Kuidas palverännaku hommik tavaliselt peale hakkab? Keegi kõnnib koridoris ja kell oli 05.23. Tund aega ennem algust. Siis heliseb kellegi telefoni äratus ja voila, kaua ma ikka surnut voodis mängin, eks ma ajan end ülesse, vähemalt dušši alla minekuks ei pea järjekorras seisma.
Kuna ma ise kohvi ei joo ja unustasin õhtul küsimast, kui palju meie hulgas on neid, kes ilma kohvita ei liigu mitte sendimeetridki. Suur oli mu rõõm, et Haldi oli seda minu asemel mõelnud. Varasemaid ootas väliköögis kohvi. Üks privileeg neile, kes ennem õiget aega väljas olid.
Kuigi ma olin mitu korda maininud, et mul on risti vaja, siis seda hommikul ei olnud veel kuskilt näha. Siim ja Urmas läksid kuuri alla seda tegema. Tekkis ektra aega juurde ning Hannesel tuli geniaalne plaan – alustame päeva hommikvõimlemisega – sirutasime küll taeva poole, harjutasime paaristõukeid ja raputasime igasugust jama endast välja. Kui meie agaralt võimlesime, sai ka rist valmis ning asusime kiriku poole teele, et palverännakut alustada.
Urmase peetud hommikune mõtisklus peetud, rändaja laul lauldud, asusime teele. Esimesel ringil oli Siim koos meiega ehk meil oli rajanäitaja kaasas, kes teadis lugusid ja radasid. Ma küll üritasin, et ta meiega ka peale hommikusööki on, aga prioriteedid olid tal paigas, reaalselt ma ei suutnud antenni paigaldamise soovi vastu võidelda.
Esimene peatus oli meil surnuaia juures, kus viimati maeti Naissaare maskott Peka ning tema viimaseks sooviks oli, et igaüks, kes tema hauale tuleb võtku pudel viina kaasa. Meil küll pudelit ei olnud, aga nii mõnigi mainis, et viina lõhna oli sellegipoolest tunda. Õigeusu surnute palve lugesin seal ma ise, mul oli ju punane palveraamat kotis kaasas.
Edasi läksime mere äärt pidi, osaliselt ka läbi adru, tähtkantsi poole. Tähtkants oli ainsana aimatav Siimu telefonis, muidu ei oleks arusaanudki. Aga seal oli ka kivi neile, kes pidid lahkuma ja Kai mõtiskles sel teemal.
Järgnevalt jõudsime Omari küüni juurde, saime teada nii mõndagi festivali kohta ja Margus luges palve, et me riigijuhtidel oleks tarkust teha õigeid otsuseid.
Ennem kui hommikusöök paistma hakkas, põikasime läbi ka Männiku külast ning Karis luges palve, et külad püsiksid.
Aga ega siis veel süüa ei saanud, isegi kui oleks tahtnud. Täpselt külalistemaja ees mõtiskles Janice teemal külalislahkus ja luges palve.
Siis sai lõpuks süüa, kui nii võib öelda. Putru süües võis aimata, et kokk on väga armunud. Ma käisin oma pudrule kaks korda moosi peale panemas ja mitte üks lusika täis, vaid ikka mitu korraga, kahjuks eriti ei aidanud, ikka tulisoolane. Siis ma võtsin tiba Rauli kausist moosi juurde ja lõpuks läks Raul mulle ekstra moosi juurde tooma. Armumine on küll ilus, aga palun mitte ennem minu hommikusööki, ma ei ole soolase pudru ja moosi fänn.
Peale hommikusööki hakkas pihta selle päeva väljakutse, sest nüüd oli reaalselt vaja hakata kaarti lugema, et leida need kohad, mis mul koordinaatidena saadetud olid. Miks väljakutse oli, sest päev ennem, kui me Karliga koos istusime ja küsisime, märgi mulle punktid kaardi peale, siis põhimõtteliselt ega me Tavoga eriti targemaks ei saanud. Mulle tundus, et need kivid ja männid vahetasid aeg-ajalt kaardi peal asukohta või neid ei suudetudki juba õhtul otseselt paika panna. Ürita sa leida midagi, mis kohapeal ei püsi, aga me üritasime.
Esimene punkt oli sadam ja Eda luges seal palve Eestimaa kaitseks. Taani kuninga aed oli suht suur territoorium, nii et siis me otsustasime lihtsalt ühe välu peal, et siin see on ja tehtud. Mõtiskles ja luges palve Heli loodu ja looduskaitse üle.
Edasi sai risti enda kätte Raul, kes oli seda neli aastat suutnud eirata, tema kahjuks, tean ma teda ju 4×7 aastat vähemalt, nii et enam tal pääsu ei olnud. Minu rõõmuks väitis ta, et rist on kerge ja pani reaalselt selle käest alles kirikus ehk palverännaku lõpus. Isegi kui tekkis mingi hetk hämming, sest gps andis otsad ja Google näitas aiateibaid, mis ei ühtinud kaardiga, siis minu loogika väitis, et võtame selle tee ja lähme. Keegi peale minu ja Tavo ei tea niikuinii, kuhu me reaalselt jõudma peame, seega meie otsustame suuna ja kõik teised tulevad lihtsalt järgi.
Ükskõik, kuidas me ei üritanud Kunila mänd lihtsalt ei jäänud teele ette. Tundus pigem, et ta nimme varjus me eest. Seega Hannes ja Magdalena mõtisklesid traditsioonide üle ennem kui me õkva otse mööda sihti kõmpima hakkasime. Kuna rivi venis ja venis, siis tuli mustika peatus ja Tiiu mõtiskles õigete valikute teemal.
Nüüd tekkis soov leida üles merekindluse ehitamiseks ladustatud kivide rajoon. Kõigepealt ma nägin mäge, kuna rist oli meite käes, siis mäest me kõik üles läksime ja sama targalt kui vaade ja silt oli ülevaadatud, siis alla. Kohe hakkaski paistma ebareaalne maa, muudmoodi ma ei oskaks seda vaatepilti kirjeldada. Siin luges palve Monika, kuidas rajada oma elu kaljule.
Nüüdseks olime saanud uuesti raja peale ning roheline ja valge matkatee märk olid me lemmikud ning järsku olime me raudteed pidi kõmpides miiniladude vahel ning kus saab veel õigem koht olla, et mõtiskleda Ukraina sõja üle ja lugeda palve. Lembit pani meid kõiki mõtlema.
Kui enam oodatagi ei osanud kohtusime Põlendiku kiviga.
Kui selja taga veel arutati, kuhu suunda minna, siis Raul oli ristiga minu juures ja me lihtsalt läksime, sest Google maps mulle näitas, et kirik on seal. Oligi kui aus olla.
Kui kõik kohale jõudsime pidas lõpupalvuse Ruudi ja oligi läbi saanud me 27 km palverännakut, mis on siiamaani rekord olnud ja mul oli rõõm näha, et kõik jõudsid elusalt ja tervelt lõppu. Aga ausalt mina soovisin saada 15 km rada ja mulle pandi selle kilometraaži ulatuses punktid kaardile, aga läks nagu alati, rada pikens endatahtmist mööda. Kui ma Edale ütlesin, et rännak oli 27 km, jäi ta mulle otsa vaatama ja uuris, kuhu te ikkagi läksite ja oled sa kindel oma numbrites. Jep, nii mu kell kui telefon näitasid umbes täpselt sama numbrit.
Happy Days Traveli blogi 