Maailma parim kriipsujukude ja heinakuhjade (mosleminaiste) joonistaja ;)

Kohe esimese lausena öeldi koomiksite rohujuure tasandi joonistamise koolitusel, et joonistada ei pea oskama nign kõige tähtsam on story. See, mida sa tahad öelda oma kogukonnale ning kriipsujuku joonistamisega saab vist igaüks hakkama. Vähemalt oleme me kõik seda väiksena harjutanud. Esimese harjutusena üritasime ette loetud situatsioonide põhal kujutada inimese miimikat. Juba siis tekkis kõigil erinev arusaam, millise kujuga on nägu. Kellel meenutasid need näod hoiatuskolmnurki, kellel oli hunnik munapäid joonistatud, siis mina suutsin kantpeade hakkama saada.

Koolitus ise puudutab globaalset mõtlemist ja on suunatud peamiselt noorsootöötajatele ja õpetajatele (pluss veel minusugused naeratused, kes arvavad nagu mina, et nad Picassoks on sündinud 😉 ) ning mõeldud laste ja noorte harimiseks koolides. Koolitusprogramm on välja mõeldud Soomes ja ideega saab lähemalt tutvuda siin. http://www.worldcomics.fi/  Tegelikult idee iseenesest on lihtne, et rohujuure tasandil arutada nii lokaalsete kui ka globaalsete teemade üle ning seda kõike läbi koomiksite joonistamise.

Järgmine harjutus, mis me tegime, et mõista, kui globaalne või lokaalne maailm tegelikult on, tuli meil vastata kahele küsimusele – kus on tehtud sinu mobiil ja sinu riided. Kuna loogiliselt oleks kõik vastanud “Made in China”, siis tuli öelda, kust bränd pärit on ning mitte mõelda selle peale, kus mobiilid tegelikult kokku keevitatakse või kus keegi reaalselt õmblusmasina taga su riideid valmis vurab. Mulle tundus, et telefoni küsimus oli lihtsalt seetõttu, et koolitajad olid Soomest ning lootus oli, et paljudel eestlastel on ikkagi Nokia taskus. Aga riiete brändi määramine läks natuke raskemaks, aga alati aitab hädast googel ning väikse googeldamise tulemusel tuli välja, et minu teksade firmamärgi peakontor on New Yorgis ja lõpptulemusena olin ma ainuke, kel midagi USA’st pärit oli. Oleks võinud ju Eesti au kõrgel hoida, aga kahjuks ei olnud isegi etno sokke jalas, keegi ei hoiatanud ju, et hakkab Soome-Eesti Nokia tagaajamine pihta.

Aga vaikselt hakkasime jõudma koomiksiteni. Kõigepealt panime me puzzlet kokku ehk neljapildiga koomiks oli katki lõigatud ja paluti siis leida naabrid, kellel on sinu koomiksi algus, lõpp või keskpaik. Kõik laiali jagatud koomiksid olid joonistatud Aafrikas, erinevate projektide käigus, meie oma puudutas laste tööjõu teemat. Ükskõik kuidas ma ei lugenud, no naljakas ei olnud ning tsiteerides Karlsonit –  “Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi,” mistõttu ei andnud mul hing rahu, miks koomiksid naljakad ei ole.  Võib-olla tõesti soome keeles tähendab see koomiks midagi muud, aga mulle on siiani jäänud mulje, et ikka surmtõsiseid koomikseid keegi ei tee, nalja peab ikka saama, iseasi kas sa pondist aru saad. Seetõttu ei jäänudki muud üle, kui tõsta sajandat korda käsi ja uurida, kuhu nali küll peidetud on. Ja mis siis välja tuli, et see koomiks ei peagi olema naljakas, vaid jutustama hoopis loo, millel on point ehk tõstatatud probleemile leitakse nelja ruuduga lahendus.

Olimegi jõudnud kaua oodatud või kardetud hetkeni, kui  tuli ise välja mõelda jutt, mis pidi olema globaalne, samas võis ka seda probleemi piiluda läbi Eesti prisma. Milliseid probleeme mu naabrid nägid – plastmassist barbid metsa all ehk prügi; roheline mõtlemine ehk tallinlaste lemmikteema – bussiradade loomine; maailmamere reostamine; keegi tahtis kaevusid Aafrikasse kaevama minna jne. Mul õnneks ei olnud vaja eriti palju ajugümnastikat teha, sest ega ma ei saa ju üle ega ümber moslemitest, keda annab peaaegu igale poole sokutada, vähemalt kui kaudseltki teema puudutab tolerantsust, religioonide dialoogi jne. Aga mu neli ruutu, kuidas neid ikkagi täita ja millisest vaatenurgast ma seekord lähenen asjale. Kuna ma tean, et Eesti ei ole tolerantne kohe üldsegi mitte, ükskõik mis mantrat me endale salamisi korrutame. Reaalsus on ikka teine. Me ei salli neid, keda me ei mõista ja kelle kombed tunduvad meile sarnanevat raketiteadusega ning isegi kui me seda otse neile välja ei ütle, oleme me põrnitsemises peaaegu maailmameistri tiitli omandanud. Aga kuidas muuta meie ühiskonda sallivamaks? Ühe alternatiivina näen ma maailmausundite õpetust koolis. Ei, ma ei mõtle ajupesu, kus kõigi kättesaadavate pühade raamatutega lastele tarkust pähe taotakse või siis oma usku meelitatakse. Kõigepealt püha raamat on liiga püha, et sellega kedagi taguda ning oma usku meelitamiseks on eestlane skeptik ruudus, kaadimuse palju tuleks moosida ja siis ka ei ole kindel, et mingi arvestatava tulemuseni jõutakse. Pigem ma mõtlen tundi, kus tutvustatakse maailma religioone, antakse ülevaade traditsioonidest, rituaalidest, kommetest ning arutletakse neil teemadel. See avardaks oluliselt me kitsarinnalist maailmanägemust, jätaks ära need islamimaades suu ammuli reedeste palvuste passimise, annaks aimu, mis on püha,  annaks oskuse austada inimesi, kelle jaoks midagi on püha, jne.

Story oli olemas, aga neli ruutu ikkagi passisid mulle tühjana vastu ning nüüd tuli sinna midagi ju joonistda.  Ideena tundus asi väga kerge, esimesse ruutu oli plaanis joonistada jaanipäev ning ülesse kirjutada, et eestlane olla on uhke ja hää. Kui jaanitulega ma veel sain hakkama , siis eestlased võtsid lõpuks ikka kriipsujuku kujud, lihtsalt Picasso seekord ei suutnud paremat pliiatsist välja imeda. Teise ruutu,  soovisin ma maalida tüdruku, kes otsid enda olemuse mõtet ja seeläbi ka elumõtet ning tema pea ümber tiirlevad kõik erinevad religioossed sümbolid ja küsimärgid. Algul ma üritasin ikka kogu tüdrukut joonistada, kavalalt mõtlesin, et joonistan selja tagant, siis ei pea nägu maailma. Lõppes asi sellega, et paberisse oli peaaegu auk kustutamisest tekkinud ning tüdruk iga tõmbega muutus aina Frankensteini sarnasemaks ning eriti ei lugenud, kas ma joonistasin teda eest vaates või tagant. Picassole on see muidugi lubatud, aga tüdrukust hakkas kahju. Viimases hädas joonistasin ainult näo, meenutas küll rohkem mehe oma, aga ma lootsin, et kui ma talle sama palju juukseid teen kui mul endal, järsku saab ikka vihjest aru, et naist tahtsin joonistada. Pildi alla kribasin, otsuse – hakkas moslemiks. Kolmas ja neljas pilt pidid olema koopiad, minu omad meenutavad rohkem, leia 100 erinevust või siis leia need olematud ühesugused jooned. Aga kujutasin siis vasakul pool nurgas kahte moslemi naist burkas – otseloomulikult selja tagant, meenutavad minu koomiksil rohkem jalgadega heinakuhjasid, kui aus olla. Kuna Frankensteinile lisaks Adamsonide perekonda kujutada ei soovinud, joonistasin ka naise lapsega selja tagant. Esimese pildile kirjutasin ema hüüde, kes minu heinakuhjasid oli näinud, “Anna käsi, lähme ruttu minema. Need on enesetaputerroristid.” Teisele pildile ehk siis neljandale lapse vastuse – ” Ei, ema. Need on eestlased, kes on moslemid. Igaühel on õigus oma religioonile, nii meile õpetati maailmausundite tunnist. Ema vastuse sellele – Aaa.

Endale lohutuseks võin öelda, et ma ainuke Picasso ei olnud. Kui minu ees sooviti joonistada jalgrattaid, siis mina nägin neis titekärusid ja naaber tal prisma kärusid. Aga kuna story oli peamine, siis Picassot on sel kursusel ju eriti populaarsed 😉

Saabusin parasjagu Indiast ning jõudsin omadega Palestiinasse

See oli meeldiv üllatus oma meilide seast leida India saatkonna kutse ITEC programmi  sünnipäeva tähistama. Millegipärast olin ma nii kindel, et pidu toimub homme. Täna keset päeva kogemata sekkasin meile ja Mamma mia, pidu hoopis täna. Otseloomulikult teadis ka mu telefon, et pidu täna on, ainult minul oli millegipärast aim, et pidu homme on. Kutsel oli ka suurelt märgitud dress code: formal, aga vaadates õue, kus kõik kahtlaselt juba härmatub, peab mul ikka tõsine motivatsioon olema, et kleidis kohale minna, pealegi ahvatlevam on viigipükstes kõndida. Ööd on siin mitte just nii mustad, aga kaadimuse külmad minusuguse suvitaja jaoks eriti, seega sorry, mina kardan külma, seega palun tehke üritus meie olematul suve aal ja ma luban, et tulen kleidis kohale 😉

***

Peokoht oli iseenesest muljetavaldav – Mustpeade maja, kuid  rahvast oli sellise ürituse jaoks kahtlaselt vähe, samas olles täiesti egoist, seda rohkem on ju süüa  ja  juua meile, kes me kohale tulime 😉 Kui eelnevalt mulle Aafrika kursusekaaslased rääkisid oma pidudest, kus joodi õlut ja tantsiti, siis mina juba vargsi kahtlesin, et ega Mustpeade majas õlut ei pakuta ja eestlast ainult surmaähvardusel võib sundida tantsima. Aga seda aimas ka saatkond ette, seega oli meil tantsuetendus – india tants eestlaste – venelaste esitluses. Kui ma tahaks hästi kritiseeriv olla, siis sariga kahjuks kontsakingi ei kanta ning isegi kui sa pikem olla tahad, siis sari peab ka maani olema ning kontsakingaga peab oskama käia, kui sa nendega ikka vaarud siia-sinna, palun tule muhu sussis. Mul oli seda tantsude teadustajat vaadates vahepeal isegi hirm, et ta kontsa pealt selili lendab keset saali. Aga tantsud olid vinged, aga ehteestlaslikult emotsioonide nõudmine on juba palju tahetud. Muidugi osadel naistel oli tõsiselt hea emotsioonide mäng nägudel, teised, kes vist olid vähem harjutanud, enamjaolt üritasid õigeid liigutusi teha ning sellise pingsa töö juures ei olegi see nägude maailm üldse enam oluline. Vaadates neid positsioone, ainult au ja kiitus, mina oleks osade juures ammu tasakaalu kaotanud ja graatsiast eriti minu puhul rääkida ei tasugi, näha oli,  et inimesed on tantsude mõistmiseks ja selgeks õppimiseks aega kulutanud ja vaeva näinud. See, mis sellele etendusele nagu kirss tordi peal oli, oli iga tantsu jaoks uuesti uksest sisse tulemine ja tantsu lõppedes ära minemine. Kuna naiste jalgade ümber olid kõristid, siis see oli mõnus rütm, mida nad tekitasid. Muidugi oli neil ka selle sisse-välja marssimise jaoks oma kindel vetruv samm, kahjuks mõni põgenes lavalt või siis lohistas nagu surmamõistetu neid jalgu järgi, aga õnneks üldist tatsumist see eriti ei seganud 😉

***

Ükski korralik pidu ei saa olla ilma söögita, aga kõigepealt tuli ju ikkagi endale valida jook. Kuna ma tõesõna mitte kedagi ei teadnud ja saadikud hoidsid ka kuidagi ringkaitses, siis kellega mina ometigi juttu ajan? Aga õnneks nägin ma veel ühte, kes üksi oli ja täiesti ebaeestlaslikult läksin ma juttu ajama. Tuli välja, et me mõlemad olemegi need, kes on need  vähesed programmist osavõtjad olnud. Ma loodan, et info programmist jõuab massideni, sest India on lahe, kogemusi ja tutvusi tuleb hulgimalt ning targaks saab ka India riigi kujul. Mine ainult kohale, sulle ju makstakse selle õppimise eest 😉

***

Rahvast oli vähe ja imehead sööki oli lademetes, siis meie tegime kaks ringi ja mingi hetk märkasime, et kui plaan oli minna juba kolmandale ringile, siis catering hakkas laudadelt toitu ära viima ning laudlinu ära kiskuma ning peasaali kiigates olimegi ühed viimased külalised. Aga kuhu siis tort jäi?

***

Õue jõudes, küsis Madli, et ega ma Palestiina peole edasi tulla ei tahaks, see vaid paar maja edasi. Aga miks ma ei peaks tahtma? Nii me siis saabusime Palestiina peole ja vaatamata sellisele eksprompt saabumisele, tuli välja, et peakorraldajat ma tean, sest olime suve poole Virus kokku saanud ning arutanud teemal, kuidas teha reise Palestiinasse. Eestimaa on ikka lõpp väike 😉

Millest keegi und näeb?

Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust McDonaldsi fänn võib saada, aga just selliselt India mulle mõjus. Kui me juba nädalaid sama menüü järgi olime toitunud, kus lõuna- ja õhtusöögi valikut minu taldrikul eriti üksteisest enam eristada ei olnud võimalik, tekkis tahtmatult soov millegi euroopa või õigemini ameerikapärase rämpstoidu järgi, kus ma võisin kindel olla, et toidu sisse ei ole sokutatud salaja kas mõnda maitseainet, aga mitte näpuotsa täis, vaid ikka piuga või siis vaheldusemõttes äädikaga üle valatud. Õnn oleks nagu mu õule saabunud, kui McDonaldsi tuled paistma hakkasid Indias. Muidugi oli võimalus ka KFC’s söömas käia, aga sinna oli juba indialase käsi ulatanud ja vapralt maitseaineid kana peale raputanud. Kõige selle tulemusena nägin ma viimased päevad juba unes singivõileibu, sest vorstikesed ei kuulunud ju meie koolimenüüsse. Enamjaolt oli menüüs ainult kana, mida India kombekohaselt oli 12 portsjoni ühest kanast tekitada suudetud, vähemalt nii meile loengus restoranimänedžer rääkis. Tänu sellele faktile saan ma nüüd aru, miks enamjaolt mu kanakaste kontidest koosnes. Aga mu unelmate singivõileib õnnestus mul viimasel õhtul täitsa Subwayst kätte saada. Kui teised veel kahtlesid, kas mitte tagasi KFC’i sööma minna, siis minu puhul ei olnud kahtlustki valikus, sest sellest singivõileivast olin ma juba ammu unistanud ja nii kergelt ei olnud ma nõus sellest loobuma.

Mis veel selliste kiirsöögikohtade kasuks räägib on hind, mis ennem maksmist salakavalalt ei mitmekordistunud. Sest tuleb tõsiselt au anda indalaste pügamisoskusele, sest restoranimenüüs olev hind ei ole mitte teps see, mis sulle hiljem arvelt vastu vaatas. Sellele menüü numbrile oli salamisi igasuguseid huvitavaid makse lisandunud, kõige põnevam neist oli annetus – kas lastele, loomadele jne ning seda võeti nii enesestmõistetavalt, et sa tahadki annetada, mistõttu ei olnud isegi vaja nõusolekut küsida, tuli vaid õige number arvele lisada.

***

Ma alati imestasin, miks ometi meeldib indialastele kaubanduskeskuste sissepääsudesse turvaväravaid paigutada, mis iga siseneja puhul salapäraselt piiksuvad. Kuna naine on ju eriti kahtlane olend, siis tuli veel kardinatega eraldatud putkasse minna, kus siis omakorda tädi aparaadiga sind üle kontrollib. Asja mõttest ei ole ma siiani aru saanud, isegi kui see aparaat ta käes piuksus, ei teinud ta teist nägugi. Rohkem meenutas see aparaadiga nina ees vehkimine, küll õnnistusmärgi tegemist, et peale sellist rituaali ei ole enam võimalik, et sa ilma ostudeta tuleksid kaubanduskeskusest välja.

Lennujaamas on isegi erinevad väravad naistele ja meestele, õnneks ei ole seis nii hull, kui tavaliselt WC järjekordades, kus naiste oma on kilomeetreid pikk ja meeste pool ei ole hingelistki märgata. Aga lennujaama turvakontrollis, kus mehed nagu ristilöödavad Kristused postamendi peal seisavad, et neid selle imeaparaadiga läbi katsuda saaks, siis naistel on jälle võimalus kabiini minna. Kuna ma olin ei tea mitmendast turvakontrollist läbi tulnud, lennupilet oli juba siniseks tembeldatud, siis ei tulnud ma selle peale, et sellest turvakontrollist läbi minnes peab pilet hambus olema vaid ma sokutasin selle läpaka kõrvale värvilisse anumasse. Tädi kardina taga ei olud nõus mind isegi läbi katsuma kui läpaka alt oma piletit ei käinud talle spetsiaalselt toomas ja ette näitamas. Tahtsin küll küsida, kuidas ta arvab, et ma küll nii kaugele jõudnud olen, kui ennem teda mitu turvakontrolli juba olnud oli? Lennujaamade ma enamjaolt jooksin ühest otsast teise, et oma lendude peale jõuda. Küll Hyderabatis sain ma päris esimest korda ka hinnaalandust poes ilma, et ma oleks kaubelnud. Kõva 5 ruupiat, aga asi seegi. Nimelt kallasin ma onu peo peale kõik oma mündid ja ütlesin, et tahan seda šokolaadi ning mis ma teha sain, et 5 ruupiat puudu jäi, ma tahtsin šokolaadi.  Lennukis oleks ma võinud kuldmagaja tiitli saada, ennem kui me õhku tõusime, nägin ma juba unenägusid oma singivõileivast, aga nagu saksa salaluurele kombeks söögikäru minuni jõudmise ajaks olid silmad pauhti lahti. Üllatus – üllatus, mis mulle taldriku pealt vastu vaatas – kana, mida mulle oli kogu India perioodi jooksul iga nädal erineval moel sisse sööta üritatud. Selle lennukikana auks tuleb öelda, et kuidagi oli suudetud see ilma kontideta mulle serveerida, aga vaatamata sellele ühe suuetäiega minu kanasöömised seekord lõppesidki ja ma vajusin uuesti oma singivõileiva maailma. Eestimaa tervitas mind oma külma kargusega, millega harjumine võtab veel aega, aga siin on värske õhk – ja kõik, kes selles kahtlevad soovitan soojalt korraks Indias ära käia; vähe prügi, tee peal kakerdavat ja liiklust segavat püha lehma ka ei ole ja pealegi on siin vähe inimesi, mis on ainult positiivne nähtus.

Kunagi ei või kindel olla, mida tellides saab

Suurelt oli kirjutatud Nuudlid menüüsse, mul vist korraks viirastus silme ees Itaalia pasta ning lootusrikkalt asusin valima. Menüü on heal juhul ladinakeelsetes tähtedes, aga kogu õnn sellega lõppeb. Pole õrna aimugi, mis igasuguste huvitavate sõnade taga peituda võib, nii et enamjaolt tuleb riskida ja loota, et seekord järsku läheb õnneks. Tundus, et ei läinud, sest lauda saabunud toidust, mitte miski ei meenutanud nuudleid, vaid ma olin saanud magusa kaste ning kuna ettekandja rõõmsalt teatas, et selleks korraks on köök suletud, siis nuudlitest võisin ma ainult und näha. Õnneks olin ma endale paar leiba tellinud, eks mul ei jäänud muud üle, kui see magus kaste supiks mõelda. Järgmine kord ma mõtlesin, et ma olen kavalam ja tellisin söögi, kuhu oli kirjutatud nuudlid pealkirja sisse. Küsisin üle, et kas ma saan kanakastmega nagu kirjas on, ettekandja kõigutas pead ja mina jäin lootma parimat. Jah, seekord sain küll nuudlid, aga need Eestis müügil olevad odavad kiirnuudlid, mis oli suudetud õlis ära praadida ja lisada ka kanatükid, kuid minu üllatuseks ka lahtiklopitud muna, aga mida ei olnud, oli lubatud kaste.
***
Kui Bangaloris odavaas restoranis peaaegu igakord midagi juhtus, küll kirjutati arvele olematuid roogi juurde, küll me ootasime oma toitu peaaegu tunni, nii et pidime järjekordsest klassiekskursioonist maha jääma, kui ma spetsiaalselt küsisin, ilma spicy’ta toitu, sain ma kohe kindlasti midagi sellist, et ma tükk aega võisin suust tuld pursata, aga tänu odavusele olime me ikkagi ustavad kliendid. 
Ühel õhtul pidi nälg mind jalust rabama ja kedagi ei olnud võimalik kaasa meelitada, läksin ma üksi Bergi soovitatud mitte spicy kanawrappe ostma. Toitu tellides ilmus ei tea kust omanik välja ja soovitas mul hoopis midagi muud valida, mis tõepoolest esimest korda oligi ilma spicyta. Jutuajamise käigus suutsin ma muidugi kaevata, et teeindajad ei räägi inglise keelt, et meid eiratakse, et meid üritatakse alati petta jne, mille peale mulle lubati, et üritatakse ennast parandada. Sellised lubadused on alati kahtlase maiguga ning tegelikult olin ma need järgmiseks päevaks unustanud. Aga incredible India seekord tõepoolest üllatas mind, restorani uuesti külastades, oli minu teenindajaks üks omanikest, toit jõudis lauda viie minutiga, arve oli õige, naabri toitu ei oldud minu arvele seekord lisatud. Lihtsalt imetlusvääre, tundus nagu üle öö oleks toimunud totaalne muutus nagu laste muinasjutus, kus pudelist välja tulev džinn lausub Aladinile – sinu tahtmine sündigu.

Pakid viskame vööri

Pakid viskame vööri ja imeline õppereis võib alata. Meie rongipiletid olid kõrgemasse klassi, mis tegelikult tähendas, et laes tiirles propeller, mida klass madalamal ei olnud. Veel oli me nn kupeel neli voodit mitte kuus, aga mida ei olnud, oli kupeeuksed, mida asendasid kardinad, mille võis ette tõmmata, kui soovisid magades privaatsust. Keegi oli igatahes meie kupee kardina ära pännanud, nii et seda vähestki privaatsust oli raske tekitada. Muidugi eliitklassi tähendas ka see, et meie akende ees ei olnud trelle nagu klass madalamal, mis meenutas kahtlaselt vanglaekspressi väljastpoolt vaadates. Kui ma õigesti mäletan toonitas prof TV Reddy  mitu korda, et ülemisele korrusele ronimine on lapsemäng, igaüks saab sellega hakkama. Tundub, et ta unustas mainimata, et redelid on ainult nn neljase kupee pool ja need õnnelikud, kes olid magamiskohad teisele poole vahekäiku saanud, kus narid vastu akent surutud olid, pidid ennast üle vahekäigu upitama, aga aeroobikas oleme me ju tugevad, sest mingi kasu pidi ometi neist hommikustest joogatundidest olema.

* * *

Meie esimene klassiekskursioon viis meid Ahha keskuse vanaema juurde, mis oli loodud 60datel ning mul on millegipärast tunne, et ega peale seda enam uuendusi eriti tehtud ei ole. Kuigi ma sain akadeemia päevil kõrgema füüsika A, ei tähenda see seda, et mind tõsiselt huvitaks, kuidas mootori iga hammasratas töötab. Tõsiselt jätab selline asi mind külmaks ning ei tekita ühtegi äratundmisrõõmu värinatki, aga enamus muuseumi eksponaate kahjuks just sinna klassi kuulusidki.

Ma olin vaatamata siinsele suvisele kliimale endale ikkagi nohu-köha-palaviku suutnud tekitada. Kogu oma austusest siinse viiruse vastu, ostsin ma juba Hyderabatis olles hunniku antibiootikume ja köharohtu kokku ning Bangalore jõudes täiendasin hommikul esimese asjana oma rohukollektsiooni. Mulle siine apteegisüsteem meeldib, lähed kohale, kirjeldad apteekrile, kus, mida, kuidas valutab ja miks süda paha on, tema kõigutab kaastundvalt pead, haarab käärid ja lõikab õige hulga tablette sulle pakenditest välja. Nii, et täitsa võimalik on tulla apteegist, nt ühe või kolme tabletiga välja. Seekordselt oli minu sõjasaak kolmepäevane antibiootikumide kuur, igati ilusate värviliste tablettidega. Nohurohu, mis ma ostsin, kaotas mu nohu peale kahte korda kasutamist, ei kehtinud siin ühtigi reegel, et ravid kaob nohu 2 nädalaga ja kui ei ravi 14 päevaga. Minu köhasiirupi pudelilt võis lugeda, et peale kahte teelusika täit imerohu manustamist ei ole 4-6 tundi soovitav autorooli istuda. Algul tekitas selline hoiatus ainult imestust, kui aga pool tundi peale imerohu võtmist, tahtis uni jalust rabada, tundus, et pole jah kõige parem idee, üritada autot juhtida läbi unenägude maailma.

Tagasi tulles meie klassiekskursiooni juurde, siis peale tunni ajast igasuguste ülihuvitavate metallist jubinate passimist, teatati, et nüüd on aeg minna presentatsiooni kuulama. Aga mina olin ju oma imerohtu enne muuseumi saabumisse tarvitanud, mis tähendas, et ükskõik kuidas ma näppudega üritasin silmi lahti hoida, oli tulemus ikka üpris nulli lähedane ning ega mul muud üle ei jäänud, kui päikseprillid silme ette seada ja lihtsalt magama jääda. Loodetavasti ma millestki eriti huvitavast ilma ei jäänud, aga kohvipausi ajal lubati, et järgnevalt esitatakse meile põnevaid katseid, no ja neid tahaks ju ikkagi näha unenägudele vahelduseks. Ainsa geniaalse ideena tundus, mis võiks mind päästa unenägudest, oli tõusta püsti, minna auditooriumi tagaotsa ja lihtsalt edasi-tagasi kõndida, samal ajal laval toimuvaid katseid jälgides. Ei saa muidugi mainimata jätta, et kogu see edasi tagasi kõndimise ajal oli suur ahvatlus istuda maha, kuid sel juhul oleks olnud ainult sekundite küsimus, millal ma uuesti magama jään.

***

Järgnev klassiekskursioon pidi olema ametliku tooniga, seega tuli kohvrist midagi esinduslikku välja koukida ning kontsaking jalga lükata ja särada. Bussi jõudes selgus, et plaanid olid vahepeal Indiale omaselt muutunud ning esinduslik versioon oli edasi lükkunud õhtupoole ja selle asemel pidime me minema hoopis botaanikaaeda. Idee iseenesest ei olnud paha, aga sellises riietuses olematutel teedel botaanikat nautides, tekitas vägisi mõne krõbedama sõna huulile, sest riideid vahetama ju ei lubatud.

Kui Tallinna botaanikaaias on iga puu ja põõsa juures silt, mis liigiga tegemist on, siis siin tuleb kõik oma botaanika teadmised koondada ja ise pakkuda, mis võiks olla selle imeilusa taime nimi.

***

Ma tükk aega mõtlesin, külastades Army Institute of Hotel Management’i, kuidas küll army ja hotel managemet kokku omavahel sobivad, aga Indias on kõik võimalik. Minu tõlgenduse järgi võiks see tähendada, et kõik on tere tulnud sõjaväkke, kus sind eriti külalislahkelt kohaldatakse. Tegelikult tuli välja, et siinses mõistes tähendab see hoopis, et siia instituuti on oodatud ainult sõjaväelaste lapsed. Kuigi kogu kompleks oli ehitatud alles 2007. aastal, jäi mulle küll mulje, et see campus on küll paar välilahingut üle elanud. Õppeklassi laes haigutas ülisuur auk, mis tahtmatult tekitas küsimuse, keda küll selle kaudu on üritatud evakueerida ja miks ometi.

***

Tavaliselt neid incredible Indiat tutvustavaid videosid vaadates, tekib ainult küsimus, miks neile ometi meeldib nii väga kõike photoshoppida, sest reaalsus oma prügihunnikute ja Chanell 5’ga, on ikka väga erinev videotelt nähtust. Aga seekord ime, ime Jungle Lodge and Resort meenutas tahtmatult päev varem videolt nähtud, tundub, et seekord oli photoshoppija puhkepäevadel olnud.

Lõpuks ometi teostus minu pikaajaline unistus, nimelt võrkkiiges kiikumisest mere kaldal, ok, meri tuli seekord juurde unistada, aga võrkkiik oma ilus ja suuruses oli täitsa olemas. Kui esimesed agarad olid võidujooksu safari bussile teinud, oli meid 28 täpselt 12 järgi jäänud, nii et igaühele jätkus täpselt oma võrkkiik ja pikutamine ning elu nautimine võis alata. Kuigi enamusel oli meist plaanis silm looja lasta ja eesotsas minuga õnnestus see ideaalselt, siis osadel tekkis võluväel segajad, kes vaikselt mööda puuvõresid kiigeni ronisid ning vaatamata oma väiksele kogule, agaralt käpakestega kiigenööre sikutama hakkasid, sest kui mina ei maga, miks peab ometi külla tulnud turist rahus magada saama.

Kuna ma loomaaias olin juba safaril käinud, siis seekordne bussitrip oli pikem ja ma tõesti nägin teedel tatsavaid karusid, pikutavaid lõvisid ja tiigreid, kuid midagi uut ja ahhetama panevat sel korral küll ei märganud.

***

Meie järgmisel džungli retkel oli kahjuks elevandid vihma perioodi eest pakku jooksnud ning meil oli võimalus ainult hirvesid vaadata, aga asi seegi, vähemalt bambusevõsas sai seigeldud.

***

Ega enam vabatahtlikult ühtegi hotell management’i instituuti küll näha ei tahaks, kus vägisi tahetakse meid potte ja panne üle lugema panna.

***

Nende külastustest enim üllatas õhtune purskkaevude heli- ja valgusshow, mida võiks Eestis tegelikult väga edukalt arendada, vähemalt suveperioodiks oleks paar turistilõksu juures. Tavaliselt sellised aiad, kus need värvilised ja meloodilised purskkaevud asuvad, on kogu territooriumi ulatuses värviliselt valgustatud ning see oleks idee, mis võiks täitsa vabalt Baltijaama juures olevale lillefestivalile veelgi sära juurde tekitada.

Nii palju siis originaal HP akust

Nädalavahetusel otsustas mu arvutilaadija, et tema armastus minu vastu on üleöö otsa saanud ning ta kavatseb laadida läpakat täpselt siis, kui tema seda heaks arvab ehk ei lae üldse. Muidu laadimist näitav sinine tuluke vilkus seekord nagu politseisireen ning otseloomulikult läpaka aku sellisest ülbest suhtumisest tühjenes suurest pettumusest ülihelikiirusel. Mis mul muud üle jäi, kui hakata sõbraks kõikide HP läpakate õnnelike omanikega, lootuses, et järsku nende laadija sobib ka minu läpakale. Aga millegipärast oli kõikide nende laadijate ots kas liiga suur minu läpaka jaoks või mini HP oma jälle omakorda liiga väike. Vaatamata mu läpaka laadija egoistlikule otsusele mitte enam töötada, oli minul ikkagi teda vaja  ja nii ma võtsingi suuna IT-liinaku poole, kus poodide rägastikust on võimalik leida kõike, millel on vähegi seost arvutitega.

Mõnikord ma unistan, et poes võiksid olla fikseeritud hinnad ja ma ei pea kauplema nagu valge juut iga viimase ruupia üle. Esimesse poodi sisse astudes sain ma hinnapakkumise 4000 ruupiat, mis on umbes pool turul pakutavast läpaka hinnast. Parim mis mul õnnestus leida, oli 900 ruupiat, aga sellel oli kahjuks maksimaalne töötamisaeg aasta. Samas oli saadaval ka 650 ruupiat maksvad taaskasutusest ringlevad akud, aga nende eluiga oli maksimaalselt 3 kuud. Talupoja mõistus väitis, et see on lausa röövimine päise päeva ajal, ma võiks selle asemel rahast hoopis lennuki voltida, mingigi kasutegur või vähemalt ilus oleks ühte paberraha lendu vaadata. Lõpuks tundus kõige asjalikum osta 1350 ruupiat maksev originaalaku. Muidugi originaali mõiste on siin tiba teine. Kui ma oma Nokia esipaneeli vahetamas käisin, märkasin ma alles ühikas, et incredible Indias oli Nokiast Nokai saanud, aga mis teha lennutundide tulemusena oli võimatu telefoni enam ühes tükis omada, seega tuli leppida Nokai’aga.

Õhtul tagasi ühikasse jõudes, saabus lõpuks ometi aeg, mil  mul tekkis võimalus puhuda oma läpakale eluvaim tagasi sisse. Kolm tundi oli me koostöö täitsa edukas, aga siis kui ma põrandalt oma kodinad kokku korjasin ning sofa mugavusi nautima asusin, leidis äsja ostetud originaalaku, et nüüd on aeg oma tõelist palet näidata ning aitab küll koostööst. Nii palju siis mu aastasest garantiist ja optimaalselt viie aasta tööplaanist. Kui Eestis garantiiremondi taotlemiseks tuleb kohale minnes arve esitada, siis siin võib arvest paberist lennuki teha ning loeb hoopis laadijale kritseldatud hieroglüüfid. Ega muud üle ei jäänud, kui järgmine päev uuele ringile minna. Teenindus oli muidugi India kohta kiire, ainult pool tundi ja voila uus aku saabuski. Suurest rõõmust unustasin ma uurida, mis seekord aku peale kritseldatud on ning otseloomulikult ühikasse jõudes sain ma aru, et jälle olen ma tünga saanud, HP originaalaku oli jaapani hieroglüüfide vastu vahetatud. Lohutasin mõttega, et peaasi on, et töötab, eks ma oman icredible Indias ju ikkagi kohalikku originaali, aga hõiskasin vist liiga vara, nimelt meie kuulsa õppereisi algul rongi peale jõudes, tuli välja, et nüüd on katki juhe, mis ühendab seina ja akut. Eks ma laenan, siis niikaua teiste omi, kuni uus arvutipood tee peale ette jääb. Aga tundub, et läpaka juhe lihtsalt ei sallinud rongi seinakontakti, sest hotellis tundus, et laadida talle ikka meeldib. Saa sa siis aru, millist seinakontakti üks laadija küll Indias tahta võib.

Mis imeloom küll vitsutab ühika tagant nööri pealt minu rinnahoidjaid?

Kellel küll ei vaataks riidekapist vastu kollektsioon üksikuid sokke? Muidugi on alati lootus, et üks päev ilmuvad ei kuskilt müstilisest kadunud paarilised välja, sest pesumasinasse sai ometi pandud ju paaris arv sokke, siis kuidas ikkagi nüüd riidekapist vaatab vastu ainult üksikute sokkide kollektsioon. Terry Patchet on sellele müstikale leidud vastuse, nimelt näljane sokielevant vitsutab pesumasinas üksikuid sokke. Siis mis imeloom ometi sööb ühika tagant nööri pealt minu rinnahoidjaid vitsutab, pole mul aimugi.

Esimest korda hakkas see imeloom tegutsema üpris meie saabumise algul. Õhtul sulgpalli jaoks riideid otsides, meenus mulle, et paar päeva tagasi pestud rinnahoidja on kahtlaselt silmapiirilt kadunud. Muidugi oli see hea motivatsioon oma kohver uuesti ornungisse seada, aga mida kohvris ei olnud, seda ei olnud.  Kuna aeg-ajalt on siin tuuline ning riietel meeldib lennutunde võtta, siis arvasin ka mina sinisilmselt, et ta on nagu Marry Poppis tuulega uusi võimalusi otsima läinud, mistõttu ega mul muud üle ei jäänud, kui imelooma sööda uuega asendada.

Kui ma eile hommikul läksin ühika taha oma kuivanud riideid nööri pealt kokku korjama, siis ükskõik kui hoolega ma ühest nööri otsast teise ei vaadanud, äsjaostetud rinnahoidjat ma teiste riiete vahelt tuvastada ei suutnud. Vägisi ajas naerma ning ma tõdesin, et olin ikka väga õige t-särgi selleks päevaks endale valinud – I’m smiling, because I have no idea, what’s going on. Peas tekkis küll 1001 küsimust, et miks just minu rinnahoidjad, miks on imeloomal üldse selline eriline suhe rinnahoidjatega ja mida ta ometi nendega peale hakkab.

Kuna kogu situatsioon tundus halekoomiline, siis otseloomulikult küsisin ma lõunapausi ajal oma toanaabrilt, kas ta tahab nalja kuulda ning tutvustasin talle imelooma. Aga tuli välja, et ma ei ole ainuke „lemmik“, nimelt üks Mauritaniuse tüdruk naaberühikast vaevleb sama imelooma küüsis ning on temagi kahest rinnahoidjast ilma jäänud. Minu kaebamise peale andis ühika komandant mulle ühe umbkeelse toateenindaja kaasa, et minna imelooma ühika tagant jahtima, aga vaatamata ühest suunast teise marssimisele tulime me seekord tühjade kätega tagasi, ei mingit imelooma, kadunud rinnahoidjatest rääkimata.

Ei tea, kas imelooma sokielevandi vastu vahetada ei annaks, mul sokke söödaks jätkuks kauemaks ajaks ning kui aus olla tuleks ma oma uue „lemmiklooma“ söötmisega mitu korda odavamalt välja.

Millist reisifirmat ma kohe kindlasti endale ei taha

Indiasse tuleku  üks peamisi põhjusi oli, et ma tahan enda isiklikku reisifirmat luua, mis teeb väikestele gruppidele kvaliteetseid reisi eksootilistesse paikadesse. Vaadates eelmise aasta National Geography parimate reisifirmade järjestust, on sealt peaaegu, et võimatu leida firmat, kes panustab kvantiteedile, kuid pakub nigelat kvaliteeti.

Kuna meie programm näeb ette ka praktikat ehk tuli valida kuuest pakutavast firmast üks, kuhu minna vaatluspraktikale, ei olnud minul eriti raske oma valikut teha, sest nimekirjas oli ju ainult üks reisifirma. Muidugi oli ka ettenähtud, et me oma kuuese grupiga moodustame küsimustiku, aga igaüks sai esitatud ülesandest erinevalt aru. Minu talupoja loogika väitis, et küsimus näpus, lähen ma reisifirmasse ja see paberileht on juhendiks mulle, et ma kogemata minule üpris omaselt ka kõigest muust juttu ei hakka ajama. Samas osa grupist oli kindel, et me peame tegema ankeedi, mida palume firmajuhil ära täita. Hommikuse maavõistluse tulemusena, sai grupijuhi sinisilmad ja blondpea seekord võitu ning küsimustik ei meenutanud lõpptulemusena ankeeti, sest minu isikliku arvamuse põhjal, ei peaks siis üldse kohale minema vaid see ankeet võiks ju meili teel saata, lootes, et kunagi saabub ka täidetud vastus.

Esmaspäeval sai meie kuueliikmeline meeskond auto peale pakitud, kooli lapsehoidja kaasa võetud ning vaatluspraktika reisifirmasse, mida kooli poolt reklaamiti, kui mesinädalate spetsialisti, võis alata. Kuna on ikkagi tegemist incredible Indiaga, siis mingisuguseid ootusi, lootusi tekitada endale oli täitsa asjatu vaev ja vaimu närimine, aga sellegi poolest suutis kohalik reisifirma Onestop forex and holiday pvt. ltd, ikkagi üllatada.

Reisifirma puhul on kõige tähtsam esmamulje, atmosfäär ja kuidas sind vastu võetakse, aga tundub, et Indias on lood tiba teisiti. Meie kohale jõudes ei võtnud meid keegi otseselt vastu, tundus, et vist ei teatudki, et me saabume. Firmaomanik ehk meie kontaktisik jõudis kohale ei rohkem ega vähem kui kahe tunni pärast. Mingi hetk pakuti meile teed, aga arvutamisega ei oldud eriti kodus, nimelt kaks meist jäid teest ilma, muidugi on ka kuus niivõrd suur arv, et seda annab ikka kokku lugeda, tuleb ju kahe käe näpud appi võtta. Kuna üksteisele otsapassimisest ja jalga kõigutamisest sai mingi hetk villand, siis tekkis mul idee, miks mitte uurida reisikorraldajatelt, kuidas ma nt Taj Mahali või Keralasse saan. Kuna kool oma geniaalsusest korjas esimene päev passid ära, väites algul, et me saame need tagasi paari päeva pärast, aga kui passid juba nende käes olid, siis jutt muutus, et ala turvalisuse huvides hoiavad nad neid enda käes ja parem on, kui me ei reisi kuhugi, pealegi on siin nii ohtlik, kui see bla-bla eriti ei  mõjunud, siis tuldi uue naljaga välja, et kui me tahaksime Hyderabati piiridest väljuda, peaksime me võtma ühendust oma saatkonnaga, kes peaks väljastama paberi, et me ära ei põgene. Ma küll algul vaidlustasin nende geniaalset ideed, sest teades, et eestlasena olen ma Helsingi saatkonna all, kus ajaarvamine käib veel müstilisemaid teid pidi kui kohalik versioon ning meile võin ma saata nagu Muhv nõudmiseni iseendale, saatkond ei vasta niikuinii. Mingi hetk saabus teadmine, et kui vaja, ma lihtsalt sõidan rongi ja bussiga ning õhuavarused jäävad seekord minu poolt puutumata. Aga minu Taj Mahali ja Kerala idee juurde tagasi tulles, kõigutas neiu üle laua pead nii kavalalt, et ma küsisin teist korda igaks juhuks üle, kas ta on kindel, et ta inglise keelest aru saab, sest see pea kõigutamine on alati mitmeti mõistetav ja saa sa siis aru, millal on ei ja millal on ja. Kuna ma lennata ei saa, seega uurisin ma rongiaegu, Delhi poole sõites oleksin ma ootejärjekorras olnud nr 195. Tundus liiga müstiline ka India kohta, et 194 inimest otsustavad samal päeval mitte reisida ning mina suudan ennast nende asemel rongi peale pressida. Tagasisõidu pileti ootejärjekorra number oli veel müstilisem, seega ei tundunud eriti ahvatlev idee tutvuda kohaliku rongijaamaga ning oodata, et 194 inimest korraga mingisse imetõppe jäävad. Samas tekkis mõte, et ei tea kas kunagi saabub ka Eestisse aeg, kus rongiga sõita soovides peaks ootejärjekorras olema. Ainsana oleks see reaalne, kui me iive üleöö mitmekordistuks, aga lugedes statistikat aastaks 2050 ennustatakse meid vananevaks ja väljasurevaks rahvaks. Lohutuseks võib tõdeda, et peale Põhjasõda oli meie rahvaarv 100 000 ning ei me surnud välja ühtigi, täitsa jõudsalt siiani vastupidanud. Kuna ootejärjekorras olemine eriti ahvatlev ei tundunud, siis uurisin, kuidas ühe väikse bussireisiga lood oleks, aga tundus, et see oli rohkem tahta kui ülelaua neiu teadmised lubasid. Üritasin teda küll aidata, soovitades googeldada, aga ega ma ei saanud kindel olla, et ta aimas, mis on googel, sest pearaputusest ei suutnud ma seekord üldse mitte  midagi välja lugeda.

Õnneks oli vahepeal ka kaks tundi läbi saanud ja meie kauaoodatud firmaomanik jõudis kontorisse. Meile jagati kätte oodid firma tegevusest, aga kotkasilm nagu ma olen, jäi mulle silma, et millegipärast neti aadressi taha on kirjutatud, et koduleht on maas. Tundus kuidagi imelik ja ma küsisin, et miks siis nii ning vastus kuulus tõsiselt lahtsisse ingredible India, nimelt ei ole kodukas töötaud viimased poolteist aastat. Ma igaks juhuks kratsisin kukalt ja küsisin uuesti, sest järsku ma magasin mingi osa vastusest maha, aga tuli välja, et oma kõrvakuulmises ei tasunud kahelda ning tõepoolest 1,5 aastat ei ole kodukas töötanud. Selle imelise fakti peale jäi mul tükiks ajaks suu lahti, kui ma lõpuks märkasin küsida, et miks ometi, kuidas nad üldse oma äri sel juhul ajada saavad, sest kui sind ei ole internetis, ei ole sind ju olemas. Aga onu üle laua naeratas ning väitis, info liigub suust suhu ning kodulehte ei ole selles mõttes otseselt vajagi.

Eelnevalt oma Taj Mahali ootejärjekorras olles, olin ma küsinud ka firma kataloogi, siis tuli välja, et brošüürid ja kataloogid on siinses maailmas asjatu raha raiskamine, sest milleks mulle kataloogi, kui kliendile saab nina alla keerata arvutikuvari ja seal värvilisi pilte näidata. Mina olen vist eelmise sajandi inimene, kes armastab värviliste piltidega raamatuid, mille lehti saab keerata ja pilte imetleda, aga infoajastu, mis Indiat on vallutamas, ei taha üldse minu kataloogidest, brošüüridest midagi kuulda ega näha. Vaatamata sellele, et meil oli ju ankeet-küsimustik, mille moodustamisega me olime tõsist vaeva näinud, suutsin mina ikka aeg-ajalt küsida asju, mis mind ennast isiklikult huvitasid ning mille tulemusena enamuse ajast ma firmaomanikuga kahekõnet pidasin. Tuli välja, et ka intranet ei ole veel firmani jõudnud, vaid omaniku laual on püha roheline raamat, kuhu kribatakse kõik vajalik. Talupoja mõistus küll tahtis vahepeal väita, et mis siis saab, kui klade juhuslikult ära kaob või nt jäätise või kohviga tutvust teeb, kuidas siis seda vajalikku infot hiljem tuvastatakse, aga eks nad triigi triikrauaga paberid sirgeks tagasi ja küll see informatsioon ka imeväel tagasi ilmub. Peale maakaartide, mis eriti populaarsed olid selles incredible offices’is, jäi mulle silma seif. Hollywoodi filme vaadates on alati jäänud mulje, et mis see siis avada ei ole, tiba dünamiiti või koodilugeja ning voila, seif avaneb võluväel. Selle seifi avamiseks ei olnud isegi seda vaja, ainult tuleb üles leida üks omanikest, kelle käes on võti ja ei mingit hookus pookust enam.

Üks üllatavamaid fakte, mis mulle meelde jäi, oli, et tähtsatele klientidele helistatakse keset reisi ja uuritakse, kuidas neil läheb. Tuues selle idee Eesti konteksti, mõtlesin ma päris pingsalt, kas see annab soovitud tulemusi ning kas mina ikka tahaks saada reisifirmast kõnet, keset shoppamist, muuseumis olemist või beauty sleepy küsimusega, kuidas mul läheb. Vastuseks vist oleks, ennem seda kõnet läks täitsa hästi, aga nüüd kui aus olla, te lihtsalt segate mind.

Kooli kaasapadud toidupakid oli vist tiba kaua autos olnud, sest mina suutsin otseloomulikult ainsana toidumürgituse saada, mis mind kooli tagasi jõudes jalust rabas ning eluvaim saabus alles õhtusöögi ajaks tagasi. Muidugi tarkur nagu ma olen, ei suutnud ma öisest šokolaadi pakkumist ära öelda ning otseloomulikult aktiviseeris see uuesti kogu protsessi. Hommikul olin ma pool laip, aga südametunnistus ei andud asu, sest grupijuhina ei saanud ma kuidagi mõelda viilimise ja magamise peale ning ma venitasin ennast ikkagi autoni, et minna uuele ringile. Kahjuks tegin ma valearvestuse, sest kohale jõudes olin ma seinaga üpris ühte värvi ja seekordne kahekõne meenutas rohkem firmajuhi monoloogi küll minupoolsete vahelesegamistega, kui ma suutsin ennast korraks koguda ja mõne üksiku küsimuse esitada, ülejäänud aja nägin ma silme ees voodit ja unistasin, kuidas ma ometi pikali saan olla ning silmad sulgeda. Lõpuks kui lõunapaus saabus, loobusin ma toidupakist, mille peale ei tasunud mul seekord isegi mõelda, sest vastasel juhul oleks ma vist võinud broneerida nende wc järgmiseks 24 tunniks.

Lõpuks ometi saabusin ma koju, kus tuli tutvuma hakata india rohtudega, sest ega siinsed tõved ainult naeravad Eestimaa ravimite üle. Ma suutsin kokku korjata päris hea kollektsiooni ning esipugejana neelasin ma ilma südametunnistuse piinadeta kõik enne magama minekut alla. Mida ma siis sisse sõin, kes seda teab, jõin igatahes lahustavat jooki, mille pakendi peal oli apelsinid, kuid maitse oli kõike muud kui lubatud apelsinid, aga vähemalt värviga olid nad pihta saanud. Igatahes beauty sleep andis tulemusi ning õhtul hakkas vaikselt eluvaim sisse tulema. Samas tänu mu suremisele olid grupp iseseisvalt hakanud me  raportit kirjutama, kahjuks küll ülistavas toonis. Talupoja loogika küll väitis, et mida seal ikka nii väga ülistada, sest kui me kirjutame veel ühe raporti, mis väidab, et see reisifirma on ideaalne, siis tänu meie pugemisoskusele saadetakse sinna ka järgmine grupp, kes suurte ootustega saab veel suurema pettumuse osaliseks. Õnneks pugejate suhtarv on meie grupis vähemuses, mistõttu jäid nad hüüdjahääleks kõrbes ning tõde sai ilmavalgusele toodud, loodetavasti keegi peale meie ka seda raportit loeb ning vaatluspraktika pakutavate firmade nimekirjas toimuvad väikesed muutused.

Vaatama varahommikustele joogaponnistustele, jalga ma pea taha ei saa …

Kõik sai alguse sellest, kui Eugenia paberi nina alla pani ja palus ennast nimekirja panna, sest oli vaja kakskümmend vabatahtlikku entusiasti, kes kell kuus hommikul enne kukke ja koitu on nõus joogat harrastama. Kuna algselt oli ikkagi tegemist kampaaniaga kakskümmend nime ehk see oli tingimus, kui kool oli nõus mõtisklema selle idee üle, siis sõpra tuleb aidata hädas ning nii mu nimi numbrilise arvu täissaamiseks nimekirja tekkiski. Olles ööinimene, siis otseloomulikult oli natuke palju loota, et ma kella kuue paiku eriti agar jooga harrastaja olen, aga ma lohutasin ennast sellega, et ma saan tunnis ju erinevates poosides magada, kogemus missugune ju. Kuna kogu asjaajamine india moodi venis, siis lükkus ka esimene joogatund teadmatusse kaugustesse edasi. Aga lõpuks saabus päev, millal ametlikult pidi esimene tund aset leidma. Tsiteerides Eesti klassikat – „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“, siis ma avasin oma silmad täpselt siis, kui joogatund oli läbi saanud ning aeg oli oma imemaitsvat hommikusööki nautima minna. Enda vabanduseks võin öelda, et kui 4-5 paiku magama minna, siis vist on tiba palju loota, et ma juba kell 6 joogapoose tegev esinaeratus olen. Vaatamata joogaõpetaja protestile jõuti kokkuleppele, et liigne ogarus on enne kukke ja koitu agar olla ning joogatunni algus lükkus iseenesest mõistetavalt tunni võrra edasi. Kuna ma oli ikkagi nime kirja pannud, siis südametunnistus vaikselt õõnestas mu jalge alust, peale magusa hommikuse beauty sleepy ei olnud ühtegi head põhjust tuua, et miks ma ometi hommikune esinaeratus ei ole. Peale seda kui Mathilda näitas mulle t-särki, mis ta spetsiaalselt oli ostud, et joogatundides käia, said ka minu olematud vabandused otsa ning kõik, kõik on uus septembrikuus, saabusin ka mina oma esimesse joogatundi. Tundub, et ärevus oli ikka nii suur, et juba 6.15 hakkasin ma viie minutiliste intervallidega mobiiliga tõtt põrnitsema asusin ning 6.45 oli aeg tunnistada ennast võitjaks ning sammud joogaklassi poole seada. Nimekirjast mäletan, et enamus kirja pannuid olid naised, kuid kohale jõudes oli reaalsus teine, nõrgem sugu oli arvulises vähemuses. Klassiruum oli jagatud pooleks, õpetaja istus keskel ja nagu ekskursioonide metsapeatustel juba tuttav jaotus – mehed vasakule, naised paremale, oli ka rahvas enda kohad sisse võtnud. Oma ettekujutustes olin ma arvanud, et enamuse ajast võtame me võimatuid ja ilmvõimatuid positsioone sisse ning mina, kes mitte paindumises maailmameister olen, sügav sel ajal niisama kukalt ning elan teiste ponnistustele moraalselt kaasa, pidin täitsa pettuma seekord. Harjutused, mida meil teha paluti, olid tegelikult väga lihtsad, osad juba tuttavad lapsepõlvest – kes ei mäletaks varvastel käimist kui tahtsid ennast pikemana näidata või kiikumist kõhu peal, mis mälu järgi tundus eriti lihtsate killast harjutus olevat, aga mälestustes on alati rohi rohelisem, seetõttu meenutas minu kiikumine küll kõike muud. Vägisi tahaks süüdistada maas olnud õhukest vaipa, mistõttu tundsin ma iga oma olematu lihasega põranda kumerusi ning juba selle tunnetamise peale kiskus kiikumine ikka tõsiselt kiiva. Kas ma tunni lõpus väsinud olin, sest ikkagi tund aega kõva tööd ja ponnistusi, siis ausalt öeldes ei, aga kasutegur oli sellegipoolest silmaga nähtav, isegi kui ma olin öö jooksul paar tudi maganud, siis peale joogatundi kooli minnes ei haigutanud ma mitte üks teps ega nokkinud teri mõne monotoonse loengu saatel. Peale varvaste tagaajamise mängis ülitähtsat rolli ka sügav sisse- ja välja hingamine, mis pidi 1001 tõve vastu aitama. Kui hingamine kõrvale jätta, siis mängis tähtsat rolli ka näppude asend, igal kombinatsioonil oli oma mõju teatud keha piirkonnale või mõnele haigusele. See tundus mulle natuke raketiteadusena, millest vist ei peagi talupoja mõistust kasutades loogiliselt arusaama vaid tuleb tõdeda, et kordki võiks siiralt sinisilmselt uskuda, mida onu valges räägib ja näppe ettenäidatud positsioonidesse üritada panna. Kui hommikused kuke ja koiduga võiduärkamised vaikselt traditsiooniks kujuema hakkasid, tuli välja, et koolil olid oma plaanid ning nad lootsid meist kümne päevaga tõsised joogad valmis vorpida. Kahjuks peab tunnistama, et vaatamata ponnistustele kümnepäeva plaan jäi täitmata, kuid lootus on, et järsku saab ka koolijuhtkond aru, et meis peituvaid jooga geeniuseid tuleb natuke veel treenida.

Doktor, siin te olete juba olnud

Aeg-ajalt tekib mul küsimus, miks mulle seda incredible Indiat ainult youtube videotelt näidatakse ja me õppereisid kuidagi alati turismindusest tiba mööda tüürivad. Meie esimene õppereis toimus, oh seda imet, samasse kohta, kus me paar päeva varem klassiekskursioonil käinud olime. Kohale jõudes bussist välja tulles, oleks tahtnud nii väga eesti klassikat tsiteerida ja südamest ohata:„Doktor, siin te olete juba olnud“ (Mehed ei nuta) ehk me olime saabunud käsitööd ja kohalikku eluolu propageerivasse muuseumi, kus me just paar päeva tagasi auringe teinud olime. Ega küll küllale paha ei tee, nii et mis siis ikka, teist korda samasse muuseumi paari päevase vahega. Seekord avanes meil ka võimalus konverentsisaalis jalga kõigutada ning cocat juua, kus onu midagi asjaliku näoga sosistas, aga tee mis tahad, vanadus hakkab vist vägisi ligi tikkuma, aga ka parima tahtmise juures, ei kuulnud mitte tuhkagi. Võib-olla ta tõesti ainult maigutas suud ega tagareas sellest eriti aru ei saanud, sest pilt oli, aga volume nupp oli kuhugi teadmatus suunas ära jalutanud. Peale seda 30 minutilist coca limpsimist viidi meid uuel ringil muuseumi, kus kujud vahepeal ei olnud positsioone muutnud. Muidugi oli meil võimalus ka uuel ringil tutvuda kohaliku käsitööga – riided, jalanõud, mööbel ning kui juhuslikult eelmine kord midagi ostmata jäi, avanes järjekordselt võimalus shopata. Oma esimesel muuseumi külastusel taipasin ma, et asjad, mis mulle meeldivad on kahtlaselt massiivsemad kui minu kohver, siis milleks ennast üldse ärritama hakata ja nt mõnda puidust nikerdatud kirjutuslauda sõrmitseda. Seega tuli teoks teha plaan nr 2 ning endale hennamaaling jalgade peale tekitada. Varakult tuleb muidugi ennast hindadega kurssi viia, sest blondi jaoks eksisteerivad eriti müstilised hinnad, sest näen ma välja kui ameerika miljonär nende jaoks, keda kohe kindlasti tuleb kooride nii mitmel erineval moel kui võimalik. Eelneva info põhjal teadsin ma peopesa maaling kuni poole käsivarreni on 60 ruupiat ehk natuke alla euro, seega võiks minu jalamaaling samasse hinnaklassi jääda. Kuigi vägisi taheti hennaga maalida kogu mu jalalaba ära, aga ma ikkagi suutsin selgeks teha, et asjatu vaev, sest selline maaling kahjuks on tiba mõttetu minu jaoks. Kuna mu lemmik kontsaking on ju kinnine, millega aeg-ajalt tuleb tuusamas koolis käia ning pealegi iga õhtu tuleb ennast hingetuks joosta sulgpalli platsis. Kui ma lõpuks suutsin selgeks teha, kuhu ma täpselt tahan seda maalingut saada, teatas tüdruk, et ta tahab 200 ruupiat, ühe jala eest saada ehk kokku 400 ruupiat. Mis mõttes 200+200, minu maaling on täpselt sama suur, kui käemaaling, nii et mis hind see veel on? Mingil hetkel pea kõigutamise ja vangutamise taustal jõudsime me küsimuseni, kui palju ma olen nõus tegelikult maksma. 60 nagu käemaalingu ees ja ilma vastuvaidlemata ta nõustus. Tundub, et siin ikkagi kehtib seadus, et algselt tuleb esitada nii utoopiline nr, kui pähe tuleb ja loota, et blond turist leiab, et teenus on vaatamata hinnale, ikkagi poolmuidu saadud. Meile esimesel päeval räägiti, et kauplema hakates tuleb kohe kindlasti 50% väiksem hind pakkuda, tundub, et minu puhul seekord isegi 50% oli liiga väike allahindlus. Kuna me rahaliselt jõudsime kokkuleppele, tuli välja mõelda, kuidas sooritus toimuma hakkab ehk kuhu ma oma jala toppima pean. Tema arvas, et blond ameeriklane paindub agu naksti siia sinna ning palus mul sellise poosi sisse võtta, et ma püsisin selles täpselt sekundi, kui tasakaal lihtsalt ära kadus. Tegelikult olen ma kogu elu teadnud, et akrobaati minust ei saa, tee või tina ükskõik kuidas ma ei ürita peopesad jäävad ette kummardades galaktika kaugusele maapinnast. Kui ma ei ole üldse soojaks teinud, siis näpu otsad kaugelt lehvitavad varvastele. Kui ma olen vihtunud soojendust teha nii et higimull otsa ees, siis kokkuleppeliselt suudavad näpuotsad korraks varvastest kinni haarata. Seega tuleb tunnistada,

et akrobaati või iluvõimlejat vaatamata ponnistustele minust ei saa. Peale paari inimkatset leidsime me kompromissi, et tema lihtsalt kükitab kui mina istun ja kõrgem kunst võib alata. Lõpmatult kiirelt tekkisid lilleornamendid mu jalgadele, toanaabri väitel parem jalg on traditsioonilisemalt kujundatud kui vasak jalg, mina kui mitte hennamaalingute professionaal leian, et mõlema jala maalingud on väga tegijad. Peale lõpetamist loeti sõnad peale, et peale 15 minutit võib henna maha kraapida jalgadelt, aga mida kauem see „imeilus“ pruun möga jalal on, seda parem on hilisem tulemus. Kokkuvõttes kraapisin ma selle maha alles ühe paiku öösel, toanaabriga olime ennem spetsiaalse kreemi ostnud, mis tuli ööseks jala peale panna ning see süvendas hommikuks henna värvi. Võib öelda, et hennamaaling elab jala peal täitsa iseseisvat elu ehk kui ma sulgpalli mängin, elab ta selle mööda platis hingetuks jooksmisele kaasa, muutudes tumedaks ning ma pakun, et on aidanud seetõttu mu võitude pagasit täiendada.

***

Meie järgmine õppereis, oh seda imet, toimus peaaegu samasse kohta. Kui ma juba tuttavaid väravaid nägin, siis ma mõtlesin, et ei ole võimalik, jälle see sama sara. Aga õnneks sõit jätkus, kuigi grupisaatja hakkas vaikselt paanikasse sattuma, sest ega ta eriti ei aimanud, kuhu minek on. Aga lõpuks me jõudsime kohale nn Rohelisse majja, kus meile tutvustati, kuidas energia- ja veesäästlikult elada ning igast võimalikust asjast toota nii mööblit kui ka kokkuvõttes maja valmis ehitada. Kahjuks peab tõdema, et see energia-ja veesäästlikus ning korduvkasutus toimub ainult selliste majade müüride vahel, väljaspool seda on reaalsus teine. Samamoodi võib võrrelda campust, kus me elame, on enamvähem prügitu, siis samm väravast välja, on kooli aia vasta on ennast ilmatult suur prügimägi sisseseadnud, millest kerkivad aroomid igat saabujat juba kaugelt tervitavad. Selle õppereisi point saabus, kui meid saatev professor TV Ready assistent küsis presentatsiooni läbiviinud mehelt, kuidas need rohelised majad turismi managementi kokkukäivad. Tundub, et neil endalgi mõnikord hämming, mis teoksil, rääkimata meist, kes enam ei viitsi suudki lahti üllatusest teha vaid konstantse rahuga naeratus huulil tõdeme – incredible India.

***

Aga kolm on kohtu seadus, seega eriti palju lootust eilsele õppereisile ei julgenud panustada. Pealegi kui TV Reddy päev ennem sellest sosinal kartul suus sellest rääkis, ega ma eriti rohkem aru ei saanudki, kui seda, et kuurort on meid ootamas. Tekkis küll küsimus, kus nad selle kuurordi siin keset Indiat võtavad, see peaks rohkem rannikualaga kokkuminema, aga India on selline imedemaa, kus kõik on võimalik, aga muidugi ääremärkusega – seda kõike pakutakse India moodi, mille defineerimisegagi talupojamõistus aeg-ajalt ummikusse jookseb. Afgaanid, kes aeg-ajalt ei saa ööd ega mütsi aru, olid seekord eriti varmad TV Reddy pobina defineerijad olnud ning teatasid, et meid ootavad ees basseini mõnud. Ma ei suutnud oma õnne uskuda, lõpuks ometi on mul võimalus ujuma minna, mis sest et ookean jääb seekord vist teadmatusse kaugusesse, saan ma oma väikse varba basseinivette pista. Kui tavaliselt on kogu kursus üpris ühe stiili järgi riides, siis hommikul selgus, et igaüks oli ikka erinevalt TV Reddy pobinast aru saanud. Kes saabus ülikonna ja lakkkingadega, kes sportlikus rõivas, kes plätudes ja rannakleidis, seega võis tõdeda, et igaühel olid oma ootused ja lootused seekordsest õppereisist. Kui me oma „superlux“ bussiga kohale jõudsime, mille külgedele oli suurelt maalitud A/C – õhukonditsioneer, mis tähendab, et sõiduajal tuleb avada kõik aknad ja pea lihtsalt välja pista, sest just niimoodi see kohalik õhukonditsioneer töötabki. Peale tund aega magamist me kohale jõudsimegi – 4 tärnilisse spa kuurordisse. Peale tutvustavat pressikonverentsi, jagati meid viiestesse gruppidesse ja kuurordiga tutvumine võis alata. Kui meist 31st 8 on naist, siis õnnelik Azim oli neljaga neist ühte gruppi sattunud ehk me esindasime ta nelja naist, siiamaani on arusaamatu, mitmes mina neist olin. Oleks tahtnud olla kas esimene või viimane. Kuna väideti, et ilma küsimata me targaks ei saa, siis pommitasime oma giidi tõsiselt ning me vist ainsatena külastasime honeymoon sweeti, aga ikkagi mees nelja naisega, kuhu mujale tal ikka minna on. Kuurordi asemel oleks võinud seekord küll öelda icredible India, sest nii aedadesse kui majadesse oli India antiiki kokku kogutud. Majade katused oli 200 aasta vanused, neil oli isegi inimene firmasse palgatud, kelle kohustuseks oli just leida vanad lagunevad majad ja siis ennem lammutamist jõuda kokkuleppele, et omanikud on nõus enne lammutamistööd katuse ära müüma. Ringi jalutades oli kõikjal sambaid, Jumala kujusid, templeid, maale, mis maksid miljoneid dollareid, mille pealt naeratas üks tuhandeist Jumala inkarnatsioonist vastu, kaunistatuna smaragdide ja teemantidega. See oligi kaua otsitud icredible India, mida seni meile ainult õppevideotelt näidatud oli.

Peale sellist kultuurilaksu, saabus lõpuks ometi lõunaaeg, millest vist igaüks oli saabumise päevast alates unistanud. Nagu Koguja Vana Testamendis mainib – „Ei ole miskit uut siin päikse all“, mis on ideaalne kirjeldus meie iganädalase menüü kohta, sest menüü, mis juba aegade algusest söökla seinale oli kinnitatud, ei muutu nädalatega. Üle päeva on hommikuks kas omlett, kuhu on niipalju vett lisatud, et muna maitse on juba ammu lahtunud või siis vahelduseks saab keedetud munast võileibu vorpida. Et hommikusöögile natukenegi elevust tekitada, on võimalik ka corn flakese süüa, mida vägisi tahetakse kuuma piima lisades kahtlaselt pudrustada. Kuna ma paar viimast korda olengi oma külma piima ootama jäänud, siis aja kokkuhoiu mõttes on kasulikum neid helbeid lihtsalt niisama krõbistada. Lõuna ja õhtusöökidel on enamus komponente sama, et siis kaks sorti riisi – valge ja kollane; makaronid – mida ka parema tahtmisega ei julgeks pastaks kutsuda; kartulid, mis kokates on muutunud kahtlaselt söödamatuks; kaks-kolm kastet – millest ahvatlema välimusega kaste on kindlasti sellise maitsenüansiga, mis meenutab rebaste ristimispidustuste imejooke; supp, kuhu tavaliselt on nii palju suudetud erinevaid vürtse sisse puistata, et peale esimest lusikatäit on tervislikum seda enam mitte puutuda. Salatitega on neil eriline diil, tavaliselt on sinna kas äädikat valatud, nt idude peale või siis mõnda täiesti imelikku maitseainet raputatud, mida maitstes kaob viimanegi soov süüa. Kui salatite peale veel mõelda, siis nende lemmikuks võib pidada kurgi-porgandi salatit, kusjuures porgandilõigud on sama jämedad kui kurgi omad, ma vaikselt küll unistan riivitud porgandisalatist ananassidega, aga see on juba kõrgem kokakunst, mille poole on siin pikk tee veel areneda. Ega nad peetigi ei raatsi eriti keeta, kui muidu mulle keedetud peet maitseb, siis siin krõmpsub ja hüüab appi see kõige otsemas mõttes hamba all. Meie eriti vaheldusrikkale toidulauale mõeldes on lausa patt kuskil mujal söömas käia, aga kuna me ikkagi nii kaugel campusest olime, siis mis meil muud üle jäi, kui 4 tärni kuurort spa’s süüa. Lõunalaua taha istudes sattusime me paradiisi, kus söögil oli lõpuks ometi maitse ja lõhn, mida annab nautida. Minu lauanaaber väga tabavalt mainis, et igaüks oli nautimisega niivõrd ametis, et vaikus lasus üle restorani, sest seda söömisnaudingut ei tohtinud ometi sõnamulinaga rikkuda.

Üks asi oli meil siiski veel tegemata, nimelt kaua oodatud suplus basseinis. Algul basseini juurde jõudes hakkas väike kahtluseuss vaikselt südames närima, sest basseinis olevad naised olid ju täisriides, millega ujuda küll eriti ei anna ega tahagi. Mõeldes selle peale, et pooled me klassikaaslased on moslemid, kas on ikka geniaalne idee oma bikiinidega basseini  äärde patseerima minna, aga talupoja mõistus väitis, et järsku ongi see ainus kord kui ujuda saab, nii et milleks põdeda. Moslemite rõõmuks oli meid kolm, kes bikiinides vees ringi sibasid. Kahel, kellel ei olud ujumisriideid kaasas said kohapeal laenutada põlvini pükse ja täisvarrukatega piki t-särke, mis oli kohalik naiste ujumiskostüüm. Vette minemise ajaks oli taevas tõsiselt pilve tõmbunud, minul kui külmavaresel peale paari esimest minutit tekkis kananahk, aga mis sa põhjamaa inimesest ikka tahad, pole teine harjunud 20 kraadise veega. Ma südamest tahaks loota, et me järgmised õppereisid samasse klassi kuuluvad, aga icredible India annab kindlasti ka oma panuse, et muuta need õppereisid kuidagi eriliselt meeldejäävaks.