Kui mökk oli lõpuks leitud …

Minu valge juudi mantra oli küll vastuse saanud, ennem ööd oli mökk üles leitud, aga …. See puidupakk, mille pihta ma oma varba olin eelnevalt peaaegu ära löönud, oligi see ainus kuivade puude võimalus, aga jäi see ju sinna keset lumist rada maha meist. Ning kõik mökis ja puukuuris olevad puud olid just äsja ujumiskatsetelt saabunud, seega tõsiselt niisked ja külmunud.  Kuigi ma lugesin võta kaasa nimekirjast parafin ja spirit, kuna neid   müüdi poes ainult 2 liitristes pudelites, siis kes oli see geenius, kes leidis, et need võiks ikka öösel ümber villida 0,5 liitristesse, sest kes see ikka nii palju tassida viitsib ;)Aga rajaleidja oli oma töö teinud ja möki vaatamata takistustele üles leidnud, siis minu töö oligi ju tehtud ning pealegi kahekesi ju ometi ühe pliidi alla tuld teha ei saa. Aga tund aega rabelemist ja tuli oligi olemas, au ja kuulsus tuletegijale. Pealegi ma olen kindel, et minu moodi oleks asi veel mitu aega ainult tossu sisse ajanud ja niisama moe pärast oleks puud susisenud.

Aga vaatamata imeilusast plaanist, et öösel keegi, ma ei tea küll kes, pliidi alla puid juurde paneb, oli hommikuks tuli kustunud ja kaadimuse külm, mis tähendas, et sama nali hakkas otsast peale. Aga seekord läks kiiremini, tahaks küll nii väga väita, et tänu sellele, et ma asusin pilpaid kuuris kirvega pakkudest välja taguma, aga vist ikka tuleb au ja kuulsus tuletegijale jätta 😉

Kui päev ennem seda oli päike paistnud, siis ööga oli ilm totaalselt teist nägu läinud ning vahelduse mõttes oli lumetorm saabunud, mistõttu eelmise päeva lumesaani rajad olid mattunud mõnekümne cm’se lume alla. Rajaleidjana tegi see mind murelikuks, sest mina pidin ju tee tagasi tsivilisatsiooni leidma. Ja kas ma ikka suudan seda kuue tunniga teha, kui rada näha ei olegi ning ainus võimalus on katse-eksitus meetod ehk kui vanadest lumesaani jälgedest mööda astun, vajun meetri jagu lume sisse. Ei olnud just ahvatlev väljakutse 😉

Uudishimust läksin ma nii 50 meetri kaugusele majast ja kui aus olla, oli juba selle distantsi pealt seda mökki raske märgata ja siis ma mõtlesin, et kui ma nii agar valge juut ei oleks olnud ning mu abipalvet ei oleks kuulda võetud, kuidas ometi ma selle möki taskulambi valgel oleks keset ööd üles leidnud, kui iseg
Muidugi ümbritsev mägine vaade oli vaatamata tuisule imeilus, aga samas tuli tänada tervet talupoja mõistust, mis asju pakkides leidis, et vist ei tasu lumelauda kaasa haarata. Kõigepealt, kes seda tassida oleks viitsinud ja  jõudnud. Samas oleks väga tahtnud näha selle kohaliku nägu, kes meie suuski nõudis näha ja kui ma oleks suuskade asemel talle lumelauda näidanud, olen ma päris kindel, et selle peale oleks ta küll istuli kukkunud.i päise päeva ajal, see eriti leitav ei ole.

Aga kuna lund ikka sadas ja sadas, tuli olla moodne ja uudne, ning valida möki omaniku telefoninr ja paluda järgmisel päeval järgi tulla oma lumesaaniga ning meid tagasi tsivilisatsiooni viia. Rajaleidja peab ju ometi leidlik olema 😉 Mingit otseteed pidi jõudsime järgmine päev tsivilisatsiooni, mida mu kaardi peal  ei olnud olemaski, vähem kui tunniga. Saani kastis istudes ja imelist loodust vaadates, ei tahtnud mõeldagi, et oleks pidanud rajaleidjana 6 või enam tundi lumes sumades teed otsima.

Ei ole kerge olla rajaleidja Norra mägedes

Kui laua taga istudes tundus 4 tundi ja 14 km nii täitsa tehtav väike jalutuskäik olevat, siis reaalsus oli kahjuks natuke teistsugune. Kõigepealt ma unustasin, et mägine Norra ongi mägine Norra ja see tähendab, et enamus ajast tuleb mäest üles ja alla kõndida ehk siis üles mäge. Kui ma olin eestlasena harjunud, et siinsed matkarajad on tähistatud ja keegi on viitsinud puid värvida, et sa ometi ära ei eksiks ning radadel on olemas kindel algus- ja lõpppunkt ja vahepeal kui joppab ka mõni asjalik silt, siis Norras oli seda kõike lihtsalt palju tahtetud 😉 Kui ma kodulehelt lugesin, et ega seda mökki päise päeva aal eriti kerge leida ei ole, siis hämaruses, good luck, kui keegi suudab selle üles leiab. Samas tundus kuidagi ebareaalne, et kuidas sa ometi oma mökki müüd, kui inimesed ei leiagi su maja üles, aga vist oli asja moraal selles – ise sa tahtsi ju möki elamust, eks sa leia ta siis üles ka. Koordinaadid nad ju jätsid ja NNW suuna ka, kui tee ära lõppeb, seega kes otsib, see leiad. Aga kas ikka leiab?

Igatahes mul oli kaart, kuhu oli tõmmatud sirge joon, üle jõgede ja mägede punktini, kus pidi mökk asuma, kahjuks ei oldud täpsustatud, kus alguspunkt on, sest piirkond, kus bussi pealt maha võis tulla, oli paari km laiune. Aga kui kõik teised maha läksid muuseumi ees, siis why not, me läksime ka. Kaarti vaadates pidi kuskilt vasakul pool looklev jõgi tee alt läbi minema ja seal ääres pidigi olema selle raja algus, mis mökini pidi viima. Igaks juhuks kontrollisin kompasse, töötasid, gps leidis, et tema küll siin Norras ei kavatse töötada. Mis siis ikka, eks ma ürita hiljem kui tõsiselt vaja mõnda teist appi. Peale 5 km mööda teed kõmpimist ei kavatsenudki see jõgi asukohta muuta ja tee alt läbi voolata, ükskõik kui hästi ma ei passinud teda, jõgi oli sama jonnakas ja ei kavatsenudki asukohta muuta.

Aga see tee tuli ju ometi kuidagi üles leida, kaua me mööda seda maanteed ikka veel kõmbime? Vist oli möki omanik ennegi kohanud inimesi, kes tema lossi ei suutnud mägedest kohe üles leida ja seetõttu halastanud, sest kodukal oli ka lause, et kui te tõesti ei leia, siis on olemas ka teine tee, mille leiab elektriposti nr lugedes. See päästev number oli 231, kui me neid jälgima hakkasime, oli nr 213.  Kui juba see jõgi ei kavatsenud õiges suunas voolata, kus ma võisin kindel olla, et need elektripostidel nii palju üldse nr on 😉 Ehk kergem vastupanu tee oli üle tee olev bensukas, nii et oli saabunud aeg minna teed küsima. Leti taga olev tädi küpsetas ja küpsetas ning ei teinud teist nägu, et võiks meie kaardiküsimusele mõne adekvaatse vastuse anda. Aga kaua sa ikka küpsetad, saiakesed saavad ka parema tahtmise juures kunagi ikkagi valmis, kui ei ole plaanis neid just ära kõrvetada 😉 Muidugi see ootamine oli väga tulu toov, nimelt tädi ei osanud kaarti lugeda ja tal ei olnud aimugi vist, kus ta bensukas asub. Great, sellest oli küll kõvasti abi. Aga õnneks oli taga ruumis tõsiselt tark onu, kes kaarti vaadates, teadis kus mökk on ja näitas tee otsa kätte, tuli vai üle tee minna ja voila, tee nr kahe algus oligi leitud. Ei läinudki kaua aega, kell natukene üle keskpäeva. Arvutuslikult oleks pidanud enne ööd mökini jõudma. Nii me väike jalutuskäik võttis uue pöörde ja vähemalt suund oli seekord möki poole 🙂

Kuna mina olin rajaleidja, siis pidin nui neljaks ka selle möki üles leidma. Aga kui esimene mägi tõsiselt püstloodis üles hakkas minema ja poole mäe peal oli tõkkepuu ja suur silt – eramaa, tekkis mul väike kahtlus, sest kust mina teadsin, et nii ongi, enamus teid on tõkkepuid ja selliseid armsaid silte täis tikitud ning neist ei tasu üldse mitte hoolida vaid pea püsti mööda marssida. Kuna ei olnud aega vales suunas kõmpida, siis mulle meenus, et seal all oli maja hoovis mees oma mootorsaani ümber ringe tegemas. Usalda, aga kontrolli, pealegi mäest alla oli mitu korda kergem jalutada kui üles, seega aeg oli minna nõu küsima.  Mees vaatas meid ja meie ülisuure kotte, siis kaarti ja uuesti meid. Ime, et ta ümber meie ringi ei teinud, kui aus olla. Uuris, kas me oleme ikka kindlad, kuhu me lähme ja kus me suusad on, sest sinna möki juurde tuleb ju suusatades minna 😉  Mis mõttes suusad, suuski ei ole ja me jalutame sinna 😉 Igatahes onu suu vajus ikka tõsiselt lahti, aga lõpuks sai ta ikka öeldud, et see püstloodis mägitee, on õige suund. Hoiatas küll, et vahepeal tuleb põlvini lumes sumada, aga soovis edu. Ja seda läks meil tõesti vaja.

Algul oli autotee, kaardiga klappisid teed nii ja naa. Rajaleidjana, kui ma vaatasin meie läbitavaid vahemaid ja uuesti seda risti kaardi peal,  kus oletatavalt see mökk on ning siis päikest, ei jäänud mul muud enam üle, kui vaikselt mõttes mantrat lugema hakata – Luba, ennem pimedat see mökk üles leida – sest rajaleidjana ma ju aimasin, et ennem läheb pimedaks, kui me reaalselt nii kaugele jõuame ja kui seda mökki ei ole võimalik päise päeva ajal üles leida, kas mu ime taskulamp ikka suudab selle maja piirjooni keset ööd esile tuua. Seega tuli tõsiselt loota palvele ja imele, aga ma olen imede usku ning tean, et kõige lootusetumal hetkel ma mitte teps ei ole üksi.

Kottide pakkimise ajal olin mina kavalalt kõik parema nänni endale haaranud, ehk kuivatatud puuvilju, pähkleid, müslibatoone – see oli,  mida ma poes ostukorvi olin visanud, sest ega sa poole tee peal makarone keetma ju ometi ei hakka, kui nälg vaikselt näpistab.

Järve ma leidsin üles, kaardi peal oli kolm teed ja eelviimasest pidime ära keerama, originaalis oli teid muidugi rohkem, ja ükski ei klappinud minu kaardi peal oleva tee iseärasustega. Õnneks, ainus ja üks kord, ilmus ei kusagilt silt keset metsa ning näitas suunda järve poole, kus ka meie oletatav mökk pidi läheduses asuma. Ei jäänud muud üle, kui autorajalt kitserajale üle kolida ehk kui rajast mööda astusid olidki põlvini lumes 😉 Muidugi oli ümbrus lummav, aga kaarti vaadates, aega arvutades, päikest silma nurgast jälgides, kadus lumm vaikselt ning asendus mu mantra palvega. Pealegii rajaleidjana ma ei tohtinud ära eksida, sest sealt ei oleks keegi nii peagi meid üles leidnud. Mingi hetk ma mõtlesin, et olin just vabatahtlike päästjate reservrühma astunud, kes tegelevad inimeste otsinguga … Ja siin ma nüüd olen, kaart käes keset Norra mägesid ja otsin olematut mökki ning päike vaikselt loojub ja loojub …

Lõpuks ometi leidsin ma ka selle kadunud jõe üles, nüüd oli vaid vaja ta kallast mööda jalutada kuni tee lõppeb ja siis võtta välja kompass ning määrata suund 170 NNW. 4 tundi oli juba ammu möödas, samuti 14 km ning mingi hetk hakkas see 70 l seljakott oma 20 kg muutuma vastikult raskeks – aga siis tekkis konkureeriv mantra – ma jõuan, seda andis iga sammuga lugeda. Pealegi seisma ei tohtinud jääda, sest koos hämardumisega oli hakanud külmemaks minema. Mökki muidugi ei paistnud kuskilt, vähemalt seda, mille meie olime üürinud ja pealegi hämardus kahtlaselt kiirelt ning tee lõppu ei olnud kuskilt näha, ainult rada hakkas vaikselt üles mäge kiskuma. Mökk oli 618 m peal ja seda kõrgust me ei olnud veel saavutanud. Vist oli aeg gps’ile hing sisse puhuda, aga ega seegi eriti targemaks ei teinud, sest üks koordinaatidest ei olnud ligi lähedanegi möki omale. Seega tuli hämaras edasi jalutada ning veelgi rohkem valge juudi moodi tingida, sest aeg hakkas otsa saama ning vaikselt ka jaks, kuigi seda ei tohtinud ju rajaleidjana välja näidata. Aga need mäkke ronimised muutusid kuidagi vaevalisemaks, aga ega ometi ei saanud ju alla anda.

Aga siis jäi silma või õigemini jalga  midagi, mis kohe kindlasti ei kuulunud sellesse keskkonda ehk mu jalge ette oli ei tea kust tekkinud pakk küttepuid. Huvitav, mis need siin teevad? Ja mul on tunne, et me nägime üpris ühel ajal kaugustest lähenevaid tulesid, mis küll otseselt meie tee peal ei liikunud, aga kõrval. See indiaanikisa, mis kõrist tuli, oli kirjeldamatu ning üle mootorsaani müra ka kuulda, sest ega ta vist eriti seda ei näinud, et me kätega vehkisime. Aga mu palved olid vastuse saanud, see oligi möki omanik, kes seda kadunud puude pakki oli otsima tulnud, sest muidu kodutee jäi tal teises suunas. Mootorsaani käru peal oma seljakoti otsas lamades ja tähti vaadates, ei jäänud muud üle, kui vaikselt tänada. Mu palvet oli kuulda võetud – peale kuut tundi, 25 km, 15 minutit saanisõitu, ennem totaalset pimedust, olin ma imeväel oma möki ees.

Kõige tähtsam on kompass ja taskulamp

Kõige tähtsam on taskulamp ja kompass. Kui mina ausa rahvaloendajana olin kogu varustuse  tagastanud, siis tuli välja, et kõik teised

jätsid endale kingituseks taskulambi, millega sai igati põnevaid gestaapo joke teha. Seda teada  saades kadus mu südametunnistus

kus see ja teine ning ma tahtsin oma taskulampi tagasi saada. Teistel on ju ja minul ei ole, kus see ausus veel on. Peale natukest naeratamist ja läbirääkimisi lamp oligi tagasi minu juures, aga mitte mu enda oma, vaid mõne teise ausameelse blondi  oma. Mis tähendas seda, et ega see ometi tööle ei hakanud. Aga mul ju seda hädasti vaja Norras möki otsimisel, sest lugesin kodulehelt instruktaaže, talvel läheb onni leidmiseks 4 tundi varuda, aga maja ei ole eriti leitav, sest on ümbrusega

täitsa ühte värvi. Vat, kus väljakutse mulle. Sealt kodukalt lugedes tundus, et seda maja peale taskulambiga otsimist, tuleb ka kompass mängu kaasata. Ühel õigel eestlasel on ju kodus lauasahtlis kompass või paar. Vähemalt minul on. Seekord võitis talupoja mõistus õhtul “saan kõigega hakkama“ idee üle ning leidis, et võib-olla ikka tasuks kontrollida, kas minu arusaam kompassi töötamisest ikka klapib tegelikkusega. Peale poolt tundi blondi instruktaaži, sest vaatamata üritamisele, oli kagu meil mõlemal ühes suunas, aga kui me hakkasime rääkima paremast ja vasakust poolest, siis need oli küll totaalselt kohad vahetanud. Kas süüd oli Skyle või midagi muud, aga kuni lõpuni ei suutnud me neid klappima panna. Õnneks on telefonil 1001 app’i ja üks neist on ka kompass, aga igaks juhuks tuleb ju kahte kompassi omada, sest nagu ma aru sain, olen mina esi möki leidja. Kuna möki juures õhutemperatuuri sekates oli see nädala sees -20, leidsin ma, et olen maailma suurima seikluse veerel, mina kes ma kardan külma, lähen Norra mägedesse matkama just sel hetkel kui on võimalus jääskulptuuriks ennast külmetada, ei ole üldsegi halb idee. Pealegi geniaalsema idee peale annab ju tulla, aga see tähendas ainult seda, et seljakotis peale magamiskoti ongi ainult matkariided, kindad ja hunnik sokke. Ok, see kuulus taskulamp ka, millega ma seda mökki otsima hakkan.  Sel hetkel kui ma suure 70 liitrise seljakoti kaalu peale viskasin ja see kaalus ainult 11,5 kilo, tekkis küll tunne, et tahaks ohata. Käsipagasi kohvris, kus põhimõtteliselt on ainult läpakas koos oma laadija ja raamatuga kaalus kokku 9 kilo ning raamat ei ole telliskivi. Miks, miks ometi mu läpakas reiside vahel ainult kilosid kogub, ta peaks ikka oma sportliku vormile mõtlema hakkama, pealegi käsipagasil on ka oma piirmäär, mille vastu ju ei saa

.

Atraktsioonid Estonian Airi moodi ;)

Kas see on mingi nali või – oli mu esimene reageering, kui ma oma imepisikest moosiriiulit nägin, mille ette lennujaama buss häbelikult seisma jäi ja kuhu isegi mu käsipagas ära ei mahtunud.  See pandi vist kleeplindiga kuhugi tiiva alla kinni, igatahes Oslos lennukist välja tulles, nad kuskilt sealt kandist seda välja koukisid. Kui ma oma jalad kuidagi moodi diagonaalis istudes olin suutnud vastu naabri tooli pressida, teatas  piloot, et Oslo ei ole nõus meid vastu võtma. Ega ma ka sellist mändide kohal kõikuvat moosiriiulit vastu ei võtaks;) Aga  kuidagi pidime me  oma aeg sisustama enne loa saamist  ning sellega sai Estonian Air ideaalselt hästi hakkama. Kõigepealt ei läinud meil uks kinni, stjuardess sikutas, mis ta sikutas, mingi pragu jäi sisse. Kui sinnamaani õige eesti mehe kombel oli piloot teda selja tagant juhendanud, siis lõpuks vahetati ikkagi kohad ära. Aga vaatamata uuele toorele  jõule, uks oli ikka irvakil, aga samas meil ju aega oli, Oslo meid vastu võtta ei tahtnud. Siis saabus nagu vene muinasjutu naeriloos appi ka kapten, tulemus, ikka sama. Sikutasid, mis nad sikutasid, lennukiuks ikka irvakil. Vahepeal oli juba vilkurite saatel kaks autot appi saabunud, nii et tõsine diskoteek oli aknast välja vaadates ööhämaruses toimumas ning mees oranžis hakkas teiselt poolt ust lükkama. Ühiste sikutuste ja nügimiste peale sai uks kinni, ma olin täitsa hämmingus, et selliste pingutuste peale vähemalt ukselink kellelegi kätte ei jäänud. Aga aega oli meil ikkagi veel üle, seega järgmine atraktsioon oli, panna propellerid tööle, tänu millele oli lennukis selline tolmuimejat meenutav hääl, läks tõsiselt külmemaks, nii et ma tõmbasin kapuutsi pähe, aga ega see ei tähendanud, et me asuks positsioonidele ja liikuma. Sest aega meil oli ikka ülearu palju. Õnneks peale 20 minutit, tuli uus atraktsioon ehk Tartu vallutamine või vähemalt nii mulle tundus. Me liikusime teokiirusel teise lennujaama otsa, kõik reklaamsildid jõudsin isegi kaks korda ära lugeda, kuni lumevall meile vastu tuli ja Tartut ikka veel ei olnud, ei jäänud meil muud üle, kui ringi keerata ja seisma jääda. Sest vaade paremale – tühjus ja tuled, vaade vasakule, sama ning seda tuli ju järgmised 10 minutit nautida, sest kui ennem ei olnud aega Eestimaa ilust ja võlust osa saada, siis nüüd oli selleks ju viimane võimalus. Lõpuks ennem meie õhku tõusmist, et meil ikka igav ei oleks, haaras piloot uuesti sisetelefoni ja teatas, et Oslos on – 19, mina olin küll arvanud, et saan -5  hakkama, aga eks me seda seal lennurajal ukerdades ju ootasimegi. Aga ei võtnudki kõik need atraktsioonid eriti palju ega, me olime kõigest 30 minutit lennugraafikust maas.