Milline oli sinu aasta?


Tüüpiline eestlane vastaks sellele küsimusele, no oli kah, mitte midagi erilist, kuid sellele järgneks momentaalselt pikk nimekiri, mis kõik valesti oli, alustades sellest, et raha sai vähe. Pealegi meil eestlastel on juba geenidega kaasa antud üks imetlusväärne anne – oskus kõik hea ja ilus silmapilkselt unustada, aga kui midagi halvasti läheb, siis see on meil meeles nagu aamen kirikus veel aastaid hiljemgi ning silm hakkab kohe särama, kui tekib võimalus seda ääretut ängi sõbraga jagada.

Aga sellegipoolest, milline oli Sinu aasta 2014? Kas tõesti ei juhtunud mitte midagi erilist, sa ei kohtunud ühegi huvitava inimesega, ei leidnud ühtegi uut sõpra, ei käinud üheski ülilahedas kohas, ei proovinud mitte midagi täiesti esimest korda elus? Ükskõik kui suuri silmi sa ka ei teeks ning pead üles-alla pingsalt ei viibutaks, soovides mind uskuma panna, et just nii see kõik oligi, siis vaatamata su pingutustele, ma ikkagi ei usu sind ja ma võin kihla vedada ükskõik mille peale, et kui sa ise natuke järele mõtled, ei tundu su jutt endalegi eriti usutav.

Et kuidagigi süstematiseerida kõiki neid sündmusi ja inimesi, leidsin ma eelmise aasta lõpus, et aeg oleks luua endale üks uus ja huvitav traditsioon – teha aastast analüüsiv kokkuvõte, mõistmaks, et milline see aasta siis ikkagi oli. Kui aus olla, läks selle kõige üles tähendamiseks mul paar õhtupoolikut, sest ikka tuli midagi uut ja huvitavat meelde, mis kohe kindlasti pidi selles kokkuvõttes ära mainitud olema ning lõpptulemust vaadates võin tõdeda, et aasta 2014 oli muljetavaldavalt lahe ja endalegi imestuseks tegin ma nii mõndagi asja täitsa esimest korda elus.

Häbi küll tunnistada, aga alles sel aastal sattusin ma esimest korda elus laulu- ja tantsupeole. Mitte et mulle laulda ei meeldiks, olen nii mõneski kooris naabri järgi nn noodist laulnud, aga laulukaare alla olen sattunud ainult üliõpilaslaulupeo ajal. Aga kui juba laulupeost osa võtta, siis ikka parimal võimalikul viisil, nimelt olin ma meediatiimi vabatahtlik, kel kaelas olev must kaart avas ka kõik suletud uksed. Isegi rongkäigust õnnestus meil osa võtta, marssisime Moskva koori ridades, kelle saatjateks me olime.

Esimest kord mängisin ma ka discgolfi sel aastal, mis originaalis näeb välja, et lendavat taldrikut tuleb kaugustes asuvasse ketist korvi visata, minu versioonis tuli pigem seda lendavat taldrikut võpsikust taga otsida, aga minust ei pea ju eeskuju võtma, seega soovitan soojalt ise järgi proovida.

Kõige parem idee, mis eelmisel aastal tekkis ja läbi läks, oli Pöffile oikumeenilise žürii kokku kutsumine, kelle ülesandeks oli valida põhiprogrammist välja kõige kristlikumate väärtustega film ja üllatus, üllatus selleks sai Iraani film „Täna“.

Kui keegi oleks 2013. aastal mulle ütelnud, tead, et sa pead järgmine aasta kaks videoloengut „Eesti naise pöördumisest islamisse“ ning loed nii Tartu ülikoolis kui ka UI’s loengusarja „Islami mõju läänemaailmale“, oleks ma kindlasti uudishimust ringi pööranud ja uurinud, kelle poole mu selja taga küll pöörduti. Ega ma ei oleks sedagi uskunud, et ma aitan assistent-intervjueerijana teha erisaadet „Estonia katastroofist“ vene telekanalile.

Kuigi elu üllatuste loterii oli muljetavaldavalt mitmekesine, suutsin ma ka ise ennast üllatada. Nimelt „Discover Bahrein 3“ lõpugalal tekkis mul pakitsev soov minna lavale ja pidada tänukõne, mitte et ma oleks seda eelnevalt ettevalmistanud, vaid see tung tekkis laua taga istudes ning oma sisetunde vastu ma ei saa.

Natuke oli selles aastas ka traagikat, kui mu suur agarus sporti teha lõppes elus esimest kord kipsis jalaga, aga see andis võimaluse näha maailma läbi uue spektri. Teine  suurem traagika minu jaoks oli rannaliiva kaotatud kaks kuldsõrmust, mida isegi kõikvõimas facebook ja detektoriga kullaotsija ei suutnud mulle tagasi tuua, aga vaiksed südamepalved ja pidev tagasi kutsumise mantra lugemine päädis sellega, et paar nädalat hiljem matkale minnes, kätt seeliku tasku toppides, jäi näppu üks neist liiva kadunud sõrmustest.

Niimoodi mu nimekiri aina jätkub ja jätkub ning seda kõike lugedes, ei saa väita, et oli ikka kah aasta.  Kui sulle tundub, et eelmine aasta kohe mitte millegagi ei hiilanud, siis leia aega ja tee selline analüüsiv kokkuvõte ning ma võin sulle lubada, et kui sa selle valmis oled saanud, on selleks hetkeks eelmine aasta ennast hoopis erksamatesse toonidesse riietanud.