Mr. Church


Henry Jospeh Church võis valida, kelleks iganes ta saada sooviks ja tema valis kokaameti kõigi oma talentide hulgast ja salasõna oli selleks jazz.  Ühel päeval saabub ta 10aastase Charlie ellu kuueks kuuks, vähemalt nii oli esialgne plaan. Kuigi algul Charlie ei tahtnud teda kuidagi aktsepteerida ning palus emal mitmeid kordi päevas, et Mr. Church ära saadetakse, sest kui nad siiani on hakkama saanud, saavad ka edaspidi, aga ema ei nõustunud. Charlie ei teadnud, et Mr. Church on saadetud nende juurde, et ta hoolitseks ema eest, kel tegelikult oli rinnavähk ning elada jäänud veel kuus kuud. Ema ületas kõikide arstide ootused ja elas kuus aastat. Need kuus aastat muutsid Charlie elu totaalselt, iga hommiku-, lõuna- ja õhtusöök oli nagu pidupäev tänu Mr. Churchile kokkamisoskustele. Lugu imepärasest sõprusest, mis sai alguse üksteisele otsa põrnitsemisega, aga arenes aasta aastaga ainult sügavamaks.

***

Omapärane tähelepanek inimestest, kes tulevad matustele – ühed, ei räägi surnust sõnagi, teised ainult surnust räägivadki, kolmandad üritavad sind naerma ajada, neljandad panevad sind nutma, sest tunnetavad sinu kaotust ning viiendad on need, kes lihtsalt vaikivad, sest nemad ei pea rääkima midagi.

***

Elades kellegagi koos pärandatakse tahestahtmata nende oskused, teadmised järgnevale põlvele edasi, isegi kui nad kunagi varem ei ole kokanud, armastanud raamatuid või mänginud klaverit, siis varsti on need oskused täitsa usutaval tasemel olemas.

***

Film, mis õpetab väärtustama sõprust ja inimesi enda ümber.

1+1 on pere


Kõik, kes on näinud „1+1“, siis pealkirjas oleva reklaamitriki peale, tullakse kindlasti teatud ootustega kinno „1+1 on pere“ vaatama. Neid kahte filmi, peale selle eestikeelse pealkirja, sest prantsuskeelne on hoopis – Homme algab kõik, ühendab ainsana Samueli nimeline tegelaskuju. Mitte kuskil filmi jooksul ei ole ühtegi viidet eelmisele filmile, millest võib järeldada, et pigem on pealkiri reklaamitrikk, et rahvast kinno meelitama. Kui „1+1“ oli komöödia, siis „1+1 on pere“ žanriks on kirjutatud, et see on komöödia, kuid pigem on see draama ja suhteliselt suure algustähega.

Samuel on vahepeal endale uue töö leidnud, olles päeval luksusjahi kapten, öösel aga ööklubi kuningas, kes igal hommikul uue naise kõrval jahi peal silma lahti teeb. Sellisesse muretusse ellu tuleb kannapööre, kui üks hommik ärkab ta selle peale, et keegi tema nime hüüab sadamakai peal ja läbi hägu tuvastab ta naise, kellega ta eelmine suvi voodit jagas, kes palub temalt 20 eurot ja ulatab talle beebi, kes väidetavalt peaks tema tütar olema. Hämmingus mees näeb, kuidas naine sõidabki taksoga minema ning jätab beebi talle. Londonisse järgi sõitmine ei aita lapse ema üles leida ning algabki uus peatükk Samueli elus – elu Londonis koos tütrega. Kaheksa aastat hiljem, postitades Facebooki järgmist tütre kirja emale, märkab ta imestusega, et  aastaid kasutamata olnud kontosse logitakse sisse ning tuleb kahesõnaline lause – saabun homme. Need kaks sõna muudavad Samueli ja tütre Gloria elu totaalselt, aga kas ka igaveseks?

Supervana seiklused. R. Bianchi, E. Dami, G, Ferrario.


Kui sa soovid teada, mida teeb jõuluvana siis, kui ta parasjagu ei meisterda mõnele lapsele kiikhobu või ei seo kingile paela peale ning ei söö ka kreemikooki, siis just see raamat on mõeldud sulle. Jõuluvana nimelt on sel hetkel Supervana, sellises ilusas punases kostüümis ning sõidab appi oma imesaaniga, mida juhib tema paremkäsi põhjapõder Rendy, lastele, kes abi vajavad. See imesaan on just selleks missiooniks loodud, nii et kui Supervana on sihtkohas, siis saan muutub võluväel nähtamatuks ning tekib vaatevälja tagasi, kui ülesanne täidetud on.

Kindlasti õpetab see raamat ka vanduma põhjanaba murrakus.

Alati kui on kuskil näha telefoniputkat, tasub hoolega ringi vaadata, et ega kuskil lähedal ei ole pingviine, sest millegipärast neile meeldib seista järjekorras ja just nimelt telefoniputka ees.

Omapärane lugu jõuluvanast, kes  armastab kreemitorti,  teeb ise mänguasju ja vannub, kui asjad ei ole nii nagu võiks. Humoorikas raamat, täitsa sobiv jõuluaegne lugemine kõigile, kel meeldib teada saada natuke rohkem jõuluvana elust-olust Põhjanabal.

download

Südame hääl. Siiri Sisask.


Mõtisklused elu üle, taustaks kahekõned vanaema Elleniga, kelle elutarkust Siiri ikka jälle imetleb. Lood, mis panevad mõtlema, puurima iseendasse, et kes me ikka oleme ja kuidas me teistesse suhtume ning kuidas me oleme otsustanud elada. Need lihtsad, südamlikud, ajatut tarkust meelde tuletavad lood on pikitud ka Marcus Aureliuse mõtetega. Maailm on mitu korda sügavam, kui see käega katsutav ja silmaga nähtav, tuleb vaid avada oma vaimusilmad ja usalduse peale sukelduda. Miskit ei ole uut siin maailmas, tsiteerides Kogujat, aga aeg-ajalt on vaja tunda äratundmise rõõmu, et seda ma ju tegelikult teadsin, aga selleks on vaja teha üks samm hingele lähemale ja lasta tal juhatada teed.

  • sudame-haal

Kuidas mu isa endale uue naise sai. Reeli Reinaus


Meenutab kahtlaselt raamatut 90ndate algusest a’la teemal – Kuidas saada mehele ehk tänapäevasem variant, kuidas leida endale naist ja millise kadalipu selleks läbi peab tegema. 12aastase Kaisa üksikisa Sten tuleb välja üks päev ideega, et mis siis oleks, kui ta ühel päeval abielluks. Idee on kiiduväärt, aga kuidas seda ellu viia, sellest see nn lasteraamat räägibki. Kaasa aitab ka Kaisa pinginaaber Merit, kelle ema vahetab mehi kui sokke ning seetõttu teab tütar päris hästi, milline peaks olema mees, keda naised ihaldavad. Pinginaabri nõuannete järgi hakkabki isa tuunimine pihta, kuidas muuta ta enesekindlamaks, kuidas öelda naistele komplimente, kust üldse võiks naisi leida ja milliste ohtude (ehk naiste) eest tuleks ennast kaitsta. Kui peaaegu sobiv kandidaat on leitud, siis tuleb tal tuttavaks saada Kaisaga, kuid alati ilmnevad uutel kasuemade kanditaatidel kahtlased hobid, mis nädalavahetusega isa kõik senised ponnistused nullivad ja kõik ponnistused hakkavad jälle otsast peale.

Ei julgeks seda lasteraamatuks tituleerida, sest kahtlen tõsiselt, kas ikka 4-6 klassile see teema pakub huvi. Aga kui see väike nüanss välja jätta, siis tegemist sellise lihtsa, tabava ja humoorika lugemisega. Kõik, kes kunagi on kohtamas käinud, tunnevad aeg-ajalt kindlasti äratundmise rõõmu, sest võib käsi südamele panna, Isaanda loomaaed on suur ja kirju.

  • kuidas-mu-isa-endale-uue-naise-sai

Sa saad lapse ehk jõulunäidendi tekkelugu.


15665483_10154734544657667_5125485594901679116_n.jpg

Kui keegi oleks mulle pool aastat tagasi rääkinud, et me kirikus – Püha Siimeoni ja Naisprohvet Hanna, etendub jõulunäidend, oleks ma ikka mitu korda küsinud, kas me räägime ikka samast kirikust ja jõulunäidend on ikka näidend koos näitlejatega, mitte jõuluevangeeliumi ette lugemine. Isegi kui selle kõige peale oleks jah öeldud, oleks ma sügavalt kahelnud oma kõrva kuulmises.

Aga idee ise hakkas formuleeruma millalgi septembris, kui mulle tundus, et kõigil teistel kirikutel ja konfessioonidel on lastele jõuluetendused ja me oleme nagu vaesed sugulased, kes vaikselt omaette õhkavad, tahaks ka.

Me kirikus hakkab kõik pihta metropoliidilt õnnistuse saamisega, see on nagu roheline tuli, et võite tegutsema hakata. Õnnistuse me saime, aga kuidas edasi. Mina arvasin, et võiks järgnevalt panustada tekstile, Lea arvas, et kõige tähtsam on näitejuht. Üks telefonikõne ja näitejuht oli olemas, aga teksti ühe telefonikõnega tekitada oli natuke raskem. Alati on võimalus võtta kellegi teise tekst ja seda kohendada vajadusel. Peaaegu lotovõitu vääriv idee, aga kahjuks ei suutnud keegi meenutada kedagi, kelle käest võiks teksti välja kaubelda. Seega tuli ikka ise looma hakata ja nii me saimegi neljakesi – Lea, Pille, Aivar ja mina Apollo raamatupoes kohvikus kokku ja alustasime Piibli tekstide studeerimisega ning stseenide paika panemisega. Kahe tunniga saime kondikava paika, kuid ükskõik kuidas originaal Piibli tekstide dialooge ma ka ei deklameerinud, tundus ikka, et ka parima tahtmisega viiemeetrised laused on suht katastroof pähe õppida, rääkimata sellest, et seda võib ju ette vuristada, aga sellest peaks ka arusaama ning ei saa ka unustada, et tegelikult jõuluetendusel oli eesliitega laste. Õnneks arvas Pille, et tema võib teksti lihtsaks kirjutada, selliseks kolmesõnalisteks lauseteks. Ma isegi ei tea, mitu varianti minul sellest on, sest aeg-ajalt tekkis endalgi selline Salomon Vesipruuli tunne ning otseloomulikult tuli südaöösel parimad luuleread juurde lisada. Algus ja lõpp oli meil kogu aeg enamvähem sama, ülejäänud osadega sai aegajalt ikka tõsiseid vangerdusi teha.

Kui juba teha jõulunäidendit, siis nii grandioosselt kui võimalik ning me valisime žanriks – varju-, muusika- ja tavateatri sümbioosi. Kas meist keegi oli kunagi varem varjuteatrit teinud? Otseloomulikult mitte, aga idee lihtsalt oli nii geniaalne, et lausa patt oleks olnud sellest loobuda. Nii ma üks neljapäev nägin umbes sama, mis „Kolmes apelsinis“ , et tuleb naine, tassib kiva, meie variant oli, tuleb naine/mees kirikuuksest, tassib latti, puust või metallist, see polnud oluline, peaasi, et tassib latti kirikusse. Võis jääda mulje, et hakkame pagulaslaagrit üles seadma, aga tegelikult oli vaja kuidagi varjuteatrit ehitama hakata. Kui algul oli meil proze, siis valgustaja Viki väitis, et see küll ei lähe, teil läheb grafoprojektorit vaja ja pealegi te lina on kortsus ja vale koega. Uut kudet me sinna tekitada ei suutnud, aga peale pesu, ausana läks see lina veel rohkem kortsu kui algul oli, aga õnneks oli muid lahendamata asju vahepeal juurde tekkinud, nii et kortsus lina sobis geniaalselt hästi.

15732486_634297386752941_6202667515833078286_oKui tekst hakkas juba ilmet võtma, oli aeg mõelda, kes võiks me potentsiaalsed näitlejad olla. Ma mäletan hästi, kuidas oli Pöffi (Pimedate Ööde Filmifestivali) esimene nädalavahetus ja ma istusin Apollo kino Saku saalis ja mõtlesin, et Angelast saaks väga hea Maarja.  Nii ma talle enne seanssi algust  helistasingi ja rääkisin oma ideest. Minu õnneks, arvas ta, et tal ei ole üldse raske oma abikaasa ära rääkida ehk pigem isegi mitte talle valida anda, et kallis, kas sa tuleks, vaid, et me lähme ja teeme ära ning kui vanemad mängivad, siis ei jää lastel ka muud valikut.

15724752_634297480086265_2056234104951625720_o.jpg

Me eriti populaarsed rollid olid kolm tarka – Sven oli ainuke, kes oli kohe algul targana me mõtetes. Ülejäänud targad vahetusid iga proov ja alati oli üks tarkadest, kes sel hetkel oli nõus olnud tark olema, kohal ja ülejäänud kahte lugesime me ise. Ma küll pakkusin targa rolli ka metropoliidile, minu arvates oleks nii väärikas tark olnud. Õiged targad saimegi viimasel hetkel, sest kui nädal enne etendust oli meil reaalselt kolm tarka, siis esmaspäeval sain ma meili, et üks tark teeb eksamit ja sõidab üldse ära ning varsti  selgus, et teine tark jäi haigeks ning oh seda imet, meil oli jälle nagu kokkuleppeliselt üks tark alles. Siis läks käiku kõik ehk targad tuli leida maa alt või vee pealt, sest viimases hädas oleks ma pidanud ise üks olema. Mitte et mul ei oleks häält või et ma ei teaks sõnu peast, vist võiks kogu etenduse monoesitluses ettekanda kasvõi une pealt, aga praktilisest nurgast vaadatuna, mul puudus see popp triibuline vangla riietus ehk hommikumantel. Seega tuli natukene veel ponnistada ja leida puudu olevad targad. Appi tuli Rafael, kes arvas, et tema vend võiks kindlalt tark olla, ma ei tea, mida ta Pärtlile lubas, aga kolmapäeval olime ühe targa võrra rikkamad. Õnneks oli varuna veel Pille mees, kes kohale käsutati ja öeldi tänasest, oled sa tark, mis tal targa mehena selle rolli vastu ikka olla sai. Ta oma ainsasse proovi jõudes ütles, et me kolmesõnalisi lauseid oli ikka liiga palju ja ainus, mis meelde jäi, et siin on kulda. Aga asi seegi, hea, et ta teab, et meil kulda on 😉

15724887_634297350086278_6218458479544828003_o.jpg

Ma ei teagi millal jõudis kohale reaalsus, et tegelikult saame me ise hakkame, et meil ei olegi näitejuhti vaja, lihtsalt on kõigil vaja häält teha, et ka poolkurt vanaema taharitta kuuleks, mida lapselaps esireas öelda soovib ning küll see näitleja meisterlikkus tuleb lihtsalt loomulikust intelligentsist.

Kuidas siis me tegelikult läks? Otseloomulikult tuli lõpuks päike välja, kuigi ma ei mäleta, millal nii silmipimestavalt valge oleks olnud viimase kuu jooksul. Mul ei ole midagi päiksepaiste vastu, aga meil oli plaanis ju ikkagi varjuteater, nii et pimedus oleks igati tere tulnum nähtus olnud. Lootsime, et enne algust saame veel ühe läbimängu teha, plaan oli hea, teostus olematu. Õnneks kõik näitlejad olid kohal ning võluväel ilmus ka Heroodese karikas – sildiga, aasta parim töötaja 😉 Kõik tundus peaaegu okey, aga siis ei ühildunud kahjuks üks programm maciga ning päris tükk aega oli meil röstsaia pilt tähistaeva asemel. Röstsaia pilt oli ilus küll, aga kas keset röstsaia ikka ingel ilmutas end Maarjale ja Joosepile 2000 aastat tagasi?  Võitsime natuke aega juurde, sest metropoliit oli nõus kõne enne etenduse algust pidama. Õigeks ajaks kadus röstsai ja tekkis lihtsalt pimedus, natukene oli õnneks varje näha, mingi hetk tekkis imeväel linale suur silt cancel. Mis sa ikka oskad kosta, õnneks jumalik ilmutus ei läinud täide ja Maarja sai sellegipoolest lapse. Vist pidi Jeesus olema Aivari nägu, sest mingil hetkel tekkis Aivari nägu lina peale. Ütleme, et me tehnika elas oma elu, aga õnneks me näitlejad ei lasknud ennast sellest häirida.

Ma arvan, et me populaarseim näitleja oli väike täht Saskia, kelle tänast etteastet ei osanud keegi meist ette aimata. Idee järgi oleks ta pidanud kõndima koos Ingliga, aga reaalsus oli proovides igakord erinev, küll ta uuris, kuidas grafoprojektor töötab, nii et ingel võis küll Maarjale ette kuulutada Kristuse sündi, reaalselt nägime me linal hiiglaslikku Saskiat, või kui targad teatavad, et näe seal kauguses on täht, sikutab Saskia neid  ja teatab kõval häälel, et mina olen täht või kui kuningas Heroodese juurde targad saabuvad, hõiskab Saskia üle saali issi ning soovis sülle saada ja otseloomulikult piilus ta lina vahelt vahepeal Maarjat ja Joosepit.  Seega oli meil väga aktiivne täht nagu Figaro siin ja Figaro seal, aga täna oli ta väga tubli, täitis oma rolli väga hästi ja kui ta vahepeal omasoodu jalutama läks, siis see sobis  etendusse, sest tuli ju koos tarkade Heroodese juurde uurima, mis seal vanades ürikutes ikkagi kirjas on, kus see uus kuningas ikkagi sünnib.

Aitäh kõigile, kes see pool aastat tagasi utoopilisena tundunud idee ikkagi ellu aitasid viia 😉

15732215_634297383419608_234047194993429188_o.jpg

Kõik fotod on teinud – Gennadi Baranov

Suletud uste taga. B.A.Paris


Esimesed kuuskümmend lehte tekitasid hämmingut, miks seda raamatut peetakse rahvusvaheliseks menukiks. Loe, kuidas tahad, aru ikka ei saa. Tundub suht keskpärane teos täiuslikust abielust, kus edukal advokaadil on piltilus kõike oskav dekoratiivnaine. Ütle ainult oskus ja naine on sellest perfektselt hea ning oma mees kiidab teda taevani. Selline täiuslikkus tekitab natukene kahtlust, et kuidas ühele on kõik antud ning teised on nagu vaesed sugulased, kes annete jagamisel vales järjekorras on seisnud. Selline täiuslikkus tekitab ka küsimusi –  miks Grace ei ole nõus kunagi oma teadmisi, oskusi kellegagi jagama, miks ühistele naistekatele ei saa ta tavaliselt tulla või kui tuleb, on tema ülihoolitsev mees Jack alati kaasas, kui talle helistada, teatab Jack alati, et ta on kas dušši all või juba magab, kui küsida Gracelt mobiilinumbrit, siis tuleb üllatuseks välja, et tal ei olegi mobiili, kui uurida, kuidas oleks lood emailiga, siis sulle antakse mehe oma, väites, et neil ei ole üksteise ees ühtegi saladust. Privaatsust armastava eestlasena hakkab vaikselt kahtluseuss närima, et vaatama kogu selle paarissuhte täiuslikkusele, on midagi nagu valesti, aga mis, on algul natuke raske tabada, aga leht lehe haaval rullub lugeja silme ees lahti hoopis teistsugune maailm, mis on omamoodi vaikne appikarje, kui keegi vaid kuuleks ja usuks teda.

Peatükk peatüki järel, „Enne ja pärast“,  lammutatakse laiali täiuslikult kokku sobitatud puzzlet, kus iga tükk on super attackiga eelneva külge kinni peaaegu naelutatud, kuid täiusliku abielu asemel on tegemist täiusliku õudusunenäoga, kus on käimas pidev kassi-hiire mäng, kes on kavalam, kas vang või vangistatav, kas võidab punane või kollane.

  •                                                             download

Oikumeeniline palverännak Ruhnus 11.-13. august 2017


ruhnu_plakat_viimane-06

EKN3 ehk Eesti Kirikute Nõukogu Noortetöö Nõukogu kutsub sind kolmandale oikumeenilisele palverännakule, mis seekord toimub Ruhnus 11.-13. august 2017.

Alustame traditsiooniliselt hommikul koos päiksetõusuga hommikuplavusega. Rada on umbes 15 km ning kokku on 10 peatuspaika, kus erinevate kirikute ja konfessioonide esindajad loevad oma traditsioonide kohase palve omas emakeeles.

Palverännakule registreerimine ja osavõtumaksu tasumine toimub kuni 11. detsembrini. Tänu Ruhnu vallavanema kaasabile on palverännak laevapiletite bronnimisel eelisjärjekorras, aga selleks on vaja teada 11ndaks detsembriks nimekirja, kes on tulemas.

Miks ikkagi nii vara, sest kui piletid lähevad jaanuaris vabamüüki, on kogu suvi paari tunniga välja müüdud ning siis me jääks piletitdest ilma, seega on regamise ja maksmise aeg 11. detsember ja kes kirjas, sel ka pilet olemas.

Ööbimine ja toitlus toimub turismitaludes, aga endal tuleb kaasa võtta kas magamiskott või voodipesu.

Palverännakust osavõtt maksab täiskasvanutele 70 eurot ja (üli)õpilased, pensionärid 50 eurot. Osavõtumaksu sees on laevapiletid Pärnu-Ruhnu-Pärnu, ööbimine ja toitlustus. Laeva kellaaega täpsustan hiljem. Osavõtumaks saab lekanda Eesti Kirikute Nõukogu arvele – SEB EE431010052039486002, viitega Ruhnu palverännak.

Registreerimisvormi leiad siit – http://ekn3.ee/palverannak/

Vastavalt ilmale tuleb riietuda ning jalanõud peavad olema mugavad.

Kiirkatamaraan Runö väljub Pärnust (Kalda tn 2, kai pealt) reedel 11. augustil kell 18, sadamas peaks olema hiljemalt kell 17.30 ja pühapäeval 13. augustil väljub laev Ruhnust kell 17.