Toolse ordulinnus – kaitse mereröövlite ja venelaste eest

Kes mida kogub?

Asjade kogumises on eestlane alati kõva käsi olnud. Kõigepealt tuleb ju  naabriga võistelda ja igaüks teab, et võidab see, kel surres rohkem mammonat. Pealegi on  meil häid eeskujusid, mida on kogutud juba sajandeid. Kirikute-, mõisade-, kloostrite-, linnuste varemed, mida leidub kõikjal üle Eestimaa.  Rõõm on, et nad alles on, samas kahju, et paljusid ei suudeta rekonstrueerida või kaitsta selle eest, et need kohe pikali ei kukuks või kokku ei variseks. Toolse ordulinnus on tänu SA Virumaa muuseumitele väga hästi ära rekonstrueeritud. Linnust  vaadates ja sees ringi käies tekib ikkagi ettekujutus, milline võis olla see Eestimaa kõige põhjapoolsem ja noorim ordulinnus.

Milleks oli vaja ehitada kindluslinnust?

Miks sajandeid tagasi selline võimas Toolse ordulinnus ehitati? Otse loomulikult kui oli olemas või plaanis sadam ehitada, peab olema ka kindlus, et tagada kaitset kaubavahetusele. Algne Toolse ordulinnus ei olnud nii suur, aga sajandite jooksul koos sõjatehnika arenguga  muutus võimsamaks ka kindlus.

Mängu tulevad ka mereröövlid, kelle eest end ja oma kaupu kaitsta tuli. Kui kaarti vaadata, siis on Toolse ordulinnusest Narva jõeni umbes 120 km, aga selle kindluse üks ülesannetes oli ka üle Narva jõe tungida soovivate venelaste tee takistamine Tallinna. Seda küll tõestatud ei ole, et samal aastal ehk 1219, kui taanlased Tallinna all võideldes taevast langeva lipuga vastu pead said, hakati ehitama ka Toolse ordulinnust. See on selline ajaloo hämarusse kadunud fakt, aga mis  on kindel, esmakordselt mainiti kindlust 1471. Linnus purustati Liivisõja ajal, taastati uuesti 17. sajandil, aga Põhjasõja ajal järjekordselt purustati ja hüljati lõplikult. Kõigele vaatamata on linnusest säilinud muljetavaldavalt palju, võib ainult täheldada, et kunagi osati tõesti ehitada nii, et hoone püsiks ühes tükis kauem kui sekund peale võtmete üleandmist. Toolse ordulinnusel on imeväärselt hea vibe, vaatamata sellele, et seal on palju verd valatud ning peaks hulgimalt ringiekslevaid rahutuid ja vihaseid hingi olema.  Pigem on tegemist linnusega, kus ringi jalutades sa tunned, et Sind on oodatud.

Kuidas on lood viisakusega?

Suureks üllatuseks ei olnudki seal meie ajal rahvamassi, õigemini ei olnud seal mitte kedagi. Kuid linnuseni jalutades kui ka tagasi tulles, tuli meile vastu neli paari. Me testi mõttes ütlesime kõigile tere. Vastu jalutanud politsei tervitas meid rõõmsalt. Kolmest paarist üks, kes olid kaks vanemat vene naist,  julgesid otsa vaadata ja tere öelda.  Kaks eestlastest paari imetlesid oma jalanõusid nagu oleks need just samal hetkel imeväel neile jalga tekkinud  ja said peaaegu südameataki kui me tere ütlesime, üks neid ütles vastu, teine ainult möhatas.  See viirus on väga kummaliselt mõjunud viisakaks olemisele ;).

Kasulikku infot Toolse ordulinnuse kohta

Otse loomulikult ei saa sõita nina vastu ordulinnust, vaid tuleb jätta sõiduk parklasse. Parklas on olemas wc, aga kaugelt vaadates ei tekitanud usaldust, et läheks ja külastaks.

SA Virumaa muuseumid on tõesti rekonstrueerimisega vaeva näinud. Infotahvleid on kõikjal, mis annavad teada, kus ruumis sa parasjagu oled. Üllatas väga positiivselt veel seegi, et ei olnud prügi. Ma ei tea, miks küll eestlane või mõni teisest rahvusest turist/külaline jõuab varemeteni küll oma pudelit, purki või krõpsupakki tassida, aga kui see tühjaks on saanud, siis imekombel on see muutunud 100 kg raskuseks ja enam seda tassida tagasi autoni ei jõuta ning siis  üritatakse seda kuhugi nurka sokutada.

Vaade merele on imeilus. Seal samas on ka rand. Ujumishooaega veel avatud ei olnud, kui Sa just talisupleja ei ole. Kuigi me ise ujumise peale ei tahtnud mõeldagi, imetlesime see-eest luigeparve.

Kindlasti, kui oled Lääne-Virumaal läbi sõitmas, tasub Toolse ordulinnust külastada.

Rohkem pilte leiad siit. 

Kui Sa soovid koos giidiga  Lääne- ja Ida-Virumaad avastama tulla, võta minuga ühendust.

Kunda – mälestused ja uued leiud

Millisena ma Kundat mäletan

Kundast on mul kaks mälestust ja mõlemad seotud spordiga. Kooli ajal võrkpalli mängides, olid osad võistlused Kundas ja alati sealt tagasi tulles, olid võrkpallid tooni võrra hallimaks läinud. Eks sel ajal oligi Kunda kuidagi halli suduga kaetud linn tänu oma tsemenditehase tossavatele korstnatele. Aastaid läksid edasi ja peale sisekaitseakadeemia lõpetamist lõin ma Tallinna Indiaca Klubi ning peamiselt olid meistrivõistluste ja karika etappide mängud Mustvees. Ühe mängija ema elas Kundas, nii et alati koduteel sõitsime me võistkonnaga sealt läbi, et süüa koos pannkooke.

Kunda Kolmekuninga kirik

Seekord tuuril itta oli me plaanis ka Kundas paar kohta üle vaadata. Esimesena oli nimekirjas luterlaste Kunda Kolmekuninga kirik. Waze ja Google saatsid meid kahepeale mööda ühesuunalist kitserada. Kuna me ees sõitev auto keeras ennem kirikut vasakule hoovi, siis meie järgi, sest me olime kaljukindlad, et see on kogudusemaja koos parkimisplatsiga. Reaalselt oli erahoov ja autost välja tulev mees vaatas meid täitsa imelikult, kui me ta majale ringi peale tegime. Kust me pidime teadma, et see ei ole osa kiriku kompleksist? 😉

Kirik oli tõesti imeilus ja nagu lubatud ei asunud ka kell mitte kellatornis vaid väljaspool.Tavaliselt on kirikud ida-läänesuunalised ehk altar on idas, kust Kristus viimsel kohtupäeval tagasi saabub.  Aga Kunda kirik  on üks Eestimaa eranditest, kus altar on hoopis läänes. Altarimaali asemel on skulptuur „Kutsuv Kristus“, kuna uksed olid kinni, aknast ei näinud, ükskõik, kuidas ma ka ei piilunud, seega ei oska isegi kommenteerida, kuidas skulptuur välja näeb. Seega tuleb tagasi  tulla, kui uksed lahti on.

Kunda mõis

Järgmine punkt me plaanis oli Kunda mõis. Kuigi tee ääres oli eravalduse silt, aga giid võib tahtlikult mitte märgata seda ja nii me jalutasime sellest mööda ja tegime pildi ära koerte haukumise taustal.

Natukene ajaloost – mõis on esmakordselt mainitud 1443. aastal ning saanud nime omaniku Gundiste järgi. Praegu varemetes olev peahoone on ehitatud 1779. aastal varaklassitsistlikus stiilis.

1870. aastal rajati Paldiski-Tallinn-Peterburi raudtee, mis muutis elukorralduse Eestimaal totaalselt.  Algas tööstuse areng, mis tõi inimesed maalt linna. Samal aastal juhtus ka Kundas midagi, nimelt mõisaomanik John Girard de Soucanton ehitas mere äärde tsemenditehase, mis töötab tänaseni, kuigi uued hooned asuvad  vanast tehasest veidi eemal. See oli Tsaari-Venemaa üks esimesi tsemenditehaseid. Vana tehase kontoris asub Kunda muuseum, mis kahjuks oli kinni tänu viirusele. Võib öelda, et Kunda mõisnik Soucanton on ikka jõudnud kõikjale. Tema suvemõis oli ka Rocca al Mare, mida täna tuntakse vabaõhumuuseumina.

1924-1940 asus mõisas Eesti Rahvaülikool. Kahjuks 1941. a taganev Nõukogude vägi  pani mõisahoonele nende kombekohaselt tule otsa.

Kui peahoone oli nähtud, läksime kõrvalhooneid avastama, mis õnneks asusid kaugemal ning seal enam ei olnud eravalduse silti. Pealegi sai nina vastu võimsaid hooneid autoga sõita. Mõisa veski oli tõsine üllatus, peale selle, et see oli väga hästi säilinud võrreldes peahoonega,  sai seal sees ringi jalutada ja olid ka informatiivsed sildid. Ime, ime, huligaanid ei ole sinna veel jõudnud, kõik oli puhas ja korras, mida tavaliselt tühjade hoonete kohta öelda ei saa.

Käisime ka viinavabrikus ühes avatud ruumis sees, aga kogu ooper sellega lõppes, sest edasi enam ei saanud. Meiereid imetlesime ainult väljast.

Aga veekohin tõi meid tammini. Mina ronisin üle takistuste tammi peale, aga oli võimalus ka teiselt poolt autoga tammini sõita.

Natukene viperustega läks meil mäest üles sõitmine, sest oli sopane ja meil tõsine võimalus, et sinna me jäämegi. Seega kui lähed tammi kaema, soovitan sopaga mitte alla välja sõita.

Rohkem pilte näed siin. 

Kui sa soovid Virumaad avastada koos giidiga, anna endast märku.

Itta pärleid otsima – Malla mõis ja Sillamäe

Ei ühtki uut vaatamisväärsust 

Kuna me olime hästi püüdlikud reisiplaani tegijad, mis tähendab, et me mõlemad sokutasime kavasse kõik, mida me näha tahtsime või leidsime, et on cool uuesti näha, siis võib ju arvata, kuidas me reisiplaan välja nägi. Ikka kilomeetrite pikkune. Võrdluseks võib tuua, et kui sa üritad reisile minnes kohvrilukku kinni saada ja ainule trikk on, et istud kohvri peal ning siis sikutad ja ega see siis ka ei taha hästi kinni minna. Me olime oma ajakava suutnud nii täis pikkida, kui veel sai. Seega tegime me kokkulepe, ei ühtegi lisa vaatamisväärsust. Arva ära, kui kaua me sellest kinni pidasime? Täpselt pool minutit, kui me olime jõudnud mäest üles sõita ja nägime Malla mõisa. Suur, võimas ja lihtsalt kutsus pidureid tallama.

Malla mõis esmakordselt mainitud 1443. Ega sisetunne ei eksinudki, kui tajus võimsust, sest tegemist ju vasallilinnusega ehk kindlustatud mõisahoonega. Kahjuks see esinduslik kahekordne barokkpalee purustati Põhjasõjas. Mõisahoone taastati, aga siis hävis 1880ndatel tulekahjus. Väidetavalt on sees imeilusad maalingud, aga mõis võõrandati 1919. 1919-1965 tegutses seal kool. Hiljem aga kuulus hoone Eesti kalatööstusele ja Kunda Tsemenditehasele. Mõis on seisnud tühjana kuni  1999. aastal  läks soomlaste eraomandisse.

Langevoja juga

Järgmine punkt meie kavas oli Langevoja juga ja kohale jõudes tekkis mul naeratus näkku, sest  sest siin ma olin olnud. Ütle veel, et Eestis kanjone ei ole, meil lihtsalt on nad natukene väiksemad kui mujal ja mõnikord ei tule selle pealegi, et oled kanjonis. See kanjon iga aasta laieneb, sest servad lihtsalt varisevad.  Juga on kaheastmeline – 1,5- ja 4 m, mida saab imetleda mõlemalt poolt, tuleb lihtsalt üle silla minna.

Sillamäe

Mulle tundus Facebooki vaadates, et kõik mu tuttavad on Sillamäel käinud, teinud imelisi pilte Mere puiesteest ja mul ei miskit. Mulle tundus, et ma kohe kindlasti olen ühest olulisest ida pärlist ilma jäänud.

Muidugi tuli selle kuulsale promenaadile tuusama minna ehk üle silla, mis meenutaks natukene, ma ei tea miks – viikingite ajastut, oma eripikkuses teibaotstega. Kohe, kohe tuleb kuskilt vaenlane ja võitlus hakkab ida pärli pärast pihta.

Eestlasena grünesse minek tähendab eemale kaugele naabrist ja parem veel, kui teda nii paari km ulatuses näha ei ole, aga me vennasrahval on teised arusaamad. Kui meie oleme individualistid, siis nemad on kollektivistid. Kui ei ole just grillfestivaliga tegemist, siis ega mind ei meelita grillima 2 m kaugusel teisest seltskonnast. Tahaks seda linnulaulu ja merekohinat, mitte naabri discomuusikat. Erinevad kultuurid, erinevad mõtteviisid ning seda põnevam ongi. Seega, mis kuskil võib täitsa kummaline tunduda, on teises kohas täiega ok. Kuna meie külastuspäev oli suhteliselt tuuline ja külm, siis keegi ei grillinud, aga mida rohkem kevad või suvi kätte jõuab, seda rohkem lähevad need grillimiskohad populaarseks ja ime, et hiljem ei pea bronni tegema, et grillima saada.

Mulle on alati meeldinud nurgatagused, seal kus reaalne elu käib. Kohad, mis ei ole klanitud, minu kui turisti jaoks ära vaid kus ma näen seda, mis reaalselt toimub. Kus on elu, kus on hing. Kalakuurid, millegipärast mulle meeldivad, mitte et ma ise kalamees oleks. Ma ei suudaks nii kaua vaitki olla, kui peaks ja reaalselt mul hakkab ühe koha peal olles külm ennem kui kala näkkab. Aga midagi on neis majades sellist ürgsust, mis mind kõnetab.

Me olime ajal kui tundub, et keskkooli õpilased olid saanud ülesande, teha mingi lühifilm kodutööks, sest neid oli iga nurga peal ümber lehtla mingit klippi filmimas.

Täitsa huvitav, ma eile naabrinaisega arutasin, et kus nende kirikud asuvad. Üks mis ta ütles, oli Sillamäe ja ets kae, endalegi teadmata leidsin nende kiriku üles – Sillamäe Püha Adalberti ja Püha Georgiuse Kirik. Kirikus peetakse teenistusi poola ja vene keeles.

Kui juba kultuurikeskus, siis võiks maja ka olla imetlusväärne. See ilus kollane maha on ehitatud 1949. a ja tunnistatud arhitektuurimälestiseks, just seepärast, et nii väljast kui seest on säilinud 40.-50. aastate stalinlistlik arhitektuur. Kahju, et hoone tänu koroonale kinni oli, muidu oleks võinud minna keldrikorrusele, kunagisse pommivarjendisse, kus on näitus linna nõukogudeaegsest perioodist. Kindlasti tahan ma seda näha, sest see linn oli üks kahest Eestimaa salajasest linnast, mis isegi kaardi peal ei eksisteerinud ja ega igaühel siia linna asja ei olnudki. Kuulukate järgi pidid sellel majas olema ka imeilusad kroonlühtrid, nii et veel üks põhjus tagasi tulemiseks.

Kui esimese Eesti ajal pidi alevis kindlasti olema kirik ja kõrts. Nõukaajal kirikud jäid, aga kontrolliti valvsalt, kes seal käivad ning juurde ehitati raekoda. Kuna Sillamäel vana luteri kirikut ei ole, siis raekoda pidi visuaalselt täitma mõlema kohta. Kuigi hoone näeb nagu kirik välja, ei ole ta seda kunagi olnud, pigem algselt olnud administratiivhoone – Sillamäe täitevkomiteele, siis täna linnavolikogu ja linnavalitsuse hoone. Algse kavandi järgi oli torn teistsugune, nägi välja võimuesindajate arvates nagu koonduslaagri torn, kuid see oleks olnud ennekuulmatu, et saladusi nii avalikult eksponeeritakse ning torn projekteeriti ümber.

Väljaku oli aastatel 1953-1962 Stalini kuju, mis tema isikukultuse lõppedes maha võeti. Suure Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks paigaldati 1987. aastal väljakule ausammas “Au tööle”. Kui muud ei ole, siis vähemalt ilus six-back on.

Mulle meenutasid need anumad samovare, kahjuks kvaliteet ja ilm on oma töö teinud. Nii et nina vastu dekoratsiooni panna ei tasu. Kunsti tulebki aeg-ajalt kaugelt imetleda.

Rohkem pilte reisist leiad siit.

Kui sa soovid Virumaad avastada koos giidiga, anna endast märku.