The last right


USA’st ema matustele sõitev Daniel istub lennukis vanapapi Murphy kõrvale, kes teatab, et tema läheb oma venna matustele. Kuid oh seda ebaõnne, enne kui nad Iirimaale maanduvad, on papi Danieli kõrval hinge heitnud, kuid ennem seda oma passi jõudnud kirjutada, et Daniel  vastutab tema surnukeha eest. Nii saabki alguse kolme inimese (Daniel, tema audistist venna Louisi ja suht ebastabiilne Mary) autoretk läbi Iirimaa Rathlini saare poole, et see viimane soov täide viia. Samas ajab neid politsei taga ning nad on üle riigi kuulsad, kuna Louis oli enda kaitseks relva kaasa võtnud ning kiirsöögikohas sellega vehkinud, et Mary saaks mikrounis tomatisuppi teha. Südamlik film perekonna taasühinemisest, kus suhtlusreeglis ei ole veel paigas ja kõiki nurki tuleb mitu korda üle lihvida. Annab hea ülevaate, kuidas audist maailma näeb ja kuidas tulla toime tema maailmaga reaalses maailmas.

The call of the wild. Ürgne kutse


Ühe suure südamega koera Bucki lugu, kes ikka ja jälle kuhugi satub ning sealt hargneb uus sündmus, aga sinna, kuhu ta satub, muudab ta nende inimete elusid. Kõik saab alguse Californiast, kui koerapüüdja ta maha müüb ning ta satub lumisesse Alaskasse, keset kullapalavikku. Temast saab juhuse tahtel kelgukoer ning ühel ööl kohtub ta oma hingeloomaga, kes edaspidi juhatab teda tema kutsumiseni, kelleks ta tegelikult loodud oli. Ta oli oma elu jooksul erinevaid isandaid teeninud, kuid igaühega neist olid tema teed erinevatel põhjustel lahku läinud, kuni lõpuks õpib ka enda kutsumust kuulama ja saab iseenda peremeheks.

Armas, liigutav lugu, panustatud emotsioonidele, kuid samas väikestes detailides peituvasse huumorisse.

The rescue list


Inimkaubandusel on mitmeid tahke, miks seda tehakse või miks sellesse lõksu kukutakse? Aga kui sind müüb su enda ema, annab kotti kätte ja käsib võõraste meestega kaasa minna ning järgmine hetk avastad sa ennast keset järve kalapüüdjana ning su vanus on võibolla 7. Sinu lapsepõlv on selle hetkega läbi, nüüd on sinust saanud tööinimene, ainult selle tingimusega, et sa kunagi palka ei saa, vaid sa oledki selle mehe ori. Selline on dokumentaalfilmi taust, tegu Ghanaga ja Volta järvega, kus ise kunagi orjaks müüdud mees, päästab lapsi nimekirja alusel – toob nad keskusesse, kus nad saavad jälle lapsed olla ja koolis käia. Pigem on see olusid näitav dok, sisuliselt väga sügavale ei minda, aga näidatakse, kuidas nimekirju tehakse, kuidas lapsi otsitakse, kuidas neid välja kaubeldakse, kuidas lapsed üritavad oma uue koduga ja kooliga kohaneda ning mis juhtub siis, kui tuleb silmitsi seista oma vanematega, kes kunagi selle müügitehingu tegid. See lugu on läbi päästetud poiste lugude kuni hetkeni, kui nad võivad koju tagasi minna. Seda doki vaadates, olen ma õnnelik, maja näeb Eestimaal maja moodi välja ja meil on võimalus saada head haridust. Nii et tasub hinnata, mis meil olemas on.

The banker


1960 aastad Ameerikas, kus nahavärvusega oli paika pandud sinu tulevik – mis tööd võisid sa teha, kus sa elada võiksid ja milline võiks olla su karjääri tipphetk. Ega keegi selle plaanile eriti vastu ei seisnudki, sest nii oli ju ajast-aega elukorraldus toimunudki ning kõik olid enamvähem rahul sellega. Aga kui sa oled sündinud mustanahalise visionäärina, siis töökoht tehases sind ei motiveeri  hommikul ärkama. Pigem sa sooviksid teha kinnisvara äri ja osta kokku majasid, need korda teha ja üürida mustanahalistele, aga seal on väike aga, nimelt võiks see kõik toimuda nn valgete ala. Kui su järgmine unistus on omada panka, siis selleks on vaja juba tegusamat plaani, partnerit ja marionettnukku. Igati põnev ja mõtlemapanev film, kuidas kõigile vaatama oma unistus ellu viia ning mida sa oled nõus selle nimel ohverdama.

The way back


Endisest korvpallurist on saanud ehitusel töötav alkohoolik, kelle päev mööduv kõrgustes ja õhtu baaris ning nii päevast päeva kuni ta automaatvastajale saabub teada oma kunagisest koolist, et nad sooviks teda korra näha. See kohtumine muutis tema elu. Tuli välja, et korvpalli meeskonna treener oli saanud südamerabanduse eelmisel õhtul ning paari päeva pärast oli meeskonnal mäng, kuhu oli vaja platsi äärde uut treenerit. Kui keegi teeb sellise pakkumise, siis vaatamata alkoholi kogusele on suur kiusatus öelda jah, isegi kui sa pole kunagi treener olnud ning su tulevase treenitava meeskonna suurim saavutus on olla tagantpoolt viimane. Tõsine väljakutse treenerina ning samuti prioriteetides, mis on tähtsam, kas alkohol või korvpall? Kuidas tulla toime mineviku koletistega, mis aegajalt välja ulbivad ja peaaegu saavutatud stabiilsuse uuesti segi paiskavad? Kas oleks juba aeg anda andeks või olla vihane kogu maailma peale?

Film, mis paneb mõtlema, kuidas kogu su elu on sinu enda kätes, sinu otsustes. Kas maailma üle vihane olles päästab sinu või sinu lähedaste maailma? Kas on võimalik olla nii põhjas, et valgust enam ei paista? Mis peaks juhtuma, et sa oled nõus oma mullist välja tulema?

 

Soul surfer


Mulle on alati meeldinud mõttega filmid, et miski puudutaks mu südant, paneks maailma teistmoodi nägema, naeratama ja soovima saada parimaks minaks. Selline see film ongi, andes inspiratsiooni, kandes endas samas hellust, armastust, hoolivust ning näidates, et iga katastroof võib olla millegi parema stardipakk, isegi kui seda algul kuskilt suunast aimatagi ei ole. Mis võib olla veel hullem, kui su silme eest erendab profisurfari elu ning kõik see hävib ühel hommikul, kui hai leiab, et üks käsi vähem sobiks sulle rohkem. Kui sa oled tõeline ime, et sa üldse ellu jäid, aga kas sa julged uuesti surfama minna, kui ühe käega surfata tundub suht võimatu ning näib et su unistus voolab läbi su sõrmede ja sa ei saa midagi teha. Kuid see on hetk, kui tuleb panustama lausele, et Jumal on me tugevus ning Temaga saame me liigutada mägesid ning tagasi vette minna, kuhu surfar ju kuulubki. Ning ennem võimatu unistus, muutub taas võimalikuks, sest lahendus, mida sa ennem ei näinud, on su silme ees virvendamas. Üdini positiivne film, mida tasuks vaadata sel imeilus kodus istumise ajal, aga remargina mainin, et ka väga hea pisarakiskuja, nii et tasub ka wc paberit varuda 😉

Kuidas ma aitasin Hiina robotil eesti keelt õppida?


Kui kõik ausalt ära rääkida, sai asi alguse detsembris, kui ma FB võtsin ühele juhtimiskonverentsile kaks pääset. See, kelle ma olin ära märkinud, leidis, et ta ei tea, mis ta jaanuaris teeb ning kohe kindlasti on ta omale uue töökoha leidnud, nii et ei saa terve reede kuskil koolitusel olla. Kuna mulle lubati kaaslane ära vahetada, siis ma nuputasin, kelle ometi ma võiksin kaasa kutsuda. Koolituse hinda vaadates, ühe pääsme hind oli tiba üle 200 euro, seega tuleks sinna kutsuda keegi, kes tõsiselt tahaks juhtimist õppida ning ei tuleks sellepärast, et ok, kui sa tõesti kedagi teist ei leidnud, ma siis tulen kaasa. Peale natukest mõtlemist, mulle meenus Antonio, kelle 2020. aasta üks eesmärkidest oli õppida paremini juhtima, nii et konverentsi kaaslane oli leitud.

Enamus koolitusest oli inglisekeelne videokonverents, aga viimane osa oli eestikeelne paneel, millest mu kõrval olev itaallane mitte ühtegi sõna aru ei saanud ja mul ei olnud pointi tõlkida, sest ei olnud, mida tõlkida. Nii ta mu kõrval fb ringi chillis, kui ühel hetkel tõstis oma telefoni ekraani minu nina alla ja ütles, et sinna sa peaksid minema. Ma algul ei saanud aru isegi kuhu. Kuna blondile tuleb mõnikord puust ja punaseks ette teha, siis ta koputas näpuga ekraanile, ja ütles, et talle pead kirjutama. Kui sa nii arvad 😉 Aga kuna pakkumine tundus täita põnev, ainus, mis tegema pidi, oli 400 eestikeelset lauset kõva häälega ette lugema. Mis see siis ära ei ole? Nii ma leppisingi projekti koordinaatoriga inglisekeeles kokku, et minu etteaste on pühapäeval.

Mis see etteaste endast kujutab, oli nyk suht nullilähedane ettekujutus. Aga kui nalja saab, siis miks mitte. Pealegi igaüks oskab meist ju lauseid emakeeles kõva häälega ette lugeda. Nii et see ülesanne tundus suht chill. Reaalsus nägi välja nii, et istusin üksi magamistoas, kaka telefoni nina all, üks backup, üks reaalne töövahend. Telefoni ekraanile tekkis lause, lugesin ette, mida nägin, vajutasin salvesta ja ekraanile tekkis järgmine lause ning nii 400 korda järjest. Vahepeal tuli mõnda lauset kohe mitu korda lugeda. Miks süsteem ei salvestanud? Võibolla lugesin liiga kiirelt või aeglaselt, võibolla lihtsalt neelatasin. Kui aus olla, siis sõna lõppude valesti lugemist ta tähele ei pannud. Peamiselt tuli lugeda jalgpalli ja majandus uudiseid. Kõik siis projekti hüvanguks, et robot saaks hiljem aru, kui ta kuuleb eestikeelt, et see ongi see imeilus keel. Kui ma lõpetasin oma püüdlikud ponnistused lausete lugemisel, uurisin, kuidas neil projekt siiamaani läinud on ja kas on leitud nii palju inimesi, kui vaja on. Tuli välja, et on rahvast puudu. Ma natuke mõtlesin ja pakkusin, et kui ta soovib, võin ma teda aidata. Mis ma tegin? Majast välja minnes tegin ma video, postitasin selle enda fb lehele ja tahan saada näitlejaks kodukale.

20200126_131435

Kui ma siiani oli arvanud, võibolla giidina olen ma näinud päris palju erinevaid inimesi, siis tänu sellele üleskutsele sain ma üleöö väga palju kirjasõpru juurde. Enamus olid väga viisakad, nendega oli lausa lust suhelda. Aga otseloomulikult oli ka neid nn tõrvatükke seal meepotis. Mõne puhul oli mul suur kahtlus, kas ta üldse saab eestikeelest aru, sest kui ma korduvalt sain samu küsimusi, millele ma vastasin, siis mulle lõpuks tundus, et ma sattusin suhtlema hoopis kirjutamisrobotiga. Mõni uus kirjasõber nõudis vastuseid, tahan teada nüüd, kõike ja kohe, mitu hüüumärki taga. A’ la saada tingimused!! Kohe kahju oli sellisest inimesest, et kust ometi see püha arrogantsus saabus, nii ei jõua ju kuigi kaugele. Hea meelega oleks pikalt saatnud, aga andsin info sellegipoolest edasi. Mõni oli kindel, et ma selle videoga pornostaari otsin. Ma pole ennem kuulnud, et porsnostaari kutsesobivust 400 lause ette lugemisega kontrollitakse. Samas jalgpalli uudised ja majanduspoliitika oleks täitsa arvestavad teemad, mida arutada, aga kas just siis, on juba eriküsimus. Kui ma mõnele saatsin kontaktid edasi, saatis ta selle peale oma nr mulle koos meili aadressiga ning leidis, et tegelikult ei pea tema kontaktile kirjutama vaid kontakt peaks talle ise helistama. Mõni kirjutas mulle inglise keeles ja kui ma mainisin, et lugeda tuleb neid lauseid ikka eesti keeles, tuli vastus, et ta tahtis näidata, et ta oskab inglise keelt ka. Väga tore, aga mis ma selle teadmisega küll peale hakkan, sa võid ju pea peal ka seista osata, aga seekord oli vaja eestikeele oskust. Mõnele saatsin ma kontakti edasi ja kirjutasin, et talle tuleb inglise keeles kirjutada, siis võib viis korda arvata, kelle reaalselt kirjutati. Mulle ju, aga seekord inglisekeeles. Siis ma saatsin uuesti, et ole hea, saada see kiri kontaktile, temal on graafik ja tema saab sulle aega pakkuda. Mina lihtsalt vahendan. Kuigi oli mu videost aru saada, et ma Tallinna vanalinnas olen, oli mõne jaoks üllatus, et projekt ei toimugi Kapa-Kohilas. Mõni arvas, et ei tasu kohale tulla, kui telekasse ei saa. Õnneks paari päevaga oli puuduvad 100 häält olemas ja loodetavasti suudab varsti ka robot eestikeelt tuvastada. Aga väga omapärane challenge oli ning Issanda loomaaed on ikka suurem, kui ma oskasin aimata.

Täna sain ma postiga tänu kingi, et aitasin otsida vajaminevaid hääli 😉

20200303_172510