Ja nii ma tantsustaariks saingi ;)

Kui enamus ei usu, et facebookis on võimalik võita, siis mina olen elav näide, et on küll võimalik võita ja mitte ainult ükskord, vaid pidevalt, kui aus olla. Samas tuleb tõdeda, et tegelikult on see üks suur töö ja vaev 😉  Nimelt tuleb leida üles kõik need jagamismängud ja siis lihtsalt jagada ning loota, et sina oledki üks 500st, kes õnnelikuks võitjaks kuulutatakse. Võitude ampluaa, mis peaks nii kahtekümmend juba ületama, on väga lai, alates arvutihiirest, mis loodetavasti on Tartumaale oma uue omanikuni juba jõudnud, lõpetades tõukekelgumatkaga, kuhu ma tegelikult ei jõudnudki, sest varavalges taheti mind juba Taevaskojas näha, mis Eesti mastaapides vaadeldes, asub ikka võrratult kaugel päälinnast. Aga üks viimaseid ja lahedamaid võite oli Tantsuakadeemia kolmkordne tutvumispääse. Kuigi oli võimalik ka juba tuntud trennide nagu pilates, zumba, jooga vahel valida, leidsin ma, kui juba siis juba ning võtsin ette tantsutrennide kava. Klassikalistele balletitrennidele tõmbasin ma kohe kriipsu peale, pole ma siiamaani paindunud, ei ole vist lootust üleöö oma varbaid kätte saada ka seal trennis. Pealegi mulle tundus, et see peegli ees olev puu, millest painutades ja poose sisse võttes kinni hoitakse, vist ei sobi minuga kokku. Ma heameelega kõõluks seal peal niisama või roniks alt läbi, kui üritaks varvaste peal tasakaalu saada või mõnda muud tavainimesele ületamatut balletitrikki teha, kus jalg a’ la pea taha tuleb panna nagu mööda minnes 😉 Break tants tundus põnev, aga mul hakkas kõige otsemas mõttes oma kontidest kahju ning pea peal pole ma eriti kunagi seisnud ilma seina abita. Kahjuks jääks sel juhul kõik need pea peal keerutamistrikid ka minu esituses ära. Niimoodi seda tunniplaani seirates, jäigi alles lõpuks kolm trenni, kus jäi mulje, et ei pea lapsest saati valge kahiseva seelikuga balletisussid jalas peegli ees poose võtnud olema ja tasub täitsa sellise siidikäpana tundi ilmuda.

***

Esimeseks valikuks oli mul Broadway Jazz, kus lugedes tutvustust lubati õpetada selgeks mõni ihaldusväärne Broadway tants. Mõtle, kus ma ruuliks jõuluvana ees, kui vähemalt mõne kuulsa tantsu algustaktid õigesti ära vehkida oskaks. Mul olid suured lootused minna taha ritta ja seal omas taktis teha, aga kus sa sellega, trennis oli ainult 6 inimest ja võib viis korda arvata, kuhu mina sattusin seisma, otse treeneri Märt Agu selja taha. Kui kõik ausalt üles tunnistada, ei ole ma peale skautpataljoni kellegi jalgu pidanud sellise ennastunustava kiindumusega passima 😉 Skautpataljonis see eriti tulemust ei andnud, jah, tänu sellele passimisele olin ma küll rännakul seeru sabas, aga see meenutas rohkem „Mehed ei nuta“ stsenaariumi – doktor siin te olete juba olnud -, sest suurest võidujanust oli vaene seeru oma orienteerumismeele kasarmusse jätnud, nii me nagu kodutud jooksime ühest põlluveerest teise, sest küll oli kaart valetpidi käes, küll oli tal põhi kadunud. Ma oleks võinud vist keset põldu maha istuda, sest kaua oodata ei oleks vaja olnud, kui ta kõiketeadja näoga minust mööda tuhisenud oleks, väites, et nüüd ta teab kuhu minna. Aga kahjuks teadis ta seda igakord, aga me olime ikka samas paigas 😉 Aga seekord tuli uuesti oma jälgimisoskused kätte võtta, sest ega broadway tantsud „Kes aias“ ei ole, kus kõige tähtsam on naabri käest kinni haarata ja siis juba teiste järgi samm sisse võtta, kusjuures eriti eksida ju ei anna. Õnneks minu saabumise puhul hakati uut tantsu õppima Jesus Christ Superstar, tundus, et siis kui küsiti, kui palju seda lugu teavad, olin mina ainuke. Vähemalt milleski suutsin ma edendada teisi 😉 Tegelikult tants ei olnudki nii raske, kui jätta arvestamata, et vahepeal tuli ülihelikiirusel kätega vehkida, kahjuks minul eesoleva treeneriga eriti sünkrooni ei õnnestunud saada, seega võib auga tunnistada, et mul õnnestus oma uppuja liigutustega ka teda segadusse viia, sest tema oli ju näoga peeglisse ja mina otse tema taga. Kõige tähtsam oli poosid välja tuua ja sellega sain ma peaaegu hakkama, iseasi kas see poos täpselt ees oleva treeneri koopia oli, aga poos on poos.

Aga siis saabus Üllatus, tõsiselt suure Ü tähega. Nimelt treener Simo oli välja mõelnud ühe tantsu täitsa algajatele ehk siis mulle, mida peab 40 minutiga selgeks saama. Kuna tema tunnis tantsu etteaste filmimine oli tiba võssa läinud, siis suprise, suprise, leiti, et see õpetatakse meile selgeks ja trenni lõpus toimub filmimine. Muidugi 40 minutit meile õppimiseks ei antud, piirdusime kahe korra läbi tegemisega, proffide asi ju 😉 Tants nägi välja nii, et igaüks sai rekvisiidiks dvd ja meid jagati nurkade vahel ära. Mina sattusin nurka, mis pidi esimesena startima keskkoha poole, kus me hakkasime ringe tegema, kui viimasest nurgast ka rahvas kohale jõudis, käis minu pea vaikselt juba ringi sellest ühes suunas kakerdamisest. Järgnevalt tegime ristsamme, viis korda võib arvata, kelle jalad nii ristis olid, et ei saanudki aru, et kuhu võiks tasakaalu hoidmiseks igaks juhuks veel astuda. Siis tuli ümber enda sateliitlennukit teha, mina suurest agarusest suutsin tiiru ikka ennem teisi ära teha. Vahepeal tuli üles alla hüpata, et kõik ikka näeks, et mina seal keskel olen 😉 Mingi hetk tuli uuesti ringi jooksma hakata, tundub, et see Simo oli alles hiljuti „Kuulsuse narre“ vaadanud, kus Vesipruuli käsikirjaga toas põlvetõste jooksu tehti 😉 Uuesti tulid need ristsammud, siis tuli twisti tehes tagurdada, neid ristsamme teha ja külakuhja joosta. Ega raske ei olnudki, aga segadust piisavalt. Otseloomulikult ei piisanud ainult ühest filmimisest, siis teise katse ajal oli mu tagumine naaber juba põgenenud ja Märt Agu tuli ise viimaseks. Õnneks nüüd oli kellelt spikerdada, mis jalaga kuhu astuda ning nii minust tantsunäidisvideo esinaeratus saigi 😉

***

Järgmine trenn, kuhu ma ennast kirja panin oli folkaeroobika ja järjekordselt treeneriks Märt Agu. Mulle on alati Eesti tammumised ja erinevas suunas karglemised meeldinud, seega see trenn sobis nagu rusikas silmaauku 😉 Alustasime reilenderiga, no need sammud olen ma kunagi akadeemias Jurjevi tantsukoolis selgeks saanud. Aga peale seda tundus vähemalt mulle, et hakkasime järgmiseks tantsupeoks ette valmistuma. Ei saa mainimata jätta, et osad meist olid juba kuni pool tantsu eelnevalt omandanud, ülejäänud meist pidid seda linnulennult ise haarama. Kalpsata sai küll galopis, polkas ühest saali otsast teise, teha keerutusi, vahepeal paarilisega mingeid ruudukombinatsioone. Lõpptulemusena suutsin ma ainult korra ühega kokku põrgata ja ruutude tegemise ajaks olin ma naabri ära kaotanud ehk tegelikult olin mina õiges kohas, aga kuna tema oli ka esimest korda, siis kogu selle kalpsamise tulemusena, oli ta teise saali otsa maha jäänud.

***

Oma viimaseks trenniks valisin ma Bailatino ja treeneriks oli Oliver Soomets. Tundus, et selles trennis oli eriti palju uusi nägusid, sest treener korduvalt uuris, miks me vana aasta lõpul sellise otsuse vastu oleme võtnud ja ladina-ameerika rütme tantsima oleme tulnud. Kõige parem põhjus, mis ma kuulsin oli, et vana aasta lõpupeoks, tuleb ju ometi tantsusamm selgeks saada. Ja siis hakkaski tagumiku keerutamine kõige otsemas mõttes tsha-tsha-tshaa rütmide taustal pihta. Mulle tundus aegajalt, et ma olen tõsiselt harjavarre alla neelanud, aga ega ma ometi lootust ei kaotanud. Õnneks oli neid „muusika saatel marssijaid“ saalis veelgi. Kui ma nende kohapeal olevate tantsusammudega, kaasa arvatud kaks sammu siia-sinna veel hakkama sain, siis kui ta hakkas kaares eest ära liduma, olid minu jalad totaalselt segamini omavahel ja nii lukkus, et käi või ninali. Aga nagu ma aru sain, kõige tähtsam on jälle pooside võtt ja peaasi, et sa lõpetada jõuad temaga ühel ajal, küll seda graatsilisust saab hiljem juurde harjutada.

***

Kõige tähtsam nendes trennides olid sussid. Viimati käisin mina sussis põhikooli ajal, kui nendega oli väga hea neljanda korruse treppidest alla liuelda. Kuna minu tossudega jäi maapinna tunnetus väga kaugeks, umbes nagu laulus – Hallo kosmos, siin maa – siis ma olin sokkis. Jalgu ära ei põrutanud, aga mu heledad sokid läksid küll talla alt halliks, kas sellest, et ma aeg-ajalt oma loomingut tegin või et tõesti oli põrand must, vat sellest ajalugu vaikib 😉

Lost Christmas

Jumal Shiva teab, et mõnikord peab hävitama, et saaks uue võimaluse luua uus ja parem maailm.

 ***

Kui tihti me mõistame, et üks me üpris mõtlematu ja omakasupüüdlik tegu võib tegelikult olla alguseks ühele jätkusuutlikule katastroofide jadale, mida enam ei ole võimalik peatada. Ja see kõik sai alguse ühest meie väiksest teost, kui me unustasime ära teiste heaolu ja üritasime taotleda ainult oma egoistliku soovi täitumist. Ning kas meile ikkagi antakse võimalus see uuesti heastada, et muuta see läbi maailm ja iseennastki paremaks.

***

Ootasin traditsioonilist jõulufilmi, sest pealkiri oli palju tõotav, siis selles suhtes pidin ma pettuma, ei olnud ühtegi tuntud jõulumuusikat, selle asemel oli filmi taustaks kurblikud helid, mis sobiks ennem matusemuusikaks, kui sellise pealkirjaga filmi taustaks. Jõuluvana ka ei olnud näha, aga teda asendas Anthony (hele habe oli muide olemas, mitte küll eriti pikk), kes ise ka ei teadnud täpselt, kes ta on ja miks ta inimeste, kes kellegi kaotaud on, saatusi oskab lugeda. Aga üks tähtis jõuluelement oli siiski ära toodud, nimelt lumesadu, millel ka oli oma müstiline tähendus. Muide alati tasub taskus ühte vana sokki kaasas kanda, kunagi ei tea, millal see 150 paundiks muutub, sest jõulud on ikkagi imede aeg 😉

Raamat pommiplahvatusest polaarjoonel, porodest ja pohmellist rääkimata ehk Olev Remsu, „Minu Neenetsimaa“.

Esimesena seostub mulle raamatuga nõukaaeg – oma lauslolluste, mõtlematuse ja hoolimatusega. Samas on see nagu teleseriaal „ENSV“ vaatamine, kus erinevad detailid, karakterid, sündmused asuvad sinuga dialoogi, tekitades äratundmise rõõmu, et ma tean, kuidas see süsteem töötas ning miks inimesed niimoodi mõtlesid ja tegutsesid, kuid samas tekitab tülgastust, et kuidas ometi see ajupesu on mõnele inimesele küll nii halvasti mõjunud. Selle parimaks näiteks on näidisporokasvatussohvoosi partorgi eestlase Kalev Põdra värvikas kuju, kes vaatamata oma kõrgharidusele põdes suuruse hullustuse  viimast staadiumit ja pidas ennast Neenetsimaa ainuvalitsejaks, arvatavasti Stalini kaksikvennaks. Samas oli ta mõistnud, et raha eest saab kõike, ka oma kolm mitte just ajugeeniusest last, oli ta ju suure raha eest ülikooli kaugõppesse sokutanud, kus poegade ainsaks koolikohustuseks oli õigeks ajaks aktusele ilmuda, et kõrgharidust tõestav paber  vastu võtta.

***

 Ja see hoolimatus tundra vastu, sõites seal oma roomikmasinatega edasi-tagasi nagu kodutud, jättes jäljed endast igaveseks, mitte just kõige positiivsemal moel, aga kes sellest nõukaajal ikka hoolis. Muidugi ei saa väita, et nõukogude liitu kunagi luues, ei unistatud igavesest kommunismist, mis kõik rahvad omavahel vendadeks teeb ning lubatud rahu, sõprus ja vendlus kestab igavesti nende vahel. Mõnikord see vendlus muutus „vere“ vendluseks ja üksteise maha nottimiseks, aga seegi üks vendluse alamliike, mis tuntud juba Vana Testamendi Kaini ja Aabeli loost, mis „Minu Neenetsimaa“’l  „Inimeste“ teona avaldus. Või need tühjad bensiinipaagid, mida ei plaanitagi ära viia, et las seisavad ja moodustavad mõne uue mäe maailmakaardile, mida võibolla isegi kosmosest näha võiks ning siis saaks uhkusega näpuga näidata ja rind puhevil väita, ise tehtud, hästi tehtud.

***

Kõik on ju ostetav, tuleb ainult õige pakkumine teha, mis on piisavalt suur, et inimene muudaks oma põhimõtteid, ütleks lahti oma juurtest ja kui ei ütle, siis kangutame. Eks meist igaüks mäletab, kuidas meid üritati nõukogude inimesteks teha, kes ei tea midagi oma kultuurist ega tavadest, selle austamisest rääkimata. Kuidagi õõvastav oli lugeda, et lapsi, keda vanemad otsustasid mitte kooli saata, et neid „haridus“ ära ei rikuks, püüti kinni helikopteritega, pandi internaatkooli ja kasvatati nõukaaja vaimus, nii et lapsed ütlesid lahti oma traditsioonidest, keelest ja kultuurist. Ning mida selliste juurteta inimestega teha, kes tegelikult ei kuulu ei siia ega sinna ning kui kaua tuleb oodata, kui nad piiritusega sinasõbraks saavad ja see läbi oma olematuid juuri pudelit kummutades otsima hakkavad?

***

Ja see Vägi, mis tegelikult jutustas oma lugu kogu raamatu ulatuses, sümpatiseeris mulle enim. Midagi ei juhtu niisama ega küllagi ise ei minda, vaid sind  ikkagi kutsub Vägi ning samas teatab Ta ka perenaisele ette, et sa tuled, et ta teaks ettevalmistusi teha. Imettegevad ikoonid, mis ilmuvad vaid väljavalitutele, tekitavad vaid suuremat usku ja austust Väe vastu.

***

Tõeline neenets ise on kogu selle kaose sees suutnud jääda iseendaks, kelle jaoks poro on hingesugulane; traditsioonid selleks, et järgida; Vägi selleks, et teda uskuda ja austada ning heade kavatsustega tulnud külalised on nende juurde alati tere tulnud ning mõnikord ilmutab isegi Vägi neile, andes teada, mida neilt külalistelt tegelikult oodtakse, et nad Neenetsimaa heaks teeksid. 😉

Jõuluime ehk Anneli Peebo ja Mart Sanderi kontsert

                

Jõulud on imede aeg ja mõni jõuluime tabab sellise sähvatusena, et ei oskagi muud teha, kui suu ammuli otsa põrnitsema jääda, õnneks mingi hetk sosistab mõistuse hääl kõrva ja tuletab meelde, et suu võiks ikka kinni ka lõpuks panna 😉 Umbes sellise näoga jäin ma otsa vaatama, kui mulle ulatati Anneli Peebo ja Mart Sanderi jõulukontserdi piletid. Ma olin seda kontserdi soovitanud, et saada jõulueelne kultuurilaks, aga töökohustused ei hüüa tulles ning see oligi põhjuseks, miks mina need piletid endale sain.

Kuna välja oli kuulutatud jõuluturnee, siis ma tegelikult ootasin rohkem jõululaule ja ka eesti keeles lauldavaid laule. Aga kontsert hoopis üllatas mind Raimond Valgre repertuaariga, eriti sobis meie traditsioone teades kuulata jõulu eel laulu – Ma võtsin viina. Muidugi haris Mart Sander meid ka Valgre elulooga, nii et kas sa teadsid, et oma esimese loo kirjutas ta 19 aastasena, viimase loo nimi oli – Viimane valss, ning  suri ta vana aasta õhtul. Mina sain küll väga targaks seal tagareas olles 😉

Kontserdi algul, palus Anneli Peebo Mart Sandril ennast üllatada millegi uuega, mis ei meenuta ei laulmist, dirigeerimist ega laval hüppamist, selle soovi peale tassis Mart Sander lavale molberti koos värvidega ning teatas, et tal on plaanis Anneli Peebot maalima hakata, aga samas hoiatas ka ette, et halvimal juhul võib juhtuda, et see maal  ei meenuta isegi ei Peeter Ojat ega Salme Reeki, siis tuleb pildi nimeks – Minu kutsu. Lõpptulemusena oli väga tõsine ja kurb Peebo, samas mu sõbranna väitis, et sama hästi võiksin ka mina pildil olla, seega maal eriti originaaliga ei sarnanenud, ükskõik kui teravaks me binoklit ka ei timminud. Muidugi oli sellel maalil oma roll mängida, nimelt tehti telefonioksjon ja enim pakkunu sai ta endale ning tema pakutud 750 eurot läks heategevusele. Kuna telefoninumbrit ei öeldud, vaid Mart Sander toksis lavalt võitjale sms, siis algul suurest rõõmust või hämmingust võitja püsti ei tõusnudki.

Me tükk aega vaidlesime, kas Mart Sander vehib niisama taktikepiga, mõnikord ka pintsliga, või ta ikkagi dirigeerib ka. Me jäime eriarvamustele, vahepeal tundus, et nagu dirigeeriks, siis jäi mulje, et orkester saab ilma temata ideaalselt hästi hakkama. Muidugi one-two-three, luges ta küll igakord enne loo algust, aga vahepeal ta tantsis, vahepeal ei olnudki teda laval, siis ta jälle maalis, mistõttu võib öelda, et see orkester oli küll väga iseseisev ning ei vajanud kogu aeg dirigeerimist, kuidas muidu seletada seika, et vahepeal oli dirigendikepp üldse lillepotis. Vist loodeti, et hakkab idanema 😉

Tagareas istudes on alati kasulik kaasa võtta teatribinokkel, sest ainult nii saab väga hea ülevaate, mis toimub laval ja saalis. Võib-olla ma ei oleks märganudki, et Sander, oh seda ebaõnne, hakkab kiilanema. Muidu ei paneks seda tähelegi, sest ta on ju Kalevipoja mõõtu, aga esimeselt rõdult, tänu teatribinoklile, kõik hästi näha. Muidugi Anneli Peebo briljantsõrmuse jaoks binoklit vaja ei olnudki, kiiskas niisama otse silma sisse. Rahvast vaadates tuli tõdeda, et eestlaste lemmik värv on endiselt must, seega ei ole midagi uut siin päikse all.

Vaatamata sellele, et kaugelt oli hea lava jälgida, siis viimase laulu New York, New York ajal, kui päkapikumütsidest komme loobiti, tuli tõdeda, et isegi Kalevipoeg ei oleks meieni komme visata suutnud, sest istusime oma teatribinokliga KGB luurajate kohaselt tagareas.

Nagu Vargamäe Andres ja Pearu ehk ühiskonna kaikavedu islamisse pöördunutega

Suheldes eestlannadest moslemitega tuleb alatasa juttu käigus välja, et nad tunnetavad igapäevaselt ühiskonna negatiivset suhtumist islamisse, mistõttu nii mõnigi neist plaanib kas kodumaad vahetada või on jäänud nende religioosne valik isiklikuks saladuseks, mida vaid vähesed eriti lähedased inimesed teavad. Miks siis ikkagi Eestis, kus põhiseaduse kohaselt peaks olema usuvabadus, osad inimesed tunnevad ennast ahistatuna ühiskonna suhtumise tõttu nende religioossesse valikusse? Kindlasti mängib siin suurt rolli meedia propaganda, mis võttis islami suhtes negatiivse hoiaku peale 11. septembri 2001. aasta lennukirünnakuid New Yorgi kaksiktornidesse ja Pentagoni.

Kui paluda tavaeestlasest vestluspartneril kirjeldada, millega sõna islam tema jaoks esmaselt seostub, siis enamjaolt kuulen ma kommentaare enesetaputerroristide ja naiste ahistamise teemal. Need kaks sõna kirjeldavad ideaalselt ühiskonna suhtumist, sest peaaegu igalt eestlannast moslemilt, kes kannab islami traditsioonikohaselt eesti mõistes vanaema öösärke meenutavaid lohvakaid rõivad, on vähemalt korra uuritud, kas ta kannab pommivööd, sest millegipärast ollakse kindel, et kui juba on pöördutud islamisse, siis kohe kindlasti on tekkinud ühiskonda juurde üks potentsiaalne enesetaputerrorist. Kui aga tuleb välja, et seda küsimust ei olegi esitatud naljaga pooleks vaid tõemeeli niimoodi usutaksegi, kas see ei näita mitte meie rahva väiklust ja harimatust? Naiste ahistamise all peetakse tavaliselt silmas eestlannadest moslemite riietust, eriti pearäti kandmine on tavaeestlaste jaoks nagu punane rätt härjale. Millegipärast on välja kujunenud arvamus, et moslemist abikaasa sunnib naist pearätti kandma ning unustatakse ära võimalus, et see võib olla naise isiklik vaba valik, mis baseerub usulistel tõekspidamistel ning mille tõttu ei soovita võõrastele meestele oma juukseid näidata, et neis mitte tekitada ahvatlevaid mõtteid. Samas sirvides perekonna albumeid ning vaadates vanaemaaegseid fotosid, siis võib märgata, et enamustel tolleaja perepiltidel on naiste pead rättidega kaetud. Kas meil tekkiks isegi mõtekillukenegi oma vanaema selle eest halvustada, et ta rätikut kandis või kannab siiamaani, otseloomulikult mitte, ta lihtsalt järgis või järgib siiamaani tolleaegset kommet ning see ei mõjuta mingil moel meie suhtumist temasse, me armastame teda vaatamata sellele, et talle meeldib kanda rätikut. Või vaadates Kihnu naisi, eesotsas Kihu Virvega, kel rahvariideid kandes on peas alati rätik. Kas see kuidagi häirib meid, otseloomulikult mitte, hoopis salamisi imetleme neid, et nad soovivad oma kultuuripärandit nii jõudsalt ühiskonnas propageerida. Või nunnad, keda võib aeg-ajalt meie tänavapildis märgata, on samuti kaetud juustega ning meie suhtumine neisse on pigem aupaklik ja distantsi hoidev kui halvustav ja kritiseeriv. Seetõttu tekibki küsimus, kas me ei võiks eestlannadest moslemitesse suhtuda natukenegi positiivsemalt, sest järgivad nemadki sajandite jooksul väljakujunenud traditsioone, mis küll võivad meis natukene võõristust tekitada. Pealegi kas juuste katmine muudab inimese olemust ja kui sa selles ikka veel kahtled, mõtle oma vanaema ja tema rätiku kandmise armastuse peale.

Aga kuidas saaks eestlastesse juurde süstida tolerantsust? Kuigi vanemad annavad oma tõekspidamised üle lastele, peaksime meie tegutsema ka vastupidiselt ning hakkama hoopis lapsi harima, kes oma teadmiste ja ellusuhtumisega suudaks mõjutada vanemate maailmavaateid ning muuta nende suhtumist natukenegi tolerantsemaks. Üheks potentsiaalseks võimaluseks oleks maailmausundite tunni muutmine koolide õppekavas kohustuslikus. Senini on see aine valikainete nimekirjas, tingimusega, et tund toimub ainult sel juhul, kui on leitud 15 huvilist. Statistika järgi 103. ehk 18% põhikoolis õpetatakse seda ainet valikainena. Mida annaks selle aine kohustuslikuks muutmine? Laste maailmapilt oleks avaram ja tolerantsem; neil oleks arusaam, mis on püha ja kuidas käituda pühades kohtades ning kuid nad satuvad reisimisel juba tunnis tutvustatud religioossesse keskkonda, ei tundu neile sealsed kombed, traditsioonid ja rituaalid kuidagi naeruväärsed vaid juba tuttavad, tekitades soovi astuda kohalikega dialoogi. Samas võib ka mõelda, et kui laps teeb kunagi oma religioosse valiku, siis ei saa teda hiljem süüdistada, et ta on langenud ajuloputuse ohvriks – mida tavaliselt usutakse, et islamisse pöördunutega on juhtunud – vaid see on tema teadlik valik, mis on tehtud seniste teadmiste ja kogemuste baasil. Maailmausundite õpetus annaks lastele religioossed baasteadmised, mille tõttu nn ajuloputust on märkimisväärselt raskem rakendada.

Pealegi tuleb tõdeda, et vaatamata me ponnistustele ei suuda me hiinlaste rahvaarvu ka parima tahtmise juures saavutada, mistõttu tuleb kurbusega tõdeda, et maailma massiga me vallutada ei suuda, seetõttu jääbki meie potentsiaalseks võimaluseks maailma vallutada oma ajupotentsiaaliga, aga tark inimene ilma tolerantsust omamata ei vääri targa inimese tiitlit ning maailma vallutusest võib sel juhul ainult unistada.

Tööintervjuudel käies võib täitsa targaks saada

Iga tööintervjuu, kus ma käinud olen, on mu maailma mingil moel avardanud, kui mitte millegi muuga, siis vähemalt Tallinnat tean ma  küll nüüd paremini. Lasnamägi on minu jaoks alati tõsine džungel olnud, kuhu eriti vabatahtlikult üksi seiklema ei läheks, aga üks minu viimastest intervjuudest seal just toimuski. Mingi sisetunde ajendil kirjutasin ma igaksjuhuks kodus endale paberile välja paar eelnevat bussipeatuse nime ning seiklus võiski alata. Bussjuht ütles kogu sõidu jooksul täpselt kahe peatuse nime kahekümnest ja needki minu arvates ei klappinud peatustega kohe üldse. Otseloomulikult ei töötanud bussis tabloo, mis näitab järgmise peatuse nime ning ei olnud kasu ka teadmisest, et ma ole targem kui 5b, polnud Lasnamäele jõudes mul aimugi, millal bussi pealt maha tuleb minna. Muidugi enamus peatusi olid nii minimaalselt valgustatud, et minu kotkasilm ainult bussipeatuse sildi suutis hägusalt õhtu hämaruses ära fikseerida, see kas sinna peatuse nimi üldse peale oli kirjutatud või mitte, polnud mul aimugi. Õnneks üks peatus enne minu peatust oli kokkuhoiupoliitika korraks oma järjepidevuse kaotanud ning peatuse nimi täitsa valgustatud, nii et mul õnnestus isegi õiges peatuses maha minna. Sellega oli pool muret lahendatud, sest nüüd tuli huvikeskus kuskilt üles leida ja Lasnamäe majade nummerdamissüsteem kuulub minu jaoks veel  muukimata müstika valda, mistõttu eksisin ma tõsiselt ära. Peale paari telefonikõnet keskusele suutsin ma nad lõpuks siiski üles leida, aga isegi kui ma õige maja ja ukse ees seisin, polnud ju nende silti maja peal teiste siltide hulgas ning ma ei tulnud selle pealegi, et silt, mida ma otsin, on tegelikult maja sees trepiseinale kleebitud. Talupoja loogika väidab, et niimoodi küll rallit ei saa sõita, kui isegi orientiirid ära peidetakse. Siit väike palve, et tööintervjuude korraldajad, andke natuke rohkem infot, kuidas teie juurde kergemini üles leida võiks.

***

Kui mõelda tagasi Inglismaa peale, kus tööintervjuule minnes ei olnud küsimustki, mis selga tuleb panna, sest kirjutamata reeglite kohaselt tuli kohale minna ikkagi kostüümis ja kontsakingaga, siis Eestimaal olles tundub, et võib ka spordipäeva riietes tulla, peaasi, et üldse kohale jõudud oled. Vähemalt nii jäi mulle mulje ühel grupiintervjuul, sest ülelaua olev vastaskanditaat oli tõsiselt dressis-tossus, muidugi ei saa ma mainimata jätta, et ta juuksed nägid välja kui voimixid, poolikust esihambast rääkimata, kusjuures me ei kandideerinud  treeneriks, kus pool päeva peaks mööda muruplatsi palli taga ajama, vaid osa tööajast oleks tulnud klientidele naeratada.

***

Aastaid tagasi oli intervjueerijate lemmikküsimuseks – mis on sinu tugevam ja nõrgem külg, mida kuuldes ma tahtmatult endamisi muigasin, mõeldes, et mis selle nn trendiküsimusega tegelikult teada tahetakse või on see lihtsalt katse vaadata kui kiiresti ma hämmingusse satun, sest tõelise eestlasena võin ma ju enda kiitmisega hätta jääda ja lihtsalt näost punaseks minna.

Praegune lemmikküsimus, millel on küll erinevaid variatsioone, aga mõte jääb alati samaks, on, mis ma doktorandina siin teen. Mida ma ikka teen, tundub, et otsin tööd 😉

***

Üks parimaid tagamõttega küsimusi, mis mulle esitatud on, oli aastaid tagasi ärikonsultandi kohale kandideerides, kui üle laua istuv onu küsis, mis mu järgneva viie aasta plaanid on? Kuna küsimus oli minu jaoks tõsiselt laialivalguv, palusin ma täpsustada, mille peale intervjuud läbiviiv onu kahtlaselt näost punaseks hakkas tõmbuma ja ennem ära lämbumist, suutis vaevu sosistades puterdada, kas te plaanite lapseootuspuhkusele jääda? Sellise küsimuse tõlgenduse peale ma kohe ei osanudki tulla oma blondipea ja siniste silmadega, mina oleks talle hoopis hariduse jätkamisest  jahuma hakanud, onu’t aga huvitas hoopis iibe küsimus.

***

Mulle on alati meeldinud intervjueerijad, kus suudavad spontaanseid küsimusi esitada, mitte neid sealt nina all olevalt paberilt maha veerida. Kuigi sealt paberi pealt tulevad küsimuse võivad ka mõnikord päris fantaasiarikkad olla. Ühes reisifirmas küsiti minult, paberilt maha lugedes, mis ma teeksin, kui mulle tullakse kaebama, et teine giid on vastik. Ausalt öeldes sellist kaebust ma giidina kuulnud ei olegi,  mulle on mainitud mõne giidi ebapädevust või teadmiste puudumist, aga vastik giid on juba midagi täitsa uut (minu isikliku arvamuse kohaselt sõna vastik ei ole korrektne sõnakasutus ametlikus intervjuus, eriti kui see küsimus paberilt maha loetud on, jätab selline maalt ja hobusega mulje, aga mina ju ei koostanud küsimusi). Minu talupoja loogika väitis, et sel juhul on intervjueerija olnud ebapädev inimeste tundja, kui ta ei ole suutnud välja sõeluda valiku hulgast ebasõbralikud inimesed, aga seda ma ometi mainida ei saanud, oleks ju kivi sel juhul otse nende kapsaaeda lennanud. Aga küsimused aina huvitavamaks läksid, järgmisena loeti mulle situatsioonikirjeldus ette ja paluti minupoolset kommentaari. Mul on bussitäis teismelisi, oleme jõudnud Poola hotelli ja kesköösel  tuleb koputab administraator minu uksele ja väidab, et noorukid segavad öörahu ning palub lahendada olukorra. Kuna minu pädevusse ei kuulu klassi kantseldamine, selleks on kaasa tulnud klassijuhataja, siis lähen ja otsin ta üles. Intervjuud tegev tsikk teisel pool lauda teatas rõõmaslt, et klassijuhataja väidab, et tema tuli puhkusele ja teismelised on ikkagi minu mure. Hmm, aina huvitavamaks läheb, nii et üleöö sai minust ka klassijuhataja, pole paha. Igaks juhuks täpsustasin andmeid ja uurisin intervjuu läbiviijalt, mis kell me hotelli jõudsime. Vastus oli 20 paiku. Loogika väidab, et jooma on hakatud juba bussis, seega pidu on paar tundi juba kestnud. Lisa info, mis tsikk üle laua veel poetas, oli, et hotellil baari ega lobby ei ole – jäi mulje, et me ikka ööbime kõige odavamas saras;). Mis mul ikka muud üle jäi, kui väitsin, et need vaprad ja ilusad, kes veel ära kustunud ei ole ning magama minekust ei taha kuuldagi, korjan nad kokku ja lähme kohalikku diskoteeki. Giidi teadmiste hulka kuulub ka selline info, kus asuvad linna parimad peopidamise kohad. Peale sellise vastuse vajus üle laua intervjueerija nägu täitsa ära ning lõpuks suutus kogeleda, te siis õhutate teismelisi jooma. Kas ma ikka õhutan, kui nad juba on täis kui tinaviled, ma lihtsalt teen ühe väikese jalutuskäigu nendega ja tema soovitud öörahu on hotellile garanteeritud. Ma ei kujutagi ette, millist lahendust tema soovis, et luban hotelliomanikul politseisse helistada või käsutan kõik tuppa, lootes et ühe hetkega on kõik nõus alluma Wiiburi sõjakooli distsipliinile.

***

Mis mind kõige rohkem imestama on pannud, kui ma grupiintervjuudel olen, et kedagi ei huvita, kui palju palka hakkab saama. Mõnikord ei tea intervjueerija seda isegi täpselt või vastab mulle, et nii suur on tunnitasu, kahjuks see vastus mind ei rahulda ja siis hakkab kõrgem matemaatika pihta, aga minul aega ju on, sest ma tahan ikkagi konkreetset palga numbrit teada.

 

Hispaania suurimal saarel

Natukene Lõuna-Euroopas ringi rännanuna panid mind Mallorca autorendi hinnad tõsiselt jahmatama. Ja seda heas mõttes, sest nii soodsaid hindu ei ole ma varem kusagil märganud.

Nii saigi renditud viieks päevaks auto, et avastada saart ja otse loomulikult jõuda imeilusatesse randadesse päikest võtma. Meie renditud pisike Opel tahtis küll vahepeal suurest pingutusest otsad anda, sest 80 km/h juures tegi ta sellist kõrvulukustavat tolmuimeja häält, mis aga õnneks 100 km/h juures enam autole järele ei jõudnud. 120 km/h oli peaaegu see piir, millal meie väike kallike ennast juba lennukina tundis ja õhku tõusta tahtis.

Nii imelik kui see ka ei tundu, ei võitnud Mallorcal minu südant mitte ükski linn ega rand ega koobas, vaid Gordiola klaasivabrik. Võib-olla sellepärast, et vabrik asub iidses lossis, kus uksest sisse astudes sattusin suurde saali, mille keskel oli mitu lõõmavat ahjusuud, kuhu põrandal olevast haluhunnikust visati kogu aeg puid, ning keset seda tulemöllu nagu muuseas puhusid boheemliku olemisega mehed eri värvi klaasanumaid. Mehed olid eraldatud turistidest, kes püüdsid iga meistrimehe liigutust pildile saada, ning klaasipuhujate pühendumust ega rahu ei suudetud millegagi rikkuda. Kui nad tahtsid, puhusid nad klaasi, kui tahtsid, ajasid omavahel juttu, ning hoopis nemad olid need, kes jälgisid ümber toimuvat fototegemise-show’d, naeratus huulil.

Muidugi ei saa üle ega ümber Valldemossa linnast ja kartuusi munga­kloostrist La Cartuja. See väike linn, mis asub 425 meetri kõrgusel merepinnast ning on sünnikohaks Mallorca kaitsepühakule Catalina Thomasele, kelle pühast elust maalitud plaadid kaunistavad siin peaaegu iga majaseina, jäi minu mällu kui tõeline lillepottide linn. Iga maja ees ja küljes olid lillepotid eri värvides õitsvate taimedega, mis muutsid kogu selle linnakese eriti armsaks ja südamlikuks.

14. sajandist pärit La Cartuja klooster lõpetas oma eksisteerimise pühakojana juba 1835. aastal ning läks pärast seda erakätesse, kuid sellegipoolest ei ole mitte kuhugi kadunud kunagist kloostrit ümbritsev pühaduse hõng. Kloostris ringi jalutades võib sisse astuda iidsesse apteeki, kust sai 1838/1839 talvel abi ka Frédéric Chopin. Üks atraktiivsemaid turistilõkse ongi kloostris olev Chopini klaver, mis pianisti palvel Pariisist kohale toodi ning millel ta komponeeris oma kuulsaid prelüüde. Kuid samuti on muljet avaldav iidne kloostri raamatukogu, kus sajandite jooksul on raamatute peale arvestatav tolmukiht tekkinud ning mis kunagi oli kohaks, kus muidu vaikimisvannet pidavad mungad korra nädalas pooleks tunniks üksteisega kokku said.

Muidugi on pühakodasid ja kirikuid Mallorca saarel veel palju, aga kui tekib soov ööbida kloostris, siis tuleks seada sammud Lluci kloostri poole, mis on olnud juba 13. sajandist üks palverändurite sihtkohti. Tänapäeval meenutab ta rohkem küll hotelli kloostrimüüride vahel, kuid hoonete kompleksi taga võib märgata silti, millel palve säilitada vaikust, ning just sealt algabki iidne püha palverändurite tee mäkke. Et mõtted ikka õigel rajal püsiksid, on iga natukese aja tagant postamendid stseenidega pühakirjast. Lõpuks mäkke jõudes avaneb suure risti kõrvalt imeilus vaade kogu kloostrikompleksile ja ümbritsevale mägisele maastikule.

Kui mõelda, et inimesed on sedasama rada käinud juba sajandeid ja lugenud tuhandeid palveid, mis arvatavasti on ka täide läinud, siis miks mitte üritada järgida seda iidset traditsiooni.

Mere ääres laiuv Soller i linnake jättis kõige ehedama sadamalinna mulje, küll oma pika rannikualaga ning teeäärsete poodide ja restoranidega, kuid mis seal salata, ka rannapromenaadil sõitva trammiga. Tekib ehk küsimus, mis eksootika see tramm ikka olla võib, aga on, kuigi tallinlasena võin ma tramme iga päev imetleda nii palju, kui hing ihkab. Aga seal kaugel Vahemere saarel oli see minu jaoks ikkagi vaatamisväärsus number üks, mille kaugelt kostev hääl vägisi tiris mind tee äärde digikaameraga ­ootama, et seda uhkust fotole jäädvustada. Ka ainuke saare kiirteemaks on just Solleri-Palma vahelisel lõigul nõutav tunnelimaks, aga iga makstud euro on seda väärt, sest aja ja kütuse kokkuhoid on selgelt märgatav.

Muidugi võib kasutada Palma poole sõiduks mägiteed, kuid seda peetakse kõige ohtlikumaks kamikazerajaks oma 57 kurvi ja käänakuga – ja mitte asjatult. Minul hakkas sellest pidevast keerutamisest lõpuks pea ringi käima ning ma ei tahtnud isegi mõelda, et mis oleks siis saanud, kui kahe-kolme sõiduki asemel vastassuunast oleks meid tabanud ehtne autodevoog.

Külastada tasuks ka saare kõige põhjapoolsemat tippu Cap de Formentorit, kus 400 meetri kõrguselt saab jälgida vahuseid laineid ning sajandite jooksul mere poolt vormitud kalju eendeid. Pajatatakse, et kohalik preester ja bussijuht saabusid taevaväravasse üheaegselt ning Peetrus lasi millegipärast ainult bussijuhi väravast sisse. Miks siis oli paradiisi uksehoidja nii armuline bussijuhi vastu? Aga sellepärast, et tänu temale palusid inimesed kogu südamest ja hingest rohkem Jumalat kui preestri pühapäevastel missadel. Ega rahva suust tulnud lood ei valeta, aeg-ajalt oli tee nii kitsas, et meie väikse Opeli väärtus minu silmis kohe tõusis, sest kes see ikka kuristiku ääre peal kõikumisest lugu peab.

Muidugi ei saa üle ega ümber koobastest. Meie külastasime neist tuntumat, Coves del Draci, mis on nime saanud drac’i ehk lohe järgi, kes kunagi koopasuu ees valvet pidas. See külaskäik meenutas rahvaste Paabelit, sest kui teatud arv inimesi koos oli, siis lasti meid koopasse, ning kogu seda hämmastavat ilu ja võlu kirjeldas igaüks naabrile omas emakeeles ja otse loomulikult nii valjusti kui võimalik. Eelnevalt hoiatati, et pilte teha ei tohi, aga see just ärgitaski sellest keelust üle astuma, mistõttu oli ikka aeg-ajalt näha välgusähvatusi või kuulda valvurite pragamist. Koopas asub Euroopa suurim maa-alune järv, Martelli järv, mille kaldale meid istuma juhatatigi. Kahjuks mikrofonist kõlav mitmekeelne giidijutt hajus mõistatuslikult koopa võlvide vahele ning ma ei teagi, kas tutvustati lühidalt koopa ajalugu või juhatati sisse peagi algav muusikaline etteaste, kus valgustatud sõudepaatides mängisid muusikud klassikalisi lugusid. Hiljem oli võimalus nendesamade paatidega oma jalutamisteekonda oluliselt vähendada, aga millegipärast ei tekkinud isegi tahtmist kaasturistiga mõnesaja meetri paadisõidu pärast kakelda, seega see atraktsioon jäi meil vahele.

Delfiinid on minu jaoks alati olnud õnne sümbol, mistõttu külastasime ka Marinelandi. Kelle südant ei liigutaks kõrgustesse hüppavad delfiinid või tantsivad merilõvid. Aga papagoide piraatide show oli tase omaette, kus ausatest mängureeglitest ei pidanud ükski suleline kinni ning igal moel üritati kaasvõistleja üle trumbata. Ma küll ei tea, mis mind ajendas enne delfinaariumi külastamist autorendi lepingut lugema, aga tuli välja, et tänu sellele lepingule saab kas juht täitsa tasuta sisse või kui on kaks juhti, siis mõlemad võivad endale lunastada seitse eurot odavama pileti.

Nädalaga saigi saarele ring peale tehtud ning täitsa juhuslikult isegi kuulus Hilton Sa Torre hotell eikellegimaalt üles leitud. Iidset hotelli-lossi ümbritses kõrge müür ning kui vastas oleva aia peal kõõluda, võis ka patrullivaid turvamehi näha. Privaatsus, mida hotelli külastajad taotlevad, on küll igati tagatud, sest vähesed turistid eksivad sinna kanti vaatamisväärsusi või randa otsides.

  22.november, 2008, Eesti Ekspress

Kuus kuud suve

Millega Kreeka mind ära võlus? Kohe kindlasti ilmaga, sest mina kui külmetav päiksepüüdja pooldan kuus kuud sooja suve kui kolm kuud siinset vihmast suusailma. Pealegi ma armastan sini-sinist merd ja taevasse kõrguvaid mägesid. Vaatamata oma erakordsele värvile võib Vahemeri esimesel ujumisel tõsiselt ohtlik olla, kui ei ole harjunud soolase veega. Tahaks ju suu lahti ujuda ning niisama vees mulistada, aga kui see soolane vesi kogemata kurku läheb, siis suure läkastamise ja köhimise hoos ununeb viimanegi ujumisoskus.

Kreeka eluviis on hoopis teistsugune kui me põhjamaalastena harjunud oleme. Isegi kui iga päev tuleb suveperioodil tööl käia ning ainuke, kes aimab mis kuupäev või päev parasjagu on, on laual olev läptop, siis sellegipoolest ei näe kreeklane välja nagu depressiooni langenud kurva rüütliordu esiliige. Vaatamata tihedale töögraafikule on tal aega nautida päev läbi frapet ehk jääkohvi, ajada naabriga juttu, rutata appi hätta jäänud sugulastele, rääkida vahetpidamata telefoniga, käia sõpradega mööda kohvikuid, tavernasid (kohalikke restorane), baare ning otseloomulikult tekitada uusi tutvusi. Ma olen alati imetlenud nende oskust väljas käia, nautida tundide viisi sööke ja jooke, tellides aina uusi roogasid lauale isegi kui keegi enam süüa ei jõua ning peale keskööd teha baaridele ja ööklubidele ring peale. Ma ei ole siiamaani ühtegi kakerdavat padujoobes kreeklast näinud, ikka minnakse baarist, klubist või restoranist elegantselt autoni ning sõidutatakse, kui vaja kõik sõbrad koju.

Muidugi ei saa üle ega ümber lõunamaisest liikluskultuurist. Tavaturistile näib see totaalse kaosena, sest kuidas muidu kirjeldada, kui ees olev autojuht otsustab keset teed seisma jääda, et vastassuunas peatuva sõbraga juttu ajada, niikaua kui kõik teised ta taga kannatlikult ootavad või ees oleval autol süttinud ohutuled võivad tähendada, et ta soovib keerata vasakule, paremale või hoopis tagurdada, aga milline neist valikutest õige on, peab su enda sisetunne ära aimama või liikluspiirangu märgid, millest ainult turist kinni peab, sest kõik teised teavad, et need on ainult soovituslikud ning telliskivigi tähendab ainult turistile, et sinna sõita ei tohi, sest kohalik südamerahus keerab telliskivi poole, sest arvatavasti on see kõige otsem tee soovitud eesmärgini. Mina olen juba ammu loobunud olema turist ning sõitnud täpselt nagu kohalik, kui vaja keeranud telliskivi alt sisse, kui ma tean, et nii saab kiiremini, kiirust ületanud, sest jalus tolgendavaid keset teed sõitvaid turiste ei armasta ju mitte keegi. Muidugi mõnikord tasub panustada ka turistiks olemisele, kui kogemata kiirteel õigest teeotsast mööda sõidetud on, tuleb ainult ohutuled peale panna ja asuda tagurdama, sest blondid juuksed näitavad ju kõigile, et ma olen turist ning mis kaardilugemisoskust blondilt turistilt ikka loota on.

Suvel on auto asemel parem kimada rolleriga. Kreeklane usub, et kiiver on ainult soengu sassi ajamiseks välja mõeldud ning kellele seda nuhtlust ikka vaja oleks, siis minu arvates tühja sellest soengust kui kaalukausil on su enda ohutus ning ma kannan suurima rõõmuga kiivrit. Rolleriga sõit on ka omamoodi kunst, muidugi kui sõita nagu turist tee ääres, ei jõua kahjuks mitte kuhugi õigeks ajaks, seega tuleb võtta eeskuju kohalikkest ning sõita kahe rea vahel, sest see on ainus võimalus, kuidas ummikutest kiirelt välja tulla ning reegel nr 2 – alati tuleb ennast valgusfoori juurde esimeseks vingerdada. Muidugi peale päikses, mere, nn reegliteta liikluskultuuri ja naeratava kreeklase on sel maal oma muljet avaldav ajalugu, kultuur ja religioossed tavad, millesse süübimine paneb mind Kreekat aina rohkem armastama, seetõttu peangi seda päiksepaistelist Vahemere äärset riiki oma teiseks kodumaaks ning juba talve lõpu pööran pilgu unistavalt kapi otsas oleva kohvri suunas.

Kevad, Eesti Naine, 2009

Külaskäik neetud saarele

Istudes Kirde-Kreeta ranniku Plaka küla tavernis ning heites pilgu merele, näen üht väikest kindlustatud saart, mis kaugelt vaadates jätab ilmsüütu mulje, kuid tegelikult peidab endas surmahõngulist saladust.

Ei kutsuta ju seda saart ilmaasjata neetud saareks. Kuid mis on see müstiline saladus, mis on sinna kindlusemüüride vahele peidetud ning mille tagamaadest parema meelega vaikitakse?

Selle väikese saare nimi on Spinalonga. Kuigi kreetalased kutsusid oma saart stin Elounda’ks ehk Elounda küla juurde kuuluvaks, siis Kreetat okupeerinud veneetslastele jäi kõrvu hoopis teistsugune kõla ja nii hakatigi saart nimetama Spinalongaks ehk spina (oga, astel), longa (pikk). Eesti filmiklassikast “Mehed ei nuta” tuntud lauset “See saar ei olegi saar, vaid rohkem poolsaare moodi saar” öeldakse legendides ka Spinalonga kohta.

Karistus Jumalalt

Spinalonga olnud varem Kolokitha poolsaare tipp, aga 1526. aastal saabusid kaevamistuhinas veneetslased ning eraldasid poolsaarest väikese jupi, tekitades nõnda tillukese strateegilise asukohaga saare. Saarel on juba sajandeid seisnud kindlus, et kaitsta lahesopi-äärseid linnu. Plakalt vaadatuna võib märgata, et kindluse müürijoon jookseb üsna veepiiri lähedal ning hiljem saarel jalutades selgubki, et osa kindluse müüridest tõusevad otse vetevoogudest. See oli kunagi veneetslaste strateegiline võte, et kaitsta oma kindlust vaenlaste eest ning lõigata neil ära võimalus ohutult randuda. Kuid siiski tundus veneetslastele, et vastasolevates mägedes varjuvad vaenlased ohustavad neid, seetõttu ehitasidki nad saarele veel ühe kindluse kunagise akropoli peale. Alles nüüd võisid veneetslased südamerahus oma kindluse üle uhkust tunda, sest Spinalongast oli saanud vallutamatu saar tuhandemehelise armeega, kelle käsutuses oli 35 erineva kaliibriga suurtükki ja laskemoonavaru, mida jätkunuks aastaks. Spinalonga oli üks viimaseid tugipunke, mille türklastel vallutasid kavalusega alles 50 aastat pärast Kreeta okupeerimist.

Iga kindlus ja saar paistavad kaugelt vaadates kaunitena, kuid oma silm on kuningas, seega tasub võtta ette paariminutiline laevasõit. Kindlusesse sisenetakse läbi pimeda tunneli, mida kutsutakse Dante järgi põrguväravateks, sest 1903.–1957. aastani asus saarel leeprahaigete koloonia. Iga inimene, kes tollal saarele toodi, sisenes kindlusesse sellesama pimeda tunneli kaudu, teadmata, mis temast edasi saab, kui palju on talle antud elupäevi ja kas tal kunagi üldse avanebki võimalust saarelt lahkuda. Leeprahaigust ehk pidalitõbe peeti Jumala karistuseks inimestele, kes ei olnud usklikud, ning nad tuli ühiskonnast isoleerida. Nad olid kui neetud, kes pidid oma saatusega leppima.

2000 leeprahaiget1903. aastal võeti vastu otsus, mille kohaselt koguti pidalitõbised ümbruskonna koobastest kokku ning pagendati Spinalonga saarele. Võib jääda mulje, et pidalitõbi on mõni uudne moodne haigus, kuid tegelikult on sellel haigusel sajanditepikkune ajalugu, millele leidub viiteid juba Vanas ja Uues Testamendis. Haiguse põhjustajaks on tuberkuloositekitaja lähedane sugulane Mycobacterium leprae. Pärast nakatumist ilmuvad haigusnähud võrdlemisi hilja – mitme kuu kuni mitmekümne aasta pärast. Esimesel seitsmel aastal meenutab tõbi pigem ohutut nahahaigust, kuid siis toimub katastroofiline muutus. Tekivad kühmulised punaka tooniga moodustised, mis deformeerivad kehaosi. Inimene kaotab puute-, valu- ja temperatuuritundlikkuse ning võib seetõttu ennast kergesti ära põletada. Kõigi nende vigastuste ja haavandite tüsistustena tekivad mädapõletikud ning lagundava iseloomuga koepõletikud, mis viivad kudede kärbumiseni. Kuigi tänapäeval on see haigus ravitav, olid Spinalonga leeprakoloonia ajal lood teistsugused – valu vastu anti morfiini ning mädanev kehaosa amputeeriti, mistõttu võis juhtuda sedagi, et kui inimene lõpuks suri, oli ta kaotanud kõik jäsemed. Kui suur oli pidalitõbiste kommuun? Täpset arvu ei teata, aga pakutakse, et kokku elas selle aja jooksul saarel umbes 2000 leeprahaiget.

Kui pärast tunneli läbimist jalutuskäiku jätkata, on näha maju, mis on vanad ja lagunenud, kuid ega nad polnud palju paremas seisus ka pidalitõbiste koloonia tekkimise algaastatel. Inimesed elasidki kuni 1939. aastani 3–4 sajandit vanades majades, mille olid ehitanud veneetslased ja türklased. Aga kõigile saarel viibijatele maju ei jätkunud, seetõttu elasid osad leeprahaiged tänavatele paigutatud naridel. Tahtmatult tekib küsimus, miks? Vastus on lihtne: pidalitõbised ei saanud töötada ning nakatumishirmu tõttu ei tulnud keegi neile ka Kreetalt appi.

Edasi jalutades võib näha värviliste ustega renoveeritud maju, ent nende valmimisaasta jääb ajajärku, kui leeprahaiged olid saarelt juba ammu lahkunud. Need majad pole aga ainsad, mis näitavad ajaloo uuemat ja paremat kulgu. Sealsamas, keset küla, asub ka desinfitseerimismaja. Et valitsus toetas leeprahaigeid päris korraliku rahasummaga, oli Spinalonga kohalike nn mandrielanike jaoks kullaauk, kus käidi kauplemas kõigega ning kus hinnad olid tavahindadest mitu korda kõrgemad. Siia tuldi paatidega varahommikuti, kaubavahetus käis sadama lähedal paiknenud majades ning raha tuli enne kasutamist desinfitseerida.

Õnnistatud saar?Spinalonga oli küll neetud saar, kuid samas ka õnnistatud. Kuidas saab üks surmahaigusest lehkav saar olla kellelegi õnnistuseks? Aga ta oli seda – tänu saare preestrile, kes andis inimestele lootust ning soovitas neil abielluda, üksteist armastada ja muretseda lapsi, et muuta elu Spinalongal natukenegi inimlikumaks. Kõigi loogikaseaduste kiuste sündis nendest abieludest 20 tervet beebit. Need lapsed olid elav näide, et pidalitõbi ei ole päritav, ning nad andsid vanematele lootust, et ühel päeval leitakse ravim ka neile.

Kuid sellel imel oli oma varjukülg: lapsed viidi Ateenasse meditsiinilise järelevalve alla, et kontrollida, kas nad pole nakatunud. Ei ole vist vaja eriti suurt fantaasiat, et kujutada ette, milline on noorte emade äng, kui neilt lapsed ära võetakse ja uuringutele saadetakse. Tavaliselt valetati hüsteerilistele emadele, et kogu protseduur võtab aega paar nädalat, tegelikult hoiti lapsi aga Ateenas seitse aastat.

1953. aastal leiti leeprahaigusele lõpuks ravim, kuid sellegipoolest möödus veel aastaid, et murda eelarvamuslikku suhtumist pidalitõbistesse. Alles 1955. aastal kinnitas Kreeka valitsus ametlikult, et leeprahaigus ei ole nakkusohtlik ega ravimatu. See valitsuse samm lõpetas Spinalonga isolatsiooni ja ellujäänud võisid minna tagasi oma lähedaste juurde. Kümme viimast saareelanikku lahkusid kaks aastat hiljem. Viimasena, 1962. aastal läks ära preester, sest õigeusu kiriku traditsioonide kohaselt tuleb manalateele suundunuid mälestada veel viis aastat pärast nende surma.

Jalutades seal saarel, mille kindlusemüürid on varjanud nii palju ebainimlikkust, valu ja ängi, tekkis paratamatult küsimus: kas me ise oleksime valmis märkama ja aitama haigeid ning abivajajaid enda kõrval või isoleeriksime nad samuti ohutusse kaugusesse, lootes, et küll nad kuidagi ise hakkama saavad?

september, 2008, Anne ja Stiil

Üks väike pühapäevane jalutuskäik

Väidetakse, et kui sa ei ole Samaaria mäekurus käinud, ei tohiks sa täieõiguslikult väita, et sa oled Kreeta saart külastanud. Üpris karm, kui samas õiglane väide, sest on ju ikkagi tegemist Euroopa pikima mäekuruga – 13 kilomeetrit ja kui juba Kreeka suurimal saarel olla, siis oleks ju lausa patt mitte sellest kurust läbi põigata.

1001 geniaalset  ideed, kuidas vallutada Samaaria mäekuru

Idee pühapäevasest jalutuskäigust ei ole ju paha, aga kaarti pingsamalt uurides jääb kuru minu põhjaranniku lähtepunktist vaadelduna kuhugi kaugele saare edela ossa. Esimese ideena tahaks rentida autot ja nii kiiresti kui võimalik kohale vurada. Kuid peale väikest eeltööd, tundub, et see idee ei olegi kõige parem, sest talupoja mõistus sunnib faktidega tõtt vaatama ning pikapeale vastu tahtmist tuleb mul autorendi ideest loobuda. Seda mitmel erineval põhjusel, millest võib-olla suurim on teadmine, et esimesed kolm kilomeetrit kurust on laskumine mäest alla ning raudsed väravad ehk see kuulus pilt brošüüridelt, kus 300 meetri kõrguste kaljude vahele jääb umbes 3,5 meetrine lõhe ning kui luupi appi võtta võib fotolt nende taustal naeratavat turistigi poseerimas näha, asub kuru viimastel kilomeetritel. Siiamaani ei olnud mu plaanil nagu häda midagi, aga kuru lõppedes, tuleb 3 km Agia Roumeli külla jalutada ning ainuke liikumisviis sealt edasi on laevasõit, sest sellest väiksest mereäärsest asundusest ei vii välja üksi mägitee. Pealegi laeva maabumiskohast kuru alguses seisva autoni on umbes tunnipikkune teekond, kuid tuleb arvestada ühte väikest olulist fakti – ükski kohalik transport ei sõida sellisel marsruudil. Seega tundub, et parim lahendus oleks raudsete väravate juures lihtsalt ots ringi keerata ning kiirrännaku korras auto poole rühkima hakata. Milleks selline kiirtempos marssimine? Võiks ju jalutada, nautida loodust, küll ööseks ikka autoni jõuab. Aga kuru elu tiksub omas rütmis ning kella kolmest alates lubatakse sissepääsudest ainult kahe kilomeetristele tutvumisringidele. Nii et kui valel ajal vales kohas oled, jääbki auto vähemalt selleks päevaks kättesaamatusse kaugusesse.  Ei pea just geenius olema, et märgata kuidas mu autorendi ja pühapäevase jalutuskäigu ideed ähvardab nurjumine. Kui aus olla, nende  raudsete väravateni jõuaks ma küll oma raudse tahtega, aga rännak tagasi autoni võib kujuneda katsumuste rohkeks ning eriti ahvatlevaks ei kujune mõte viimasest kolmest kilomeetrist mäkke tõusust lõõskava päikese paistel. Kui kõik plussid ja miinused on kokku liidetud, tuleb vaatamata suurele tahtele idee autorendist maha laita ning ekskursiooni ostu peale mõtlema hakata. Muidugi on ka võimalus kohaliku bussiga sõita, aga selleks tuleb üüratult vara Chania bussijaama jõuda, mis tõmbab ka sellele seiklusele kriipsu peale, sest sellisel hommikusel tunnil minu peatuspaigast linna poole ükski kohalik transport ei liigu. Alati on võimalik ka takso võtta, et alguspunkti jõuda, aga milleks selliseid üleliigseid kulutusi endale tekitada. Nii et lõpuks on asi otsustatud – ei rendi mina autot ega sõida sinna liinibussi ega taksoga vaid ostan tänavalt ekskursiooni.

Seega minu väikene jalutuskäik Samaaria mäekurus algab varahommikuse bussisõiduga läbi Kreeta külade, apelsini- ja oliivisalude ning mäkke tõusev tee muutub ajapikku aina kitsamaks ja kurvilisemaks. Aeg-ajalt tekib küll mõte, mis juhtuks siis, kui mõni buss vastusuunast läheneks, aga sellise kamikazeliku mõttevälgatuse kustutan kiiruga ajusopist ning meelsamini naudin ümbritsevat loodust. Peale natukene rohkem kui tunnist bussisõitu tervitabki mind Samaaria mäekuru algus oma karge mägise õhupahvakuga, mis kuidagi ei lähe kokku selle Kreeta saarel valitseva üleüldise leitsakuga, aga olen ju jõudnud 1250 m kõrgusele.

 

Ööinimese hommikused mured

Minusuguse ööinimese jaoks on selline hommikune äratus peaaegu enesetapp, sest aeg-ajalt lähen ma sel ajal magama, kui ma seekord silma lahti tegema pidin ning peaaegu lootusetu on loota, et ma kohe ka kiirreageerijate ridadesse kuulun. Otseloomulikult jõudsin ma võileivast ainult poole süüa ja veepudel siiamaani seisab külmkapis nagu vapper tinasõdur lootes, et ka tema matkale kaasa saab.  Õnneks paanikaks ei ole põhjust, sest kuru alguses on minusuguste „hommikuste ärkajate” peale mõeldud ning restoran avatud. Siin saab süüa, siin saab juua ning maha jäänud veepudelilegi asendusliige ostetud. Kuigi kotis on juba puuvilju ja küpsist, mahub alati juurde üks šokolaad, sest tuli välja, et vaatamata sellele, et kuru on Kreeta saare turisti atraktsioon number üks, ei ole mul kui shoppajal võimalust matka jooksul ühtegi asja juurde soetada, sest kurus ei ole aktsepteeritud kaubanduslik tegevus. Õnneks on vähemalt kuru alguses minu peale mõeldud ning suveniiripood on täis ahvatlevaid kingitusi. Minu sümpaatia kuulub jäägitult massiivsele karjasekepile ja värvikirevatele postkaartidele, aga enne kassani jõudmist tuleb mul järjekordselt talupoja mõistusega kakelda, kes väidab, et kui ma ei leia ühtegi vabatahtliku abimeest, tuleb mul ise kilekott näpu otsas ning karjasekepp üle õla kuru lõpu poole vantsida. Tundub, et kingituste ost tuleb paratamatult edasi lükata.

 

Minu järgmiseks mureks on wc’d, sest arvatavasti süsteem mehed vasakule ja naised paremale kurus ei kehti. Õnneks 5 eurose pileti tagaküljel on kuru kaart, kus on välja toodud kõik puhkekohad ning märgitud ära millistes neist on olemas tualetid. See sama väike peaaegu olematus suuruses kaart lahendab ka mu teise mure, kuidas küll oma väikese veepudeliga lõpuni vastu pidada. Nimelt nendes samades iga paari kilomeetri tagustes puhkekohtades on ka veevõtukohad, kus saab karge allika veega oma tühjaks saanud pudelit uuesti täita. Kõik minu nn väiksed mured on iseenesest lahenduse leidnud ning aeg on alustada oma väikest pühapäevast jalutuskäiku.

 

Zeusi trooni ees

Juba kassa poole suundudes, on mul silma jäänud kuru teisel pool ilutseb mägi, mis iga minu liigutust valvsa pilguga jälgib. Mäest õhkab kuninglikku suursugust ning seda mitte asjata, sest tegemist on tuntud mütoloogilise Kreeka peajumala Zeusi trooniga. Zeus, kes on Kreeta saarel sündinud, tundis omal ajal tapvat koduigatsust ning saabus Olümpose mäelt aegajalt kodu saart külastama, istudes aupaklikult troonil ning jälgides heldimusega ümberringi toimuvat. Kui mõelda, et jumalad ei ole tavaliselt käega katsutavad ja silmaga nähtavad, siis mägist trooni vaadates, et või kunagi kindel olla, kas Zeus sellelgi korral naeratus näol jalgu ei kõiguta ning varahommikusi matkajaid ei piidle.

 

Miks ma loobusin eesliga ratsutamast

Peale pileti lunastamist, algabki laskumine mööda iidset kivist rada, ühel pool kaljusein ja teiselpool puust käsipuu. Jalge all olevad kivid on vihmast ja tuhandete turistide poolt peegelsiledaks lihvitud, nõudes peaaegu kogu mu  tähelepanu, et vältida libastumist ja pikali kukkumist. Ei tahaks ju peale esimest kurva tagumik upakil kive suudelda. Aeg-ajalt jäävad mulle silme kividel istuvad või lihtsalt puu najal seisvad mehed, kes kuidagi turisti mõõtu välja ei anna, sest ei ole neil seda ahhetavat pilku silmis. Tuleb välja, et nemad ongi kuru valvurid, kes abistavad neid, kel mingi mure tekkinud on. Siinses ürgses jõesängis muutub ka kõige moodsam telefon kasutuks mänguasjaks taskus, millega ei ole võimalik helistada ega abi endale kutsuda, seega tuleb mul loota ainult nendele meestele. Kuid ega nemadki supermehed ei ole, et mind oma õlgadel kurust välja tassida tahaks või suudaks, selleks on olemas eeslid. Vaadates enda ees jalutavat, kahtlaselt kõikuvat, aegajalt kivi-kivile hüppavat eeslit ning kujutledes end tema seljas kümne küünega sadulast kinni hoidmas ja valu grimasse tegemas, leian, et kergem on ikkagi olla ettevaatlik, vaadata kuhu ma astun ning jätta eesliga ratsutamise atraktsioon mõneks teiseks korraks.

„Jaapani turistiks” sündinud

Turistina tahaks ju nii väga pilte teha, aga kuidas ma neid teen, kui enamus ajast tuleb rada jälgida. Muidugi annab hetkeks peatuda ning kiiruga paar fotot klõbistada, aga kui olen ikka sattunud keset inimvoolu, on see idee juba eos määratud hukule. Õnneks on vaateid  ja pilte jahtivate turistide peale mõeldud ning vaateplatvormidelt tõepoolest avaneb hingematvalt hunnituid vaateid, mille jäädvustamisega annab hiljem ka kõige ükskõiksema sugulase-tuttava südame kadedusest kripeldama panna. Aga-ajalt on märgata ka informatsioonitahvleid, mis osutavad tähelepanu faktidele, mida ise ei oleks osanudki märgata.

 

Maailma parim kivimemme tegija

Eestlasena on mul jäänud mulje, et me oleme nn õnnekivi rahvas. Otsime me ju aegajalt auguga kive või tekitame kivihunnikuid, kuhu kive asetades või visates, saab midagi ilusat soovida. Seega ei saa ju ometi Samaaria mäekuru meie õnne otsingutele pettumust avaldada ning ka siin on mõeldud meie peale. Nimelt võib siit leida üksteise otsa laotud väikeseid kivihunnikuid, mis meenutavad kaugelt vaadates minilumememmesid. Algselt olid need teeviidad ja maade piiritähised, kuid aeg on edasi läinud ning neid nn lumememmesid tehes saab kaotsi läinud õnne enda juurde tagasi kutsuda. Õnne pole ju kunagi üleliia palju, eriti praegusel majanduslikult raskel ajal ning kui minu heaolu tagab ühe väikse kivist lumememme ladumine, siis mina olen küll vabatahtlikult esimene kivimemme tegija.

 

Külm õlu vs kri-kri kits

Muidugi tuleb jalutuskäigu ajal aeg-ajalt ka mäkke ronida, kuid peale seda esimest kolme kilomeetrist natuke vaevalist laskumist, tunduvad kõik need järgnevad tõusud ja laskumised lausa lust ja lillepidu ning eneselegi märkamatult terendab mu silme ees Samaaria küla varemed. Pole nagu arugi saanud, et 7 km on selja taga! Kahju kohe, et siin ühtegi poodi või kohvikut ei ole, idee iseenesest ei ole ju nii paha. Muidugi raske oleks siia kõike seda joodavat ja söödavat  kohale toimetada, aga kogu pingutus oleks tuhandekordselt seda vaeva väärt, sest vist ei leiduks ühtegi turisti, kes ei mõlgutaks mõtteid siia jõudes klaasikesest külmast õllest, värskendavast apelsinimahlast või suus sulavast jäätisest. Kuid kahjuks või õnneks seab asukoht oma piirid, mistõttu Samaaria on ja jääb puutumatuks turismikaubandusest ning igaühel tuleb piknik maha pidada kõige selle söödavaga, mis oma kotis leidub või veelgi parem – nosida naabri toitu. Vaatamata sellele, et külm õlu jääb ainult kaugeks unistuseks, üllatab Samaaria küla millegi muuga, nimelt kri-kri kitsedega, keda võib pidada üheks selle saare sümboliks. Tänu kohalike jahipidamiskirele on nende populatsioon sajandite vältel märkimisväärselt vähenenud ning jõudnud nüüdseks üpris katastroofilise piirini, sest läbi aegade on kri-kri jahtimine olnud osa meheks saamise riitusest. Vaadates kuidas nad suurte silmadega igale kuru külastajale otsa vaatavad ning aplalt nende näppude vahelt pakutavat toidupala napsavad, jätavad nad küll sellise ilmsüütu kitsetalle mulje, kes üksi metsikus looduses küll hakkama ei saaks, kuid reaalsus räägib hoopis midagi muud. Neil on arenenud väga heale tasemele kuulmis-, haistmis- ja nägemismeel. Nad suudavad ronida peaaegu mööda vertikaalset kaljut ja hüpata üüratuid vahemaid, ohu korral isegi üle viie meetrise kuristiku. Seega sel süütu ilmega kitsel on tegelikult võimed, mida aimatagi ei oska.

Kuidas Samaaria mäekuru endale nime sai

Peale kri-kri kitse ja imelise looduse on kurus sajandihõngulised tibatillukesed ortodokssed kirikud oma imeliste ja imet tegevate ikoonidega. Õigeusu traditsiooni kohaselt süüdatakse ikooni ees küünal ja loetakse oma salajasemad südamesoovid, sest kes ei tahaks, et ta elu muutuks ilusamaks ja helgemaks. Kuru on nimegi saanud ühe siin asuva kiriku järgi. Santa Maria’le ehk Püha Mariale pühitsetud kirik asub natukene peale Samaaria küla, teiselpool jõesängi. Iga õigeusu kiriku pühakul on oma nimelugu, nii ka Pühal Marial, kes oli kuulus Egiptuse kurtisaan 4. sajandil pKr. Uudishimust läks ta ükskord palveränduritega kaasa Jeruusalemma, et näha püha risti. Kui kõik teised sisenesid kirikusse, kus seda reliikviat hoiti, ei saanud Maria uksest kaugemale, sest Jumalaema neitsi Maarja seisis ukse peal ees ega lubanud teda enne pühakotta siseneda, kui ta oma patud on ülestunnistanud ja need andeks palunud. Maria järgiski neitsi Maarja soovitust. Peale seda ilmutust, muutus tema elu kardinaalselt ning järgmised aastad veetis ta erakuna Jordani jõe ääres. 47 aastat hiljem kohtas ta kõrbes eremiit Zosimasi, kellele ta jutustas oma eluloo ning palus anda endale armulauda. Kui eremiit lahkuma hakkas, soovis Püha Maria teda aasta pärast uuesti näha. Eremiit saabuski aasta hiljem kokku lepitud kohta, kust leidis eest Püha Maria surnukeha koos temale adresseeritud kirjaga. Kirjas seisis, et paar päeva peale temaga kohtumist ja armulaua osadust, leidis Püha Maria lõpuks kaua otsitud hingerahu ning kirja lõpus palub ta oma surnukeha maha matta ning hinge eest paluda. Kuuldes selle pühaku eluloost, tekib minus tahtmatult soov küsida Samaaria küla valvurilt võti, ületada kuru, keerata tibatillukese pühakoja uks lahti, süüdata küünal ning mõtiskleda Püha Maria peale ning esitada endale küsimus, kas minu valitud rada ja see igapäevane tormlemine pakuvad mulle lõpptulemusena hingerahu või ei.

Ma sain sellega hakkama!!!!

Polegi enam palju vaja jalutada, kui kaugustest tervitab mind brošüürilt tuttavad raudsed väravad. Seistes selle kiitsakas kaljulõhes, tuleb tahes tahtmata tunnistada looduse võitu, ma tunnen end imepisikesena nende majesteetlike mägede vahel, ükskõik kui püüdlikult ma ka kikivarvul ei seisaks või kui pikaks ma end ei sirutaks.

Pilte klõbistades ja loodust imetledes olengi enesele märkamatult jõudnud kuru väljapääsuni. Kassas tuleb tagastada osa piletist, mille järgi peetakse arvestust, et ega keegi ometi päeva jooksul kaduma ei ole läinud. Reeglite kohaselt külastajad ööseks kurusse jääda ei tohi, sest metsiku loodusega silmitsi seismine võib mõnelegi natukene kurvalt lõppeda. Kassast paari meetri kaugusel ongi esimene restoran ja kellel saab olla midagi turgutava värske apelsinimahla vastu. Mahla limpsides ja kuru poole kiigates, läbib südant uhkuse tunne, ma sain sellega hakkama! Kuigi algul oli kolmteist kilomeetrit hirmuäratavalt hiigelsuur number ja pani vägisi kahtlema oma võimetes, siis kilomeeter kilomeetri järel sulas numbri tähtsus kuru pakutava loodusliku naudingu kõrval.

Vastu tahtmist ajan ennast laua tagant püsti, heidan viimase hüvastijätu pilgu Samaaria kurule ja võtan suuna Agia Roumeli küla poole, kus mind ootab ees juba üks mõnus suplus ja rikkalik lõuna enne laeva peale suundumist.

Kuid Samaaria kuru, sina ära muretse, kui ma ise tagasi niipeagi ei jõua, siis kõik oma sugulased ja tuttavad, kellele ma poosetades sinust tehtud pilte näitan, tulevad jooksujalu ise sinuga tutvust sobitama, ilma et ma peaksin neile kihutuskõnet pidama.

oktoober 2009, Marie Claire