Miski meie loomingus ei muutu paremaks, kui me ise ei muutu puhtamaks (Arvo Pärt). Aga see muutus on pikk-pikk tee, mis saab alguse soovist ja esimesest sammust.
Oleks vaja üht prükkarit, kes kõik selle me sees lahti harutaks (Joosep Tammo). Mõnikord võiks küll neist eeskuju võtta, kui üksipulgi nad prügi sorteerivad õndsal ilmel, ning samasuguse innuga üritada kaevuda oma hinge, ka selle kõige pimedamatesse soppidesse ja teha vaherahu, sest ainult nii saab minna edasi.
Me oleme inimestena võrdsed, meil on lihtalt erinevad töökohustused ja funktsioonid (Signe Aus). Kas enamjaolt meil ikkagi ei teki egoistlikke mõtteid, kõigutades kõrgelennulise nimega positsioonil oma jalgu ning suhtudes üleolevalt teistesse kui „ei kellesegi“. Tekib lihtsalt küsimus, kui üks päev kõrgustest langeva meteoriidina pea ees alla sadada, kas „ei keegi“ on nõus sulle isegi silma vaatama, abistamisest rääkimata?
Te ei ole midagi märganud, sest läksite punase tulega üle tee (David Vseviov). Kui tihti mul on aega oodata. Ega eriti ei ole. Kui ikka autosid ei tule, siis punane tuli mind kinni ei pea ning nii jääbki midagi või kedagi märkamata, kuna mul oli kiire.
Kas sina tunned võimu vastu huvi, pigem tuleks esitada küsimus, kas võim sinu vastu tunneb huvi (David Vseviov). Ma huviga ammu ootan kutset punasele vaibale ja kohvile, kuna islam on nagu punane rätik härjale, aga millegipärast vist teatakse, et ma kohvi ei joo ja suht mõttetu on sel juhul kutsuda.
Vooruslik võim kasutab võimu teenimiseks (Orest Kormašov). Idee on geniaalne, aga kui palju on selles tänapäeva ühiskonnas reaalne, isegi kui me vaatame religioossesse maailma.
Võimu missioon on nakatada kõiki hirmuga (David Vseviov). Nagu Isise tegude kirjeldus, vägivaldusest kubisev terror, mille eest põgenetakse ning mis hoiab Euroopat oma hirmu kombitsate all.
Õpetajal on suurem võim kui peaministril (Winston Churchill). Peaminister tegeleb ju tagajärgedega, õpetaja käes on aga savi, mida veel annab kujundada ja mõjutada.
Inimene on kolmainu kehastus – keha, kui nähtav osa ning hing ja vaim kui nähtamatu (Orest Kormašov). Kolmainu kehastusena on mille poole püüelda.
Sa tihti ei tea, et sa oled rünnatav ja ei mõista, et oled juba kaotanud, sest sa arvas, et see on elu (Raul Rebane). Osad mängud käivadki kõrgelt üle pea ja mõnikord on väga hea, kui sa reaalselt ei teagi, kuidas sinuga manipuleeritakse.
65% eestlasi kardab pagulasi rohkem kui venelasi (Raul Rebane). Matemaatikas oleme me muljetavaldavalt tugevad ja kellegi lobitöö on täitnud eesmärki.
Ei tasu küsida, mis on meedia? Tuleb küsida, kes on meedia ja kes selle taga on? (Raul Rebane). Mis ei manipuleeri sinuga, samas kes’il on millega manipuleerida ja mõjutada su mõttemaailma.
Ei ole olemas neutraalset inimest, samuti ei ole olemas neutraalset õpetajat, me peame lihtsalt teadma tema maailmavaadet (Signe Aus). Kui palju me reaalselt teame, kes me lapsi õpetavad suurtes mammutkoolides, milliseid väärtusi nad endas kannavad ja me lastele edasi annavad.
Kui me oleksime tõsiselt usklikud, siis miks me teisi sõimame ja tegeleks oma asjadega (David Vseviov). Kui palju on meil aega tegeleda oma asjadega, pigem me ikka tegeleks teiste asjadega.
Lastele tuleb rääkida häid lugusid. Kui palju me üldse räägime lugusid? Marokos, Marrakeshis on jutuvestjate väljak, kus õhtuhämaruses kogunevad jutuvestjad, kes oma lugusid teistega jagavad. Meie aga pigem paneme teleka käima ja häid lugusid tuleb sealt tikutulega taga otsida.
Dialoog on siis, kui vestlejad ei tea, mis seisukohal nad vestluse lõpul on. Muidu on tegemist kahe monoloogiga ja lihtsalt õhu võngutamisega (Toomas Jürgenstein). Kui tihti me peame dialoogi, kas enamus ajast ei põrku kaks monoloogi omavahel?
Ei tasu enda küljes liiga palju rippuda, aga tasub rippuda selle küljes, kelle küljes ripub kõik (Toomas Jürgenstein). Pole ju raketiteadus, aga ikka ununeb mõnikord.