Hing. Soul

Kui sulle tundub, et see ongi see päev, mida sa terve elu oled bändi õpetajana oodanud – mängida klaverit kõige popimas jazzklubis. Yee, aga suurest rõõmust astud kanalisatsiooniauku ja satud vahepealsesse maailma. Sa tahad nii väga tagasi minna ja saada selle kogemuse võrra rikkamaks. Väikse segaduse tõttu pannakse vahepealses maailmas saad tuttavaks igavesti noore hingega nr 22. Aimata võib, et ta on käinud maa peal 1000 kordi, kuid mitte ainult käinud, vaid kõik ka hulluks ajanud. Kui ta juba suutis ema Theresa endast välja ajada, siis peab selleks tõsised oskused olema. Elu üldse tundub nr 22 arvates ääretult ebahuvitav ning kui tema teha oleks, ajaks asjad kiirelt korda maa peal ning tuleks tagasi.

Plaan tundub plaani nägu, kuni nad maa peale jõudes vahetavad kohad, nii et muusikaõpetajast Joest saab teraapiakass ja 22st Joe. Kas neil on midagi üksteisele õpetada ja kas neil on piisavalt aega ennem kui vahepealses maailmas leitakse, et hingede arvutus on sassi läinud?

Kokkuvõtlikult võiks küsida, mis paneb sinu silmad särama? Mis paneb sind iga hommikul õnnelikult naeratama? Kas sa reaalselt naudid igat hetke või kulged lihtsalt lõpu poole?

Kummituste linn. Victoria Schwab

Tehes giidina kummituste tuuri, tahes tahtmata usun ma kummituste olemasolusse. Ma olen neid mõnikord vilksamisi näinud, kuulnud nende kohalolu või saanud sõnumi, aga sellega minu seos selle nn vahemaailmaga lõppebki.

Cassy on oma isiklik kummitus Jakob, kellega on ta seotud hetkest, kui ta peaaegu ära uppus ning Jakob ta ära päästis. Millisesse maailma läheb üks, sinna tuleb ka teine järgi. Enamjaolt algab kõik peale koputusest, mida cassy tunneb ning mis kisub teda enda poole. Mõnikord on võimalus seda eirata, aga enamjaolt mitte. Tal tuleb minna nn loori taha ja vaadata, mis selle kummitusega reaalselt juhtus, ennem kui ta vahepealsesse maailma jõudis. Kõik muutub, kui ta läheb Edinburgi vanematega kaasa kummituste reality showd tegema ning kohtub tüdrukut, kel on samad võimed. Nüüd selgub, et ega ta nii väga vaatleja rollis ei olegi, sest tegelikult tal on eesmärk, mis on omamoodi üllas – aidata kummitused vahepealsest maailmast edasi. Kuid samas jahib keegi tema elulõnga, kuid seda ta veel ei tea, ennem kui ta kuuleb legendi Punasest Kaarnast, naisest, keda tema on paar korda tänaval jalutamas näinud ning kuulnud ta maagilist laulu.

Väga äge kummituste raamat. Goodeldades selgus, et autor on ka järgmised kaks osa juba valmiskirjutanud, nüüd tuleb vaid loota, et need kiirelt eestikeelde tõlgitakse.

Jõulud jõuavad MUUMIORGU. Tove Janssoni jutu põhjal

Jõulujutud on osa jõuludest. Otseloomulikult ennem jõule ilmub poeletile aina uusi ja uusi jõuluraamatuid, kuid vähesed nende seast on tõsiselt head. Kas lugu pole ikka see või kui lugu isegi küündiks, siis on illustraator suutnud kõik ära rikkuda. Enamjaolt sellised illustratsioonid joonistanud, et hakka või nutma või siis on kõik värvid millegipärast sellised plassid kollased-roheka-hallitoonilised, et lihtsalt neid vaadates, hakkab nurga tagant masendus lähemale hiilima Aga see raamat on kindlasti erand – lugu on hea ja illustratsioonid on armasad.

Aga loost endast, on kätte jõudmas jõulud, mil üks õige muumitroll ju magab talveund, nähes unes imeilusat suve. Vähemalt niikaua kui keegi talle kõrva ei röögi, et jõulud on saabumas ja sa pead üles tõusma. Mis need jõulud on, seda muumid ei tea. Nad lihtsalt üritavad endast parima anda, et see äkkrünnak neist mööda läheks ning kuidagigi oleks võimalik seda vihane jõul endale sõbraks teha. Armas lugu, kus on palju hoolimist, isetust, armastust, soov kellelegi väga ilusad jõulud kinkida ning siis uuesti talveunne suikuda.

Girls of the Son

Kuigi advendiajal tasuks kindlasti vaadata imeilusaid jõulufilme, aga mõnikord eksib nende sekka ka filme, mis ei ole ilusad, aga millel on sügavaim point või meeldetuletus. Inspireeritud küll tõestisündinud loost, kui 2014 Isis Iraagis korraldas jeziidide genotsiidi, kus tapeti tuhandeid mehi ja vangistas naisi, tüdrukuid, et neid järjepidevalt vägistada ja edasi müüa seksiorjadeks järgmistele võitlejatele. (vt ka siia – https://maailm.postimees.ee /4377571/armeenia-tunnistas-jeziidide-tapmise-iraagis-genotsiidiks

Filmi kaks peategelast on naised – üks võitleja ja teine Prantsuse reporter. Üks teinud läbi kogu Isise kadalipu – tema nina all tapeti ta abikaasa, poeg võeti pantvangi, et temast Isise tapja välja koolitada ning ta ise pidevalt vägistati võõraste meeste poolt ning kui küllalt sai, müüdi turul edasi. Kas sellisest lõputust õudusunenäost on võimalik välja tulla? Tema seda suutis. Miks temast ikkagi võitleja sai, mitte sellepärast, et kättemaksta, pigem leida oma poeg ennem kui on liiga hilja. Aga  teine – miks ta sõjakoldest sõjakoldesse käib, kuigi tal on kodus väike tütar? Ta ju sisemas teab, et läänt ei huvita kogu see kurjuse kajastus.

Üks kõnekamaid kohti filmis – naised on just isise terroristi maha lasknud, kes tuli neid tapma. Naised seisavad laiba juures, kui telefon heliseb isise võitleja taskus. Naisvõitleja vastab sellele kõnele. Telefonist kostub mehe hääl, kes uurib, kus ta vend on. Tapetud. Oo, sai paradiisi. Ei saanud, lamab siin minu ees külmal kivil ja tea, tema tapjaks oli NAINE. Miks see naise käe läbi surma saamine nii õudne on? Sest siis ei saa paradiisi oma lubatud neitside juurde. Kas pole mitte irooniline?