväärtuslikumaks – kaubiku, millega teda ennem, kui looma transporditi vahetatakse katte all olnud Mazerati vastu välja, millega mööda öist Pariisi kihutatakse, kuus kuud kestnud lüüriliste kirjade vahetamine hingesugulasega muutub reaalseks kohtamiseks, igaaastane igavusest tappev sünnipäev saab hoopis uue kuue, kui valitud peomuusika muudetakse teiseks.

Kui veel mõelda, et kogu see lugu ei olegi kellegi pastakast välja imetud vaid inspiratsiooni saanud tõesti sündinud loost, võib ainult soovida, et oleks oskust ja julgust välja astuda enda loodud kapslitest ning võtta elu kui väljakutset.

Primos – onupojad

Eesti klassikast Agu Sihvkat tsiteerides, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest – umbes täpselt taoliselt algabki film, kui Diego altari ees põhjendab oma pulmade ära jäämist pruudi suguvõsale.  Aga õnnetu peigmees eriti ei mõista, miks just teda üksinda altari ette jäeti ning üritab tuge ja selgitust saada oma onupoegadelt, kellest üks näeb välja nagu Hendrik Norman ja teine on igasuguste foobiate käes vaevlev ühest silmast pime fenomenaalse mäluga hälbik. Lisada veel suures koguses alkoholi, enesehaletsust ja hispaanialikku ellusuhtumist, mistõttu ei jäägi geniaalsed ideed  vaka alla. Tuleb minna tagasi oma kunagisse kodulinna ja suvearmastus Martina üles otsida. Plaan tundub üpris utoopiline, sest ühel neist on autosõidufoobia ning pealegi keegi ei tea, kus Martina elada võiks 😉

Kui ennem filmi vaatamist hispaania keelt ei osanud sõnakestki, siis sõna primo peale filmielamust on garanteeritult mällu igaveseks süübinud.

 

Mina olen moslem

Mis ma küll teeksin ilma Facebookita? Just seal sain ma tuttavaks Nelega ja nägin ka pilte “Mina olen moslem” raamatu esitlusest. Nelega olemegi tuttavad tänu sellele, et tema on moslem ja mina uurin doktoritöö teemana eestlannadest moslemeid. Ja mul on au (tänu oma nahhaalsusele, sest ma ju kirjutasin selle esitluspildi kommentaariks küsimuse – kus on minule pühendatud raamat? 😉 )  omada seda raamatut koos pühendusega oma laua nurgal  ning ei saa mitte mainimata jätta, et raamat mulle isegi päälinna kätte toimetati. Kuna Nele palus, et ma sellest raamatust midagi arvaksin, nüüd ma siis  arvangi …

Mina olen moslem, on väga autobiograafiline teos, kus võib-olla niipalju minu jaoks ei selgitatagi islamit ja sealseid tavasid lahti. Aga võib-olla on asi hoopis selles, et see, mida islamist selgitatakse, ma juba niigi tean ning seetõttu selliseid ahha effekte kahjuks ei tekkinud. Kõik oli minu jaoks lihtne ja loogiline ning nii ongi 😉

Samas tuleb tõdeda, et seda raamatut on lihtsam  lugeda, kui omada eelnevaid teadmisi sellest religioonist. Kahju iseenesest, et raamatuga ei kaasne pildimaterjal, mis looks islamlikust maailmast veelgi selgema pildi, sest olgem ausad, meedia on seda kuvandit piisavalt poriga siiani loopinud. Ning otseloomulikult oleks tahtnud näha seda pilti, kus kahte erinevat kultuuri kirjeldatakse läbi naiste riietuste. See on pilt, mis on mitmeid ringe Facebookis teinud ning ma olen hämmastavaid kommentaare selle alt lugenud – aga kindlasti Nele oled ka sina nendega tutvunud ning oma arvamust avaldanud 😉

Kuigi kristlasena mulle vahepeal tundub, et kristlust ei kajastata kõige neutraalsemalt, aga kindlasti on see mu enda kiuks 😉 Pealegi kui kahte suurimat maailma religiooni omavahel võrrelda, siis tulebki ju ühte rohkem kaitsta kui teist või vähemalt selgitada, miks enda valik tundub parem kui teiste oma.

Raamatust õhkub sallivust pea iga lehekülje pealt, mis kuidagi ei taha ühtida tavaeestlase kuvandiga, kes materdaks naabrit nii kuis jaksaks. Aga Nele ei olegi ju tavaeestlane. Kes ta täpselt on, selgub osaliselt raamatu lehtede vahelt ja mõnikord ka ridade vahelt lugedes. Olles ise ka Eestist väljaspool elanud mõnda aega, mõistan ma neid kõiki õhkamisi ja võrdlusi ning kaugel olles saabki kuidagi kodumaa ja eesti keel eriti armsaks.

Millegipärast on raamatul kurb alatoon, või vähemalt mulle tundub nii. Võib-olla on see hoopis igatsus, pilk minevikku, selgus maailmamõistmises või hoopis midagi muud. Sellele teab vist ainult vastust  Nele ise ning võib-olla varsti ka mina, kui me ükskord kokku saame kohvilaua taga kas siis Saare peal või Egiptis ning juttu jätkub meil kindlasti kauemakski kui esimesed tähed tähistaevas oma kohti sisse võtmas on 😉

Tolmuimeja häält tegev WC vanaema õunapuu otsas kasvavatest virsikutest rääkimata

Siiani ei ole mu sisetunne mind eriti alt vedanud, nii ka seekord. Ma olin üle teiste kajuteid valima joostes, õige valiku teinud. Nimelt asus meie lukselamu vööris ja tänu sellele oli meie esimene öö täitsa muretu täis imeilusaid unenägusid. Õnnetud teised, kelle kajutid asusid laeva ahtris wc juures, olid enamuse ööst nagu kukulinnud üleval. Mitte et kõik iga viie minuti tagant wc järjekorda oleks trüginud, aga laeva instruktaažil unustati mainimata, et peale keelustatud püsti pissimise, peab ka jälgima, et peale enda kergendamist alla vajutatud pedaal ikka oma asendisse tagasi tuleks. Nimelt vasakpoolses wc ei tahtnud pedaal mitte teps ilma välise abita seda teha ning kuna seda unustati mainimata ning loomulikust intelligentsed maismaa vurled selle peale ise ei tulnud, siis ööga jooksis kogu laev veest tühjaks. Ega see meeskonnas just paanikat ei tekitanud, olime ju veel sadamas ja hommikul tankisime laeva uuesti ära, aga see vee jooks tekitas öösel sellist kõrvulukustavat tolmuimeja häält, mis äratas ka kõige sügavama unega magaja üles. Seega alati tuleb olla essa, essa, essa 😉

Kui eelmine õhtu õnnestus köögitoimkonnast suure kaarega mööda hiilida, siis järgmine päev oli suurelt seinal, et esipurje tiim teeb hommikusööki ehk siis meie. Kokkulepitult kell seitse saabusime kuuekesi laevakööki ja esimene asi, mis meile vastu vaatas, oli kraanikausi täis musti tasse. Need öised ahtri unetud oli mingit padjaklubi pidanud. Mina küll nõusid pesema ei pidanud, aga ettepaneku tegin küll, et peale õhtusööki võiks igaüks oma tassi ikka ise ära pesta, et hommikusöögi tiim nõudepesust alustama ei peaks. Aga mida siis veeganid hommikul söövad? Ehk ma olin endale teadmatult sattunud taimetoitlaste ekstreemgruppi, kus oli  ka piim, nisujahu, muna, või jne  keelatud. Seega, mida me siis hommikuti sõime? Maisihelbeid erinevate pähklite ning soja või riisipiimaga. Aeg-ajalt oli ka puuvilju, aga tavaliselt jätkus neid täpselt hommikusöögi tiimile või esimestele varajastele ärkajatele. Ning kui parematest paladest on juttu, siis mina olin vabatahtlikult esimene ärkaja ning peaaegu ka kõigil teistel söögikordadel esinäljane. Sest olgem aus, kui eestlane ikka kokkab üle, siis veeganid kokkavad vähem. Nii et kui sa esimeste seas ei olnud, siis ega neid salatilehtigi sulle viimaste seas sinna taldrikule ei jagunud. Osa ajast sõime me sojat, mis ausalt öeldes meenutas koeratoitu mulle, vähemalt valmistamise ajal. Sellised pruunid krõbinad tuli vette panna, kus nad nagu kaanid end täis imesid ja tõsiselt koeratoidu kuju võtsid. Järgnevalt tuli neid ükshaaval veest tühjaks pigistada, viiludeks lõigata ja ära praadida ning peale hunnik maitseaineid raputada. Kui keegi kogemata pool tooreks nad praadimisel jättis, siis oligi selline maitse, et sööd vettinud paberit. Kui me kartuliputru tegime ja ma pakkusin ette, et kombe kohaselt valaks ka piima sisse, vaatas tsehh mind sellise näoga, nagu oleks käskinud tal vihmaussi ära süüa ja ütles, ära palun selle sojapiimaga putru küll ära riku. Kui mu grupijuht esiveegan ideele tuli, et tema teeb sojahamburgereid, muutusin ma eriti uudishimulikuks, et mis imetrikiga ta selle massi omavahel kokku sulatab, et see ikka ühes tükis seisab, sest ega hamburger munapudru ei ole. Võibolla ma kaetasin ta kokakusti ära, aga ega see mass eriti koos just ei seisnud. Rohkem meenutas munapudru hunnikuid, mis tõstes laiali valgusid.  Muidu veeganid nagu me olime, siis sadamasse jõudes nagu üks mees olime me baari järjekorras ja ostsime eriti rammusat koorejäätist, šokolaadi. Hiljem kuulsin, et lätakad sõid salaja kajutis vorstikesi ning mõni meist oli näinud unes pizzat tõelise juustuga. Seega ma ei ole kindel, et keegi meist oma toitumisharjumusi kardinaalselt peale seda imeilusat meresõitu muutis. Mina tõdesin, et mulle täitsa meeldivad kõik piima- ja valge jahutooted, otseloomulikult ka šokolaad ning liha. Õnneks mu veegani praktika ei olnud nii pikk, et ma oleks singivõileiba unes nägema hakanud nagu see juhtus Indias olles.

Laevas oli veel üks omapärane reegel, et ei osteta puuvilju, mis ei ole pärit Eestist või lähiümbrusest. Ok, banaan jah ei kasva just puu otsas siin ja sellest saan ma aru. Aga siis tekkis suur poleemika õunte ja virsikutega. Virsikuid osteti, aga õunu mitte. Põhjenduseks, et Poola õun ei kasva Eestis ja pole hooaja kaup. Samas kas keegi võiks mulle ometi näidata, kus meil need virsikuid kasvavad või olen ma tõesti silmist pime ja ei ole siiani suutnud neid vanaema õunapuu otsast tuvastada.

Ja, siis ma sain veel geograafiliselt targemaks. Nimelt, kui sa seda veel ei tea, on meie naabrite sekka ennast üle öö Peruu ennast

sokutanud, sest just sealt oli pärit meie järgmine ökotoit. Seega 200 km raadiuses ta kuskil ulbib, aga kus veel, ei ole tuvastatud. Sama loogikat järgides saaks meist varsti maailma naba, mis kõik vinged maad endale naabriteks kaasab 😉

Kaks Aget, parvede viisi sääski, liitrite viisi maasikaid, pissivatest sipelgatest rääkimata

Ma isegi ei tea, kuidas me jutt Agega selleni jõudis, aga millalgi ta mainis, et kaks aastat tagasi korjas ta metsmaasikaid ja lasi lapsel müüa. Mulle tundus see bisnesplän igati vinge olevat. Pealegi, kui ma juba olin metsa istutamise agaralt kaasa teinud, siis mis see metsmaasika korjamine siis ära ei ole. Noh sääsed on jah üks nuhtlus, aga selleks on ju olemas igasuguseid chanell 5’d, mis aeg-ajalt sääski ei peleta vaid meelitavad, aga asi seegi, vähemalt mingitpidi funktsioneerib 😉

***

Kui ma teisipäeva varajase bussiga kohale jõudsin, siis maasika korjamine võiski alata. Age pidi mingi hetk tagasi tööle minema, nii et ma jäin üksi kodutuks keset metsa, aga vapralt pidasin vastu ja ämber aina täitus. Kuigi ma algul ei saanud aru, miks Age mainis roomamist, et milleks see veel hea on ja kuidas see üldse maasika korjamisega ühtib, aga varti sain ka mina valgustatud. Tundide möödudes enam ette kummardada ei viitsinud, pealegi olin ma kindel, et üks eriti sirge laud on minu selga kinni löödud, ürita kuidas tahad, selg enam sirgeks ei lähe. Kükitamine tundus lõpuks ka üliraske, ei jõudnud enam raskust jalalt jalale kanda, rääkigu mis nad tahavad, et super ilusad jalalihased tekivad, mul oli neist lihastest juba täitsa ükskõik, peaaasi, et enam kükitama ei pea. Seega põlvili roomamine tundus juba päris asjalik mõte olevat, kuigi minu jaoks ruulis veelgi rohkem istumine keset maasikavälja. Tunnid aga liikusid edasi ja aina enam andis tunda vähene öine magamine ja purjetamise väsimus, seega kui kell oli pool neli saanud, ei suutnud ma enam vastu pidada ühele väiksele uinakule ja põldu kuhu pikali heita oli ju meetrite viisi, seega milleks võidelda, kui võib ka kiusatusele anduda. Pealegi, kus on kirjas, et üks õite tubli maasikakorjaja ei võiks korra pilvi vaadata ja unenägude subtiitreid oodata 😉

***

Järgmisel päeval õnnestus mul Age lihtsalt metsa ära kaotada. Ääremärkusena võib mainida, et kui mina kõndisin metsas oranžis ringi, siis Age oli sellises hallis kostüümis, mis ei paistnud mitte kuskilt välja, põrnitse oma kotkapilguga kuidas tahad seda metsa. Tegija nagu ma olen jätsin ma vihmahirmus telefoni koju. Ühel juba läks emaplaat katki, sest viimast kullavarandust ei tasu ka ära uputada ju. Seega tuli kasutusele võtta ürgsed sidepidamisvahendid ja kisada teise Age nime. Muidugi enda nime kisades tunduks nagu ma eriti edev olen ja tahan end kogu emtsale tutvustada, aga häda ei andnud häbeneda ja röökisin edasi. Kui ma juba loobunud olid üksi omaette suhtlemisest ning teinud endaga kokkulepe, et korjan nõu täis ja lähen koju ära ning siis helistan Agele ja küsin, kus ta on, mitte, et ma kirjelduse järgi oleks teda metsast üles leidnud, aga … Kui mu taktikaline plaan juba detailselt valmis mõeldud oli, küsis Age mu järsku mu selja tagant, kuidas korjamine on edenenud. Ma küll uurisin, kas ta ei kuulnud, kui ma omaette Age kisasin, vastas ta, et kuulis küll, aga kuna me olime peaaegu kellegi hoovis, kus oli koer, siis et mitte koera tähelepanu võita, otsustas ta mulle mitte vastata.

***

Järgmisel metsa minekul otsustas kass meiega kaasa tulla, rääkisime talle küll, ole hea mine koju tagasi, aga see oli rohkem nagu iseendaga rääkimine, ta vaatas meid pilguga, mida teie küll maailmast teate ja hüppas oma tiigrihüpetega mööda metsa edasi. Meie olime vähemalt hoiatanud, aga ega ta meid ju ei uskunud. Lootis, et me sealt metsast viie minuti pärast välja tuleme. Aga ei tulnud ju, tegelikult alles kahe tunni pärast. Vahepeal olime juba peaaegu kodus, kui me jälle maasikaid nägime ja otsa ringi keerasime. Lõpuks andis ta alla, sest ei teinud me ju välja ta kaeblikust kisast, seega mis tal muud üle jäi, kui kõmpis meie sabas mööda metsa ringi, sest mis sa ikka hulludega peale hakkad 😉

***

Kuna me olime kodu tagant männiku ikka risti-põiki läbi käinud, siis tuli minna uutele jahimaadele. Agele meenus, et mingi päev oli ta leidnud lõpp hea maasikametsa, kus teda välja visati, sest tegemist oli ju eramaaga. Piisavalt ahvatlev, et katsetama minna. Algatuseks tuli riietus ümber muuta, sest oranžis ikka luurele ei lähe. See oleks sama hea olnud, kui ma kohe hoovi astuks ja ütleks, kuulge ma lähen teie metsa marjule, ega teil ju selle vastu midagi ei ole 😉 Kui juba siis juba, sest ega ometi ei viitsi vahele jääda. Seega taktitaliselt olime me juba varahommikul platsis, auto jätsime piisavalt kaugele ja teise suunda hoopis, et mitte kahtlust tekitada. Kui üle elektrikarjuse ronitud sai, siis tuli tõdeda, et kõik joke oli seda väärt, milline maasikamets, kus metsmaasikas oli sama suur kui aedmaasikas. Nõud saidki kiiruga täis, mistõttu plaan oli, et mina jään korraks üksi korjama ja mingi hetk saabub Age tagasi. Ma kuulsin küll, et keegi tegi traktoriga proovisõitu eramaa taluõul, aga ma algul ei arvanud sellest miskit, niikaua kui silma nurgast nägin, et yes, see sama traktor on sealt maja hoovist on järsku põllule end suutnud kärutada, mille ääres ma maasikaid korjasin. Ega siis muud midagi, kui hakkas pihta salaluure, pikali keset võsa ja ootama, millal see traktor minema kärutab, et eriti ei viitsi ju eramaal vahele ka jääda. Tundub, et roomamine on nagu jalgratta sõit, kui korra käpas, siis ei unune midagi, isegi kui aastad vahepeal on möödunud. Ma ei oska küll väita, kas minu versioon oli madalalt või kõrgelt roomamine, igatahes ei pidanud seljakotti jala küljes järgi lohistama, seekord oli vaja ainult ämbrit nina all järgmiste maasikateni lükata, sest ega ma ometi ei kavatsenud veel positsioonidelt lahkuda, aga traktor oli sama jonnakas kui mina ja kaarutas seal metsa ääres heina edasi. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui alla anda ja positsioonidelt ära roomata, aga ega see ei tähendanud, et me tunni aja pärast tagasi ei saabunud, siis oli juba ilm meie kasuks, kes see ikka heina kaarutab, kui ümberringi vihma sajab.

***

Ja kas keegi ei võiks neile sipelgatele viisakust õpetada, inimest hammustada võib, aga palun ära pissi mu peale kogu aeg 😉

Pakid viskame vööri ;)

Ilma ennustamine on ikka üks tõsine bingo mäng, tundub, et igaüks  panustab vastavat oma sisetundele ja lõpptulemus on nagu alati ehk kui peaks päike paistma, sajab vihma ning kui peaks vihma sadama, siis on ka kohalik tornaado kohale hiilimas. Nii Eesti ja ka Norra ilmateade teatas, et 3.07. sirab päike ja on tõsine rannailm, siis mida lähemale jõudis Pärnu, seda pilvisemaks läks taevas. Kuigi ma üritasin taktikat, et magan ja loodan, et vihmapilv läheb ka magama, aga Pärnusse jõudes, läks nagu alati taktikaliste plaanidega ja mul ei jäänud muud üle kui kotist vihmakeep välja otsida ja vaikselt soiguda, oleks ikka võinud vihmavarju ka kaasa haarata. Samas mu suur vihmavari ei jäta  just eriti pädeva purjetaja muljet, muidugi sellise blondi turisti oma pingutab ikka välja küll.

Meie kokkusaamise koht oli keskpark, mille asukohast on igal pärnakal oma arusaam, nii et lõpus ei jäänud mul muud üle, kui teha kurba nägu värvipoes ja paluda võimalust korraks netti piiluda, et olla kindel, et park on ikka seal, kus mina arvaasin, et ta olla võiks. Nagu eestlasele kohane olin ma kokkusaamiskohas varakult platsis, nii umma 10 minutit ennem õiget aega, aga keda ei olnud, olid me purjetamise koordinaatorid ja teised osavõtjad. Muidugi esimesena kohale jõudmise ainuke pluss on see, et ma saan valida, kuhu kõik teised kogunema hakkavad. Kuna vihma ikka sadas, siis otseloomulikult tuli ennast puu alla sisse seada. Jäi mulje, et eestlased on ainsad, kes enam vähem ajast kinni pidasid, sest nt me koordinaatorid jõudsid nii poole tunnise hilinemisega, aga kui nende hilisemat käitumist vaadata, mis enamjaolt põhines lausel , be flexible and happy, siis jõudsid nad eriti vara omadega kohale. Lõpp tulemusena oli meil kolm eestlannat ja kolm lätlast ning kuue peale meie ainuke mees ehk national treasure Kris. Kui ämma kohta käis ilus lause – et ämm on kõige väärtuslikum, mis sulle antud on. Kuna kõik väärtuslik tuleb maha matta, siis matame ämma ära. National treasure tuleb tavaliselt vaenlaste eest ära peita, meil eriti sellega vaeva näha ei tulnud, selle eest kandis ta ise hoolt, et aeg-ajalt lihtsalt kadus ära. Kuigi igal eestlasel on vähemalt üks kodustatud soomlane, siis seekord meil soomlast kodustada ei õnnestunud, mitte sellepärast, et me saamatud oleksime olnud, aga lihtsalt skandinaavlasi seltskonnas ei olnud, seega pidime me leppime olemasoleva valikuga ja kodustama lätlase Zane 😉 Asi seegi …

Koordineerimises olid me tuutorid ja koordinaatorid ikka eriti tugevad, sest kes see geenius muidu oleks tulnud selle peale, et kui laeva saab kell 18, et saame õite 15 keset vihmasadu kokku. Selle peale annab ikka tulla. Mis meil muud üle jäi, ega vihma käes kõike kolme tundi ikka istuda ei jõua, seega kolisime oma killavooriga raamatukogu katuse alla. Eestlane oleks küll raamatukokku läinud, aga kangekaelsed tulevased purjetajad leidsid, et ikka istume ja naudime vihma ja tuult, harjutame järgmisteks päevadeks. Mingi hetk said tutvusmismängud läbi ja oli aeg viimaseid ostusid teha, enne laevale minekut, sest oli ju meid ootamas viis päeva veegani elustiili, mis minu nägemuse kohaselt on taimtoitumise äärmus, sest keelatud on ka piima, munatooted.

Kui me lõpuks võtsime suuna uue kodu poole, oli ilm juba tõsiselt talviseks läinud, nii et enamus meist 30st oli vahepeal riideid vahetamas käinud, sest ilmateate lubatud soojakraadid olid küll Pärnust kaarega mööda läinud. Ma olin vist korra laeva reklaampildilt näinud täis purjeis, siis ilma nendeta oli kuidagi hale. Kai peal loeti meile esma reeglid ja tervitus sõnad ära ning siis võis juba laeva kajutit otsima minna. Võib ju viis korda pakkuda, kes esimesena kajuteid valima jõudis. Ega möku ei tasu kunagi olla, seega olin ma kõige esimene meile kolmele eestlasele ja ära kodustatud lätlasele uut kodu otsimas. Õnneks suutsin ma valida kajuti, kus oli 12 päästevesti, kasuta kuidas tahad, kui me 115 aastane purjepaat mõtleb järsku allveelaevaks hakata. Kui mulle tundus, et ma häda korral suudaks meie ülemisest kajutiaknast välja ronida, siis lätlane arvas, et tema ikka nii kõrgele ronida ei suuda. Kahjuks ta veel ei teadnud kellega ta kajutit jagamas 😉

Esimese õhtu kokkamis- ja nõudepesu toimkonnad olid vabatahtlikud, nii et eesti naised leidsid et üle pingutada ka kohe ei tasu ning ega me lätlasel muud üle ei jäänud, meiega ühtemoodi mõtlema hakata. Kuna laeval oli neli purjemeeskonda, ehk esipurjed, kaks meeskonda keskmist purje üles-alla upitama ja neljas meeskond pidi tegelema tagumise purjega. Kõige tegijam tundus esipuri, kus osa ajast tuli laeva ninas võrgus kiikuda ning tundub, et sinna oli ka kõige rohkem tahtjaid. Et ikka keegi teisi purjesid ka üles sikutada tahaks, moodustasid me neli tuutorit nelinurga olles siis igaüks ise nurgas ning nüüd tuli teha valik, kelle juurde minna. Seekordset valikut ei olnud üldse raske teha, tuli kasutada sama taktikat, kui jalgpalli fänniks hakkamisel ehk tuleb olla selle meeskonna poolehoidja, kus kõige rohkem ilusaid mehi on. Kuna seekord oli ainult kahe mehe vahel valida, siis ei olnud isegi vaja pingutada. Kuna kodustatud lätlane oli juba minu saabas, siis üle peade hõiskasin Dinale, et lähme ilusa mehe juurde ning tuli välja, et tema oli sama mõelnud ning jälle olime me esireageerijad. Ja tuligi välja, et ilus mees on esipurje tiimi juht, võib ju väita, et mu nina ei vedanud mind ka seekord alt 😉  Sellega me ilusate meeste jaht veel ei lõppenud, tuli ikka Pärnu jahtsadamas kõik jahid üle vaadata, aga leidsime neljakesi, et ei ühtegi noort kaptenit, kelle nimel oleks tasunud isegi naeratada. Nii et laevavahetusest ei saanud isegi unistada.