Suvi Sommerbys. Kristen Boie

Kui isa paaniliselt kodus midagi otsima hakkab ja ise samal ajal vannub ja natukene ka kardab, tundub Marthale, et asjad ei ole nii nagu peaks. Ega ei olegi, sest USAs töötava emaga on juhtunud õnnetus ning isal on ostetud lennupilet, aga lapsed tuleb ju kuhugi selleks ajaks viia ning emapoolse vanaema telefoni number on  kuhugi totaalselt kadunud. Vanaema, kellest midagi ei räägita ja kes lastelaste elus siiani on % osa võtnud, aga miks see nii on, on eriti hästi hoitud saladus. Aga kuna õnnetus ei hüüa tulles ja isa peab sõitma USA’sse, siis kuhu lapsed ikka paari tunniga sokutada, kui mitte vanaema juurde. Ema sõbranna Annika viib nad Sommerbysse, mille olemasolust Martha midagi ähmaselt mäletab, aga kus ei ole kunagi ta vennad Mikkel ja Mats käinud. Ega vanaema juurde nii kerge minna ka ei ole, sest järsku lõppeb tee ära, tuleb üle aia ronida ja lehmakoplis endale ise teed rajada kuni majani.

Vanaema juure on kõik teisiti – ei ole  wifit, telefoni ega ka telekat, aga seal on selle eest pööningul lahe elada ning kanad, haned ja Merede hirm. Proua vanaema nagu Mats teda kutsub kohtleb lapsi hoopis teistmoodi, kui nad harjunud on. Järsku on vabadus saabunud, kuid sellega ka vastutus oma tegude eest. Algselt sunnitöölaagrina tundunud Sommerby muutub nende laste jaoks parimaks võimaluseks kuidas suve veeta.

Üliäge lasteraamat, mis on mõnusalt armas, vahepeal naljakas, mõtlema panev, kuid lahe lugemine, kui akna taga sajab vihma ja päikest ei ole näha.

Geenius laua all. Eugene Yelchin

Kui osa su lapsepõlvest on möödunud nõukaajal või sa fännad ENSV seriaali, siis see lasteraamat on mõeldud just sulle, meenutamaks kõike seda absurdsust oma täies ilus ja võlus.

Raamat on kirjutatud mina vormis ehk peategelaseks on Eugene, kes on Leningradis elav väike juudi poiss. Sündinud 50ndatel, kus Venemaal olid ühiskorterid, juudiviha, linnasaunad, vanapaberi kogumine, talongide eest saadav väärtkirjandus, Lenini armastus ja käputäis Ameerika turiste, kes pääsesid mausoleumi ilma järjekorrata kui samal ajal nõukogude inimene ootas tunde, et pääseda „jutule“. Kindlasti mõne eelpool mainitud märksõnaga kangastub sulle nõukogudeaegne lapsepõlv.

Venemaa au ja uhkus on alati olnud ballett. Eugene ema oli kunagi peaaegu  primadonnaks saamas, kuid ta päritolu tõmbas sellele unistusele kriipsu peale. Ainus võimalus ema õnnelikuks teha on väita, et ta „unistab“ balleriiniks saamisest. „Unistada“ küll võib, aga kui sul on null annet ja olemata koordinatsioon, siis tundub, et missioon on juba eos läbi kukkunud, kuid ema õnnelikuks tegemiseks on ta kõigeks valmis.  

Aga lõpuks anne tabas ka Eugenet, sest kui ta ruumi puuduses pidi magama laua all ning iga õhtu vaatas tühja pinda oma pea kohal, siis kas ei tekita ideed, varastada isa pliiats ning hakata geeniuseks laua all.

Siberi haiku. Jurga Vile. Lina Itagaki

Laste raamatute hulka kuuluv “Siberi haiku” ei ole traditsiooniline lastele kirjutatud raamat. Mis selle raamatu eriliseks teeb on kajastatav teema – küüditamine ja elu Siberis. Ei ole just laste raamatu teema. Aga sellest teemast või ajajärgust tuleb ka rääkida. Selles mõttes on see väga tänuväärne raamat, mis kirjeldab seda eluolu läbi lapse silmade. See on Algiukase perekonna lugu, aga laiemalt 40ndate küüditatute lugu, kes saadeti külmale maale surema, kuid mõnedel õnnestus tagasi koju tulla.

See raamat annab ülevaate, milline oli elu külmal maal, mis olid need ohvrid, mis toodi, kuidas üritati vaatamata kõigele end elus hoida, mida söödi ja mille üle rõõmustati.

Mis siis ellu aitab jääda seal külmal maal? Eks ikka laulmine laulukooris, mis mingiks hetkes peletab muremõttes, mis meist saab ja mis meie lähedastest on saanud.

Puudutatakse ka surma teemat ja Algiukasel endal õnnestub surm ninapidi vedada. Nende laulukoor kutsuti esinema, kuhu tuli neil jalgsi kohale minna, kuid nad sattusid lumetormi kätte ja pooled neist hiljem leides olid lumes ära külmunud. Surma teemat ei suurendata vaid seda kirjeldatakse kui osa elust.

Vaatamata raamatu kurvale teemale, ei õhka sealt otseselt ängi ja kurbust, vaid pigem ellujäämis tahet ja oskust.

Osaliselt on raamat koomiksi stiilis, on ka suuri pilte ja kirjatähtedega tekste. Samuti on seal kirju, mida saadeti Leetu ning millest mõned viisid kohale Algiukase parim sõber isahani Martin, kelle sõdurid olid ära tapnud. Segapudru erinevatest stiilidest.