Tolmuimeja häält tegev WC vanaema õunapuu otsas kasvavatest virsikutest rääkimata

Siiani ei ole mu sisetunne mind eriti alt vedanud, nii ka seekord. Ma olin üle teiste kajuteid valima joostes, õige valiku teinud. Nimelt asus meie lukselamu vööris ja tänu sellele oli meie esimene öö täitsa muretu täis imeilusaid unenägusid. Õnnetud teised, kelle kajutid asusid laeva ahtris wc juures, olid enamuse ööst nagu kukulinnud üleval. Mitte et kõik iga viie minuti tagant wc järjekorda oleks trüginud, aga laeva instruktaažil unustati mainimata, et peale keelustatud püsti pissimise, peab ka jälgima, et peale enda kergendamist alla vajutatud pedaal ikka oma asendisse tagasi tuleks. Nimelt vasakpoolses wc ei tahtnud pedaal mitte teps ilma välise abita seda teha ning kuna seda unustati mainimata ning loomulikust intelligentsed maismaa vurled selle peale ise ei tulnud, siis ööga jooksis kogu laev veest tühjaks. Ega see meeskonnas just paanikat ei tekitanud, olime ju veel sadamas ja hommikul tankisime laeva uuesti ära, aga see vee jooks tekitas öösel sellist kõrvulukustavat tolmuimeja häält, mis äratas ka kõige sügavama unega magaja üles. Seega alati tuleb olla essa, essa, essa 😉

Kui eelmine õhtu õnnestus köögitoimkonnast suure kaarega mööda hiilida, siis järgmine päev oli suurelt seinal, et esipurje tiim teeb hommikusööki ehk siis meie. Kokkulepitult kell seitse saabusime kuuekesi laevakööki ja esimene asi, mis meile vastu vaatas, oli kraanikausi täis musti tasse. Need öised ahtri unetud oli mingit padjaklubi pidanud. Mina küll nõusid pesema ei pidanud, aga ettepaneku tegin küll, et peale õhtusööki võiks igaüks oma tassi ikka ise ära pesta, et hommikusöögi tiim nõudepesust alustama ei peaks. Aga mida siis veeganid hommikul söövad? Ehk ma olin endale teadmatult sattunud taimetoitlaste ekstreemgruppi, kus oli  ka piim, nisujahu, muna, või jne  keelatud. Seega, mida me siis hommikuti sõime? Maisihelbeid erinevate pähklite ning soja või riisipiimaga. Aeg-ajalt oli ka puuvilju, aga tavaliselt jätkus neid täpselt hommikusöögi tiimile või esimestele varajastele ärkajatele. Ning kui parematest paladest on juttu, siis mina olin vabatahtlikult esimene ärkaja ning peaaegu ka kõigil teistel söögikordadel esinäljane. Sest olgem aus, kui eestlane ikka kokkab üle, siis veeganid kokkavad vähem. Nii et kui sa esimeste seas ei olnud, siis ega neid salatilehtigi sulle viimaste seas sinna taldrikule ei jagunud. Osa ajast sõime me sojat, mis ausalt öeldes meenutas koeratoitu mulle, vähemalt valmistamise ajal. Sellised pruunid krõbinad tuli vette panna, kus nad nagu kaanid end täis imesid ja tõsiselt koeratoidu kuju võtsid. Järgnevalt tuli neid ükshaaval veest tühjaks pigistada, viiludeks lõigata ja ära praadida ning peale hunnik maitseaineid raputada. Kui keegi kogemata pool tooreks nad praadimisel jättis, siis oligi selline maitse, et sööd vettinud paberit. Kui me kartuliputru tegime ja ma pakkusin ette, et kombe kohaselt valaks ka piima sisse, vaatas tsehh mind sellise näoga, nagu oleks käskinud tal vihmaussi ära süüa ja ütles, ära palun selle sojapiimaga putru küll ära riku. Kui mu grupijuht esiveegan ideele tuli, et tema teeb sojahamburgereid, muutusin ma eriti uudishimulikuks, et mis imetrikiga ta selle massi omavahel kokku sulatab, et see ikka ühes tükis seisab, sest ega hamburger munapudru ei ole. Võibolla ma kaetasin ta kokakusti ära, aga ega see mass eriti koos just ei seisnud. Rohkem meenutas munapudru hunnikuid, mis tõstes laiali valgusid.  Muidu veeganid nagu me olime, siis sadamasse jõudes nagu üks mees olime me baari järjekorras ja ostsime eriti rammusat koorejäätist, šokolaadi. Hiljem kuulsin, et lätakad sõid salaja kajutis vorstikesi ning mõni meist oli näinud unes pizzat tõelise juustuga. Seega ma ei ole kindel, et keegi meist oma toitumisharjumusi kardinaalselt peale seda imeilusat meresõitu muutis. Mina tõdesin, et mulle täitsa meeldivad kõik piima- ja valge jahutooted, otseloomulikult ka šokolaad ning liha. Õnneks mu veegani praktika ei olnud nii pikk, et ma oleks singivõileiba unes nägema hakanud nagu see juhtus Indias olles.

Laevas oli veel üks omapärane reegel, et ei osteta puuvilju, mis ei ole pärit Eestist või lähiümbrusest. Ok, banaan jah ei kasva just puu otsas siin ja sellest saan ma aru. Aga siis tekkis suur poleemika õunte ja virsikutega. Virsikuid osteti, aga õunu mitte. Põhjenduseks, et Poola õun ei kasva Eestis ja pole hooaja kaup. Samas kas keegi võiks mulle ometi näidata, kus meil need virsikuid kasvavad või olen ma tõesti silmist pime ja ei ole siiani suutnud neid vanaema õunapuu otsast tuvastada.

Ja, siis ma sain veel geograafiliselt targemaks. Nimelt, kui sa seda veel ei tea, on meie naabrite sekka ennast üle öö Peruu ennast

sokutanud, sest just sealt oli pärit meie järgmine ökotoit. Seega 200 km raadiuses ta kuskil ulbib, aga kus veel, ei ole tuvastatud. Sama loogikat järgides saaks meist varsti maailma naba, mis kõik vinged maad endale naabriteks kaasab 😉

Pakid viskame vööri ;)

Ilma ennustamine on ikka üks tõsine bingo mäng, tundub, et igaüks  panustab vastavat oma sisetundele ja lõpptulemus on nagu alati ehk kui peaks päike paistma, sajab vihma ning kui peaks vihma sadama, siis on ka kohalik tornaado kohale hiilimas. Nii Eesti ja ka Norra ilmateade teatas, et 3.07. sirab päike ja on tõsine rannailm, siis mida lähemale jõudis Pärnu, seda pilvisemaks läks taevas. Kuigi ma üritasin taktikat, et magan ja loodan, et vihmapilv läheb ka magama, aga Pärnusse jõudes, läks nagu alati taktikaliste plaanidega ja mul ei jäänud muud üle kui kotist vihmakeep välja otsida ja vaikselt soiguda, oleks ikka võinud vihmavarju ka kaasa haarata. Samas mu suur vihmavari ei jäta  just eriti pädeva purjetaja muljet, muidugi sellise blondi turisti oma pingutab ikka välja küll.

Meie kokkusaamise koht oli keskpark, mille asukohast on igal pärnakal oma arusaam, nii et lõpus ei jäänud mul muud üle, kui teha kurba nägu värvipoes ja paluda võimalust korraks netti piiluda, et olla kindel, et park on ikka seal, kus mina arvaasin, et ta olla võiks. Nagu eestlasele kohane olin ma kokkusaamiskohas varakult platsis, nii umma 10 minutit ennem õiget aega, aga keda ei olnud, olid me purjetamise koordinaatorid ja teised osavõtjad. Muidugi esimesena kohale jõudmise ainuke pluss on see, et ma saan valida, kuhu kõik teised kogunema hakkavad. Kuna vihma ikka sadas, siis otseloomulikult tuli ennast puu alla sisse seada. Jäi mulje, et eestlased on ainsad, kes enam vähem ajast kinni pidasid, sest nt me koordinaatorid jõudsid nii poole tunnise hilinemisega, aga kui nende hilisemat käitumist vaadata, mis enamjaolt põhines lausel , be flexible and happy, siis jõudsid nad eriti vara omadega kohale. Lõpp tulemusena oli meil kolm eestlannat ja kolm lätlast ning kuue peale meie ainuke mees ehk national treasure Kris. Kui ämma kohta käis ilus lause – et ämm on kõige väärtuslikum, mis sulle antud on. Kuna kõik väärtuslik tuleb maha matta, siis matame ämma ära. National treasure tuleb tavaliselt vaenlaste eest ära peita, meil eriti sellega vaeva näha ei tulnud, selle eest kandis ta ise hoolt, et aeg-ajalt lihtsalt kadus ära. Kuigi igal eestlasel on vähemalt üks kodustatud soomlane, siis seekord meil soomlast kodustada ei õnnestunud, mitte sellepärast, et me saamatud oleksime olnud, aga lihtsalt skandinaavlasi seltskonnas ei olnud, seega pidime me leppime olemasoleva valikuga ja kodustama lätlase Zane 😉 Asi seegi …

Koordineerimises olid me tuutorid ja koordinaatorid ikka eriti tugevad, sest kes see geenius muidu oleks tulnud selle peale, et kui laeva saab kell 18, et saame õite 15 keset vihmasadu kokku. Selle peale annab ikka tulla. Mis meil muud üle jäi, ega vihma käes kõike kolme tundi ikka istuda ei jõua, seega kolisime oma killavooriga raamatukogu katuse alla. Eestlane oleks küll raamatukokku läinud, aga kangekaelsed tulevased purjetajad leidsid, et ikka istume ja naudime vihma ja tuult, harjutame järgmisteks päevadeks. Mingi hetk said tutvusmismängud läbi ja oli aeg viimaseid ostusid teha, enne laevale minekut, sest oli ju meid ootamas viis päeva veegani elustiili, mis minu nägemuse kohaselt on taimtoitumise äärmus, sest keelatud on ka piima, munatooted.

Kui me lõpuks võtsime suuna uue kodu poole, oli ilm juba tõsiselt talviseks läinud, nii et enamus meist 30st oli vahepeal riideid vahetamas käinud, sest ilmateate lubatud soojakraadid olid küll Pärnust kaarega mööda läinud. Ma olin vist korra laeva reklaampildilt näinud täis purjeis, siis ilma nendeta oli kuidagi hale. Kai peal loeti meile esma reeglid ja tervitus sõnad ära ning siis võis juba laeva kajutit otsima minna. Võib ju viis korda pakkuda, kes esimesena kajuteid valima jõudis. Ega möku ei tasu kunagi olla, seega olin ma kõige esimene meile kolmele eestlasele ja ära kodustatud lätlasele uut kodu otsimas. Õnneks suutsin ma valida kajuti, kus oli 12 päästevesti, kasuta kuidas tahad, kui me 115 aastane purjepaat mõtleb järsku allveelaevaks hakata. Kui mulle tundus, et ma häda korral suudaks meie ülemisest kajutiaknast välja ronida, siis lätlane arvas, et tema ikka nii kõrgele ronida ei suuda. Kahjuks ta veel ei teadnud kellega ta kajutit jagamas 😉

Esimese õhtu kokkamis- ja nõudepesu toimkonnad olid vabatahtlikud, nii et eesti naised leidsid et üle pingutada ka kohe ei tasu ning ega me lätlasel muud üle ei jäänud, meiega ühtemoodi mõtlema hakata. Kuna laeval oli neli purjemeeskonda, ehk esipurjed, kaks meeskonda keskmist purje üles-alla upitama ja neljas meeskond pidi tegelema tagumise purjega. Kõige tegijam tundus esipuri, kus osa ajast tuli laeva ninas võrgus kiikuda ning tundub, et sinna oli ka kõige rohkem tahtjaid. Et ikka keegi teisi purjesid ka üles sikutada tahaks, moodustasid me neli tuutorit nelinurga olles siis igaüks ise nurgas ning nüüd tuli teha valik, kelle juurde minna. Seekordset valikut ei olnud üldse raske teha, tuli kasutada sama taktikat, kui jalgpalli fänniks hakkamisel ehk tuleb olla selle meeskonna poolehoidja, kus kõige rohkem ilusaid mehi on. Kuna seekord oli ainult kahe mehe vahel valida, siis ei olnud isegi vaja pingutada. Kuna kodustatud lätlane oli juba minu saabas, siis üle peade hõiskasin Dinale, et lähme ilusa mehe juurde ning tuli välja, et tema oli sama mõelnud ning jälle olime me esireageerijad. Ja tuligi välja, et ilus mees on esipurje tiimi juht, võib ju väita, et mu nina ei vedanud mind ka seekord alt 😉  Sellega me ilusate meeste jaht veel ei lõppenud, tuli ikka Pärnu jahtsadamas kõik jahid üle vaadata, aga leidsime neljakesi, et ei ühtegi noort kaptenit, kelle nimel oleks tasunud isegi naeratada. Nii et laevavahetusest ei saanud isegi unistada.