Kord iga reis saab otsa

Sharmist tuli kuidagi saada ka Kairosse tagasi, valikuks osutus Gobuss. Minu hotell ei asunud bussijaama kõrval, selleks ma pidin retseptsioonist endale takso tellima. Ma ise arvan, et mu hind oli kaks korda kõrgem tegelikkuswar ja reaalselt oleks võinud võtta kohaliku takso hotelli kõrvalt.

Kuigi buss nägi eriti fäncy välja, siis reaalselt ei olnud see midagi erilist. Eestlasena harjunud Lux expressi telekatest võis ainult unistada nagu ka wifist. Aga see buss oli stardiga täpne, minu piletil oli alguseks märgitud 09.01. ja siis sõitsimegi välja.

Kairo ei ole just Sharmi naaberlinn, seega tuli teha ka tee peal peatusi. Mis see reaalselt tähendas? Ei kuskil, keset kõrbe on bussipeatuse boks ehitatud, kus on restoranid ja poed. Mulle jäi mulje, et kogu see kompleks oli ainult sellele firmale. Meid oli bussis kümmekond. Esimese peatuse ajal ma lihtsalt magasin. Teise ajal tahtsin minna wc.’sse Võis juba arvata, et see on tasuline. Muidu oleks kõik ok olnud, aga mul oli 200 naela ja wc maksis 2. Läksin jalutasin poodi, et järsku õnnestub midagi osta, raha lahti vahetada ja siis wc’sse minna. Aga ma nägin, kuidas kassaaparaat avanes ja seal oli natukene alla 100 kohaliku. Nii ma seisin keset seda kompleski suht nõutult, et tahaks wc’sse, aga ei saa, sest rahatäht on liiga suur. Üks noormees me bussist tuli mu juurde ja küsis, kas mul on abi vaja. Selgitasin, mis toimub. Ta ei pilgutanud silmagi, ütles tule ja maksis minu wc käigu kinni. Yes. Järgmine ring kui ma silma lahti tegin oli kohvrite kontroll check-in punktis. Kui keegi mäletab kunagi Poola piiri busside lauskontrolle, voila siin toimub sama, aga lihtsalt praegusel ajal ja värske õhu käes. Nimelt oli tee äärde lauad lükatud ja kõigil tuli oma kohver sinna peale panna ja lahti teha. Siis neid kotkapilguga passiti, õnneks ei tõstetud kõiki asju laua peale välja. Kuna ma olin endale Sharmis ostnud telefonikaardi, siis mul ei olnud netiga probleeme ja kui enam magada ei tahtnud, lugesin netis raamatut. Kairo jõudis aina lähemale ja lähemale. Kohale jõudes ei olnud mu sõpra ei kuskil, aga mingi hetk ilmus välja tema sõber, kes pidi mind viima hotelli ja siis edasi turule.

Minu buss

Iga töö vajab tegijat

Vaade aknast

Seekordne hotelli tuba oli mul vaatega ventilatsiooni šahti. Kuna ma pidin seal ainult ühe öö olema, elas üle. Ma reaalselt armastan valgust ja sellistes pimedates boksides mulle olla ei meeldi. Ma ilma päevavalguseta ei saa aru, mis kell on. Vannitoas ma ei näinud wc-paberit ja läksin seda retsepsiooni küsima ning mulle ulatati rull. Koridore oli seal mitme eest, ma kogemata keerasin valesse ja siis kui ma avastasin, siin küll mu tuba ei ole, keerasin otsa ringi ja siis see juhuski. Keset koridori oli tehtud  aste, täiesti ebareaalsesse kohta. Mingit märgistust ka ei olnud. Võib juba aimata, et ma ei pannud seda tähele ja lendasin marmospõrandale pikali, nii et isegi päikseprillid lendasid teisele poole koridori. Õnneks olid mul teksad jalas. Algul oli tunne, et pühime tolmu pükstelt ära ja elu läheb edasi ning see pauk ei andnud eriti tunda õhtu jooksul.

Aga hommikul olid teised lood. Mul oli reaalselt jalg sirge, nii et täiesti vigane pruut valmis. Kui ma sõbraga kokku sain, siis me vaidlesime tükk aega, aga ma lõpetasin emos. Kui kodus saad viie euroga hakkama, siis seal iga liigutus maksab. Eriuuringud ma jätsin ära, ma ei näinud mõtet maksta paarsada eurot. Kui katki, siis ma tegelen sellega kodus, niikuinii pidin õhtul lennukile istuma. Ostsin siin endale kaitse ja püramiidid ei olnud enam kaugel. Vahepeal ajas naerma, et ma ei saa ei edasi ega tagasi, sest jalg on nii sirge kui võimalik ja ma lonkan nagu sõjaveteran. Aga õnneks läksime me autoga püramiidide juurde ja sõitsime punktist a punkti b. Ümber püramiidi ma ära ei longanud ja sisse ka kahjuks minna ei saanud, sest seal tuleb kummardada ja kükkis käia ehk sirge jalaga suht võimatu missioon. Aga püramiide on alati võimas näha. Kui ma esimest korda neid nägin, olin ma üllatunud, et nad on nii Kairo lähedal. Samas kunagi voolas Niilus sealt samast mööda, nüüd on vahemaa jõe ja püramiidide vahel ikka suur. Muidugi sai Sfinks ja püramiidide taustal eksponeeritav moodne kunst üle vaadatud. Tegelikult tahaks ju sinna püramiidi sisse ka üks kord saada, seega tuleb uuesti tulla ning loota, et olen täitsa ühes tükis sel korral.  

Ka nii saab

Kairo

Sfink püramiidide taustal

Rohkem Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust. 

Müügikoolitus Sharmi moodi

Otse loomulikult giidina on eriline huvi käia ka kellegi poolt korraldatud tuuridel. Sharmis kultuuri mõistes valik metsikult suur ei ole, vähemalt minu jaoks. Kui ma Luxori, Kairo ja Püha Katariina kloostri maha nimekirjast tõmbasin, siis olid pakkumised otsa saanud. Kohalik hotelli müügimees rääkis allveelaevaga kalade ja korallide vaatamisest, tundus jutu järgi suht äge ja midagi, mida ma ei olnud ennem teinud. Aga mis see reaalselt oli? Meid korjati kõikidest hotellidest kokku ja jõudsime nn kollaste allveelaevade baasi,

Kalakataloog

aga ennem laevale minekut tuli maha istuda baari ja otse loomulikult endale joogi tellida. Niikaua kui tellimuse täitmist oodati, käis üks mees ringi ning tutvustas kiletatud kahepoolset A3, kus oli peaaegu kõik maailma kalad peal. Loogika oli sellel nn kalakataloogil, et näed meres kala ja siis hakkad näpuga järge ajama ning kui kõik ilusad kalad on allveelaevast mööda ujunud, leiad lõpuks otsitu. Minu suureks imestuseks müüs päris hästi. Kui ta minuni jõudis, ajas mind see müük tõsiselt naerma ja ma küsisin, et kas ma tõesti näen neid kalu ja seda kilpkonna meie imelisel merereisil? Selle peale venis ta nägu pikaks ja moka otsast mainiti, et mõnda üksikut.  Igatahes mul jäi see kalakataloog ostmata.

Varsti oli võimalus laeva minna ja ei ole just raketiteadus arvamises, kes essa oli. Algatuseks sõitsime me vee peal ehk jälle oli hästi korraldatud tulevane müük, sest nüüd hakati inimesi pildistama ja filmima, et hiljem kõik see pardal olijatele kulla hinnaga maha müüa. Kuna mul olid päikseprillid ees ja ma ei kavatsenudki poseerida, siis nad said suht kiiresti aru, et ma olen lootusetu klient. Aga kui ma niisama seal üksi chillisin, tuli meeskonnast üks mees mu juurde ja kutsus kaptenisillale. Miks mitte? Ongi parem vaade. Seal oli üks vene perekond juba väikse lapsega ees. Kapten lubas mul roolida, aga ebaõnn oli see, et see kollane paadike tegelikult liikus autopiloodi peal ja ükskõik, mis ma selle rooliga tegin, sõitsime me ikka otse edasi. Nii palju siis maade avastamisretkest.

Kollane allveelaev

Korallid

Aeg kataloogi lapata 😉

Mingi hetk käsutati kõik see mees tekilt trepist alla ja algas siis põhiatraktsioon. Me kõik saime istuda baaripukkidel suurte akende ees, mis olid tiba kriibitud ja kalasid vaadata. Kui kuskilt midagi vastu meile ujus, siis oli üks meeskonnaliige, kes siiberdas me vahelt edasi ja tagasi hõiskas, mida tema näeb ladina keeles ja kui sa nii haritud ei olnud, siis tuli ka ingliskeelne vaste. Kes olid endale need „üliodavad“ kalakataloogid ostnud, siis ega kahte asja korraga teha ei saanud. Aga kodumaal pärast hea tuusata, näidates oma ostu ja siis huupi näppu kõige kirevama kala peale pannes, uhkusega öeldes ja seda iludust nägin ma ka.

Varsti sai allveelaeva liikumistrajektor otsa, nii et me pöörasime nina sharmi poole tagasi. Kui me uuesti tekil olime, siis hakkas järgmine nali  pihta. Nimelt nüüd hakati koguma tippi meeskonnale, olid nad ju suure tööga hakkama saanud ja meile kalu näidanud. Vahepeal üritati siis neid eelnevalt tehtud pilte müüa, näidates a’la taldrikuid, kuhu neid saaks imeväel kleepida. Ma vaatasin seda trianglit ja lihtsalt imestasin küll on ideid, kuidas turistilt raha välja peilida põhimõtteliselt ei millegi või siis kräpi eest.

Ilus värviline kala

Sharm

Aga kas ma seda trippi soovitaksin? Kindlasti mitte, selle raha eest ei ole see seda väärt. Hind oli 30 dol. Võibolla lastele avaldab see muljet, muidu aga jätab suht mageda mulje.

Rohkem Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust. 

Miks on MacGyveri teipi Sharm el-Sheikis hädasti vaja?

Esimese Sharmi päeva otsustasime veeta veepargis. Valikuid oli kaks, kas minna Ras Mohammed

rahvusparki või veeparki, aga miks ikka veepark. Sest ma olin meie kohale jõudmispäeval tellinud endale mahlabaarist puuviljade kokteile ja juba paari tunni pärast sain ma aru, et ma olen toidumürgituse saanud. Muidugi oli mul kaasas söetablette ja muid huvitavaid ravimeid, aga ega need nii kiirelt ka ei mõjunud. Reaalselt olin ma suht nõrk ka kogu selle haigeks olemise peale. Veepargi suur pluss oli, et karastusjoogid olid tasuta ja nii sai minust Coca fänn. Ega ma muidu seda ei joo, aga teades, et Coca suudab iga bakteri su kehast hävitada, siis selle nimel klaaside viisi cocat ja ravimeid. Kui kuskilt liumäest tuli alla sõita, kust rõngast tuli kinni hoida, ega minust eriti hoidjat ei olnud. Vahepeal oli tunne, et hammastega õnnestuks ka rohkem kinni hoida, kui kätega. Osad atraktsioonid, mis tundusid, et kui kinni ei jõua, siis tuleb superman, jätsin ma vahele, sest minu superman oleks pigem näinud välja selline vastu seina lendav pannkook. Arvatavasti oleks mind hädast välja aidanud MacGyveri teip, oleks saanud sõrmed sinna rõnga kinnituse külge kleepida.

Aga järgmiseks päevaks, kui plaani järgi oli Ras Mohammedi rahvuspark, olin ma tänu cocale sellest kõhuviirusest lahti saanud ja sain täiega seda päeva nautida. Me tükk aega mõtlesime, kas lähme autoga või hoopis paadiretkele. Plusse ja miinuseid kokku lüües tundus, et me näeme autoga rohkem kui paadiretkel. Võibolla nii palju ei saa snorgeldada, aga võttes arvesse mis ime maski ja papud me ostsime, siis täitsa vedas, et me auto kasuks otsustasime. Üks hästi kummaline asi oli see, et surfi susse, mis hotellipoes müüdi ja suht kohe ka hargnema hakkasid, oli meeste omad mitu korda värvilisemad ja ilusamad kui naiste omad.

Muidugi rahvusparki niisama ei saa, tuli ka seekord passikontrolli läbida ja sissepääsu tasu maksta. Muidugi oli ka check-in point olemas, kus loeti üle, mitu meid ikka autos on, sest keegi ei tohi sinna ööseks jääda, tagasi tulles loeti meid uuesti üle.

Esimene vaatamisväärsus, mida näeb ainult autoga minnes, on mangroovid, mis on nii kaitse all, et isegi taimed on üle loetud ja kokku on neid 89.

Piiripunkt

Värav

Mangroovid

Hidden lake üheltpoolt on tõsine turistikas. Kui meie seal olime, siis 5 minuti pärast saabusid Teztour venelastega nign rahu ja vaikus oli pühitud. Aga miks on ikkagi hidden lake? Kui vesi on madal, siis on võimalik teisele kaldale jalutada. Meie ajal ei saanud imiteerida Moosese mere lahku löömist, vesi oli selleks liiga kõrgel. Teisel järve on kallas selline kivine ja koopaid täis, kusjuures need koopad on hästi populaarsed kohalike seas. Mitte sellepärast, et kus on vinge sukelduda, vaid pigem enda ja oma kallima varjamiseks. Tegu ikkagi islami riigiga ja kui sa abielus ei ole, siis kotkasilmad jälgivad igat su sammu, aga koopasse ta ei näe ju. Kui ma mõtlen, et kui meil on koobaste seinad suhteliselt sirged, siis seal on igasuguseid auke, muhke, lohke täis, nii et kui laine su vastu seda lööb, siis oled nagu šveitsi juust. Seda lugu kuulates olen ma ikka väga õnnelik, et mu kodumaa on Eestimaa, kus moraalile vaadatakse hoopis teise pilguga.

Õnnestus ka soola järve juures käia, kuhu vette minna ei tohtinud. Ma ikka oma näpu vette toppisin, sest ma tahtsin teada, kui soolane on. Oli küll 😊

Hidden lake

Soolajärv

Käisime ka snorgeldamas, ühes kohas, kus olid suured lained ja tuli veealuste kivide otsas turnida ennem kui koralli riifini jõudsin. Õnneks oli seal veel kohalikke snorgeldajaid ja mul õnnestus ühe noormehe mask endale saada, sest meie geniaalne mask lasi igast suunast vett sisse, ükskõik kuidas seda ümber pea ka ei tõmmanud. Võibolla MacGyveri teip oleks aidanud, aga seda ei taibanud ju kaasa võtta. See mask, mida ma laenata sain, ei olnud ainult prillid, vaid kogu nägu oli kaetud ja kuskilt ei tulnud vett sisse. Sellega mul õnnestus näha koralli riifi äärt, hästi äge oli. Aga et sinna saada, olid tõsine läänemere lained ja ukerdada nende veealuste kivide otsas, no ikka ei ole minu teema nii väga.

Rohkem Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust. 

Kui erinevad võivad ikkagi olla kloostrid?

Järgmiseks oli plaan minna Püha Katariina kloostrisse, mida mul eelmisel Egiptuse külastuse ajal ei olnud võimalus külastada. Seega hakkas pihta tõeline googledamine, et kuidas saada Luxorist kõige soodsamalt Siinais asuvasse kloostrisse. Üks võimalus oli minna Hurgadasse ja edasi laevaga, idee oli hea täpselt niikaua kui tuli välja, see laev kahjuks praegu ei sõida. Teine võimalus oli lennata, aga lennupiletid olid überkallid ja ükskõik, kuidas me ka ei kalkuleerinud ja ei plaaninud, tundus kõige lihtsam sõita tagasi Kairosse rongiga ja siis juba otsustada kas võtta auto või minna bussiga. Rong reaalselt hilines, sest mingi õnnetus oli juhtunud ja aina rohkem tundus idee, et me ikkagi võtame auto, sõidame öö läbi ja hommikul oleme kloostriväravate all, et laske meid sisse. Pealegi Sharmis on kergem liigelda, kui sul endal on auto. Nii et plaan oli meil olemas.

Kui rongi juurde tagasi tulla, siis kuidas nägi välja, kui sa reaalselt enam ei suutnud hoida jalgu risti ja tahtsid wc’sse. Kõigepealt tuli ronida üle wc eest magava mehe, reaalselt magaski ja nägi und. Ukseni jõudes oli uks kinni, uuesti üle mehe ja siis jäin wc ust passima, et kaua võib. Uks jäi suletuks mõistatuslikult kauaks, siis aga saabus minu päästeingel, naine lapsega, ronis üle mehe, uks oli endiselt kinni, aga tema teadis süsteemi. Hakkas seda taguma ja röökima, selline käitumine kandiski vilja, sest varsti läks uks lahti ja välja tuli mees. Miks ta seal wc oli istunud? Nimel oli kogu rongi ainuke pistik I klassi rongi wc’s ja ta oli seal telefoni laadinud rahu meeli.

Kui kerge on Püha Katariina kloostrit mägedes üles leida? Kui Sul on hea kõhutunne, siis võimalused päris suured, sest tegelikult nägime me täpselt kahte silti. Googlil oli aegajalt ka tiba segadus, kus see klooster ikka täpsemalt asub. Aga kohale me jõudsime.

Saab ka kaameliga

Klooster paistab

Klooster tagant vaates

Olles elanud Kreekas kloostris, siis seal on tere tulemast, Egiptuses oli pigem kloostrist tehtud väga hea turisti atraktsioon, kus saab raha teenida. Otseloomulikult tuli pilet osta, käia sirge seljaga mööda kauplejatest ja jõudes kloostrini, tuli välja, et see o üks ainsamaid kohti, kus nad reaalselt maski nõudsid ja seda siis hingehinnaga ukse ees müüsid. Oleks keegi poole sõnagagi ennem maininud, et tead võiksite autost kaasa haarata. Ja mis siis nende üliodavate maskidega tehti, kanti lõua all. Äriidee missugune.

Miks ma üldse tahtsin siia kloostrisse tulla? Siin on Vana Testamendist tuntud põlav põõsas. Kas ma seda nägin? Otseloomulikult ei, seal olid tellingud eest. Järgmiseks oli, et ma soovisin näha kolmandast sajandist pärit ikoone, mis elasid üle 8.-9. sajandil Bütsantsiriigis toimunud ikoonisõja. Lihtsalt nad asusid impeeriumi nii äärealal, et jäid kahe silma vahele. Need olid õnneks muuseumis olemas ja muuseum oli lahti, kuigi sinna sisenemiseks pidi uue pileti ostma. Rõõm oli Kristuse ikooni originaali lõpuks näha. Olin ma ju selle aastaid tagasi Kreekas kloostris elades kingiks saanud. Sel ikoonil Kristus ühe silmaga halastab ja teisega mõistab kohut. Muuseumis oli veel ägedaid ikoone, mida ma ei olnud ennem näinud, nt kuidas Mooses saab Jumalalt käsulauad. Järgnevalt soovisin ma pühasid reliikviaid kirikus näha. Aga mida ma nägin, oli suletud kirikuuks. Väidetavalt oli kirik juba 2 aastat tänu koroonale kinni ja paari päeva pärast pühapäeval oli plaanis kirikuuksed  uuesti avada. Uurisin, kas ma ortodoxina ei saaks ukse vahelt sisse piiluda ja neid reliikviaid kasvõi kaugelt näha, siis vastus oli kardinaale ei.

Kristus

Mooses

Püha Katariina

Kuid järsku oli klooster inimtühi, kõik vene turistid  olid nagu maapealt pühitud, kuidagi imelikult kratsis see vaikus kõrva. Aga siis meenus piirivalve lause, et kolonnid lähevad iga kahe tunni tagant, 10, 12, 14 ja kell oli ju 10 läbi, noo great. Ehk kaks tundi lisaks kohas, kus eriti midagi teha ei ole, sest kõik uksed on suletud. Seega viimane aeg on üles otsida see mägi, kus Jumal Moosesele käsulauad andis. Alguse leidsime üles, seal tuli endale giid võtta, aga ideel oli paar miinust, päike paistis lagi pähe, vett oli olematult ja öösel me ju ei maganud. Ehk see idee tuleb kunagi teisel korral ellu viia. Kell oli vahepeal 11 saanud, panustasime, et järsku lastakse ilma kolonnita minema. Minu loogika väidab, et kui autod sõidavad kolonnis seda kergem on neid sihikule võtta ja mida saab kolonni taga olev politsei teha, lihtsalt laipu üle lugeda, aga minu talupoja loogika ei klapi ju egiptlase loogikaga. 😉 Igatahes läksime ootama bensuka juurde ja lõpuks hakkas kell saama 12 ja tuli end võtta ritta. Muide, et me ei põgeneks, korjasid nad autojuhiload ära, aga nagu välja tuli, load on niikuinii egiptlastel ainult aastaks, siis maksad ja saad uued load. Mis siis kell 12 juhtus? Algul öeldi, et politsei saadab meid ainult Püha Katariina lennujaamani, tuleb ju näidata ülemusele, et nad ikkagi teevad tööd. Aga reaalsus oli, korraks üks politseiauto sõitis minema, meie ikka ootasime ala 6 autoga ja kui minna lubati ei olnud miskit, mis meenutaks saatvat politseikonvoid. See politseiauto, mis esimesena ära sõitis, oli nurga taga ja siis kui temast mööda sõitsime, hakkas tõsine ralli mägede vahele. Dahabini jõudes kordus sama nali, et kõik, kes soovisid sharmi sõita, pandi ootele ja jälle tuli olematu stardipauk ning kõik sõitsid nii kiirelt kui võimalik. Aga ega Sharmi ka niisama lihtsalt sisse ei saanud, nii et ma sain oma passi kogu aeg kotist välja võtta ja tagasi panna.

Paremal on põlev põõsas

Stardi ootuses

Templid, giidid ja õhupalliga sõit

Luxorisse jõudes seadsime sammud Karnaki templi poole ja võtsime pileteid ostes endale giidi. Ega eriti valida ei saanudki, sest tundus, et giidid seisid järjekorras ja kes parasjagu esimene oli, sellest saigi meie giid. Täitsa põnev on giidina teise giidi tuuril olla ning kuulata ja hinnata teda sellest vaatenurgast, et kas ma teeksin temaga hiljem koostööd.

Minu Egiptuse ajalooteadmised muljetavaldavad ei ole, midagi ma tean, aga see ei tähenda, et ma suutsin temaga järge pidada 2000 aasta vaaraode dünastia jälgimisel. Ma hiljem mõtlesin, et kui ma ise ei oleks giid, kas ma oleks suutnud teda lõpuni kuulata. Ma ei saa väita, et ma ei pingutanud. Mis mulle tundus, et läks tiba nihu? Tema ülimsoov mind reaalselt tappa faktidega. Kui praegu küsida, kas ma midagi mäletan, siis aus vastus, et ikka ei mäleta küll. Mis mind veel häiris, et nalja ei saanud. Midagi peale vaaraode nimede ei rääkinud ka, kui ma just ise ei küsinud.

Selle kõik oleks üle elanud, aga siis saabus lõpu suprise, mida ma ei osanud oodata. Kõigepealt lõppes tuur ei kuskil ehk põhimõtteliselt nurga taga, aga see ei olnud üllatus. Nimelt kui ta lõpetanud oli, võttis kotis välja skarabeusi ja teatas, et temalt seda ostes saaksin eriti hea hinnaga. See oli tase juba omaette. Ma ei teagi, kas ma peaks giidina sellest õppust võtma. Kui ma mõtlema hakkan, mis see siis Tallinna giidina olla võiks? Vana Tallinn? Martsipan? Kui ma need kotist välja võtaks, tekiks mul endal koheselt Viru ärika tunne 😉

Pärastpoole haakisime ühe teise giidi sappa end, ma lihtsalt tahtsin kuulata, mida ta räägib. Ja see mees oli mitu korda huvitavam, ta rääkis ka jumalate teenimisest ehk midagi rohkem kui ainult vaaraode nimed.

Huvitav oli, et ta kristlus oli oma jälle templisse jätnud ja isegi ristilöödu oli olemas.

Kui ta ütles, et obelisk pidi kõrgem olema kui tempel ise, sest seda kaugemale see paistab ränduritele, siis tekkis kohe seos kirikutornide ja minarettidega. Maamärgid peavadki vagadele kaugele näha olema.

Sammaste vahel käia oli võimas. Tekitab sellise igavikulise tunde ja arusaama, et kõik vist ikka ei sõltu minust ja pigem ma olen osake milleski võimsast.

Obelisk

Sambad

Vaaraod

Järgmiseks hommikuks me päiksetõusuks õhupalliga sõitu ei saanud, kohad olid täis, aga bukkisime endale järgmiseks võimalikuks kellaajaks. Kohale jõudes osasid palle alles puhuti täis. Kõigepealt, et pallini saada, anti meile regamislehed ja reaalselt tuli allkirjastada, et kui me alla prantsatame, siis see oligi me viimne päev ja edasi kaevata seda ei tohi. Üks küsimus oli, kui palju sa kaalud? Ma küsisin, miks teil see küsimus on. Kuna mulle lihtsalt kehitati õlgu selle peale, siis mulle tundus, et ega nad nende numbritega midagi peale ei hakka, vaid see on vormitäiteks ja ei kirjutanud sinna lahtrisse mitte midagi.

Kogu õhupalli korv oli jaotatud jagatud 3×3 ruutu, siis läbis ristkülik ja uuesti 3×3 ruutu. Keskel nagu sa aimata võisid, oli õhupallijuht kapteni pagunitega. Meie pidime korvi ronima. Vist oli ka mingi redel olemas, aga ma ei viitsinud oodata, seega ennemgi üle asjade ronitud, mis see korvi ronimine siis nii erilist on. Mina igatahes jäin palli äärde, ma ei olnud nõus kuhugi keskele minema. Mis lõbu see veel on kui midagi ei näe. Ennem kui me pilvepiiri poole hõljuma hakkasime, pidime me harjutama kõik koos kükitamist maandumise jaoks. Siis võis juba sõit alata. Kas oli nii plaanis või ei, igatahes algul me peaaegu kündsime maad ehk maisipõldu. Aga siis me tõusime ja tõusime ning kapten luges kõva häälega meile meetreid kui kõrgel me oleme. Kui ma ise arvasin, olles nina üle ääre, järsku võtab jala võdisema, sest olgem aus korv ja õhupall ei ole just turvalisuse musternäide 600 m kõrgusel. Oma suureks imestuseks isegi süda ei löönud kiiremini. Igatahes see sõit oli küll igat senti väärt.

Kuningate orgu minnes jätsime giidi vahele ja läksime ise avastama. Ostsime kolm erihinnaga piletit – Tutankhanumi, Ramses V ja Ramses VI juurde, kahte viimast kassast soovitati ja kolm tavapiletit.

Esimesena läksime Tutankhanumi juurde, kui aus olla oli ma hämmingus ja pettunud. Ma reaalselt lootsin midagi suurejoonelisemat. Muumia oli küll kohal, aga lihtsalt võrreldes teiste hauakambritega oli see väike ja ei avaldanud mulle nii palju muljet. Kindlasti kui oleks aasta 1922 ja ma oleks olnud Horward Carter, kes selle puutumata leidis, oleks vau efekt suurem olnud, aga kui sul on võimalik võrrelda hiljem mitut hauakambrit omavahel, siis vau kaob vaikselt. Aga käidud ja see on peamine.

Kuidas piletit kontrolliti, augurauaga, kui aus olla. Iga kambri ees või sees oli mees, kes nõudis piletit, mida ta rõõmuga augustas. Need samad mehed rääkisid ka oma valduses olevast hauakambrist, aga kõike araabiakeeles, nii et kui sul ei ole kedagi kaasas, kes keelt valdab, siis jääbki ainult imetlus staadiumisse kogu su külastus. Aga neil valvuritel on veel üks väike aga, millega tuleb arvestada, kui ta suu lahti teeb, siis kombekohaselt pead sa talle tippi andma. Paralleelselt mõeldes, kui rikkad oleks meie muuseumitöötajad, kes kuskil korrustel jalutavad ja vabaõhumuuseumi perenaised/mehed kui nad iga selgituse eest raha saaksid. Aga erinevad maad, erinevad kombed.

Tutankhanumi haud

Ramsese juurde teel

Peaaegu kohal

Järgnevalt läksime Hatsepsuti templisse. Tempel oli kaljusse raiutud ja hästi pika tühja alleega, aga ajapikku lõhutud küll teiste vaaraode poolt, küll ka kloostriks tehtud, aga sellegipoolest ei ole kaotaud oma ajaloolist hõngu. Peale templi sai siin mu lemmikuteks üks vene perekond (2 meest, naine ja laps) ja ma reaalselt olin nagu stalker nende sabas. Miks ma seda tegin? Nimelt treppide pealt üles tulles olid nad minu kõrval ja nende giid lootis kergelt pääseda. Kui me kokku sattusime, oli ta teinud templi kiirkokkuvõtte venekeeles ja plaanis ära minna. Selle peale üks meestest teatas, et tema sellega rahul ei ole, et mille eest nemad maksid, kui giid ära läheb. Ega sel egiptlasel muud üle ei jäänud, kui reaalselt templis nendega ringi käia. Nii see etendus mitmes vaatuses peale hakkas. Küll venelased tahtsid kõike nimme teada, aga mis see on, aga see, aga see. Käed käisid neil nagu tuuleveskid erinevates suundades, osutades suht huupi asjadele. Siis keset seletust teatasid nad giidile, nemad ei saa tema venekeelest aru, et mis ta üldse räägib. Mul hakkas mingi hetk giidist isegi kahju, aga samas ei tasu haltuurat teha ja oma kliente alahinnata.

Hatsepsuti

Rohkem pilte näed siit.

Ja kui sulle tundub, et tahaksid minna Egiptuse ringreisile, võta minuga ühendust siin.

Pühadus kutsub

Kui kuskilt kõlab sõna klooster, siis mina olen essa, kes tahab sinna minna. Kõik, mis on seotud pühadusega, siis ma tahan sellest osa saada. See kunagine asutus ei pea enam funktsioneerima, aga isegi kui inimesed seal enam palveid ei loe, olen ma kindel, et pühadus säilib, ka siis kui enam inimesi seal ei ole ja uste-akende või ainult müüride vahel puhub tuul. Seekordseks sihiks oli üle Niiluse asuvad kaks kloostrit – Püha Simeon ja Püha Hedra klooster.

Püha Simeoni klooster

Aga et kloostriteni jõuda oli valida, kas sõidad kaameliga, eesliga või jalutad teed mööda. Eesel, kes meid

rannas tervitas, röökis nagu oleks siga aia vahel, nii et eriti ei kutsunud endaga sõitma. Pealegi eelmisest Egiptuse korrast ma mäletan, kuidas ma eesliga ühest külast teise sõitsin, nii et võin täitsa vabalt tehtud selle atraktsiooni peale öelda. Tagasi tulles see sama eesel röökis samas vaimus edasi meid nähes. Kohaliku traditsioonikohaselt oli ta märganud kurjust ehk siis meid. Me kahjuks ei suutnud kokkuleppele jõuda, kumb meist kurjust ja kumb headust esindab.

Egiptus on maa, kus keegi aegajalt ikka labida maasse lükkab ja alustab arheoloogilisi väljakaevamisi.

Sinna minnes jäi mulje, et keegi ka seekord on püha graali otsingul, aga kui me paari tunni pärast tagasi olime, siis kas oli liiga palav või leidsidki, mida otsisid, sest telgid olid kokku pakitud ja ära sõidetud.

Püha Simeoi klooster on ehitatud kindluskloostriks 7.sajandil. Seal on olnud kuni 300 munka ja 12. sajandil maha jäetud peale araabia väepealik Salah ad-Dini rünnakut.

Giid

Püha Simeoni kloostri müür

Seekordseks kohalikuks giidiks tuli üks sõjaväelane, kes ise oli ortodoks, minu jaoks hästi põnev variant.

Kuigi tark raamat väitis, et kloostri kompleks ehitati 7 saj, siis tuli välja, et 4. saj elas siin eremiidina püha Hedra. Mul õnnestus isegi ta paberikoon endale saada. Kui lugusid kuulata, siis ega selle eremiidi elu kerge ei olnud. Peale selle, et ta üksi oli, tuli ikka võidelda kurjusega. Kui mulle näidati kahte laes olevat auku ja öeldi, et ta sinna ennast juuste abil kinni sidus, et mitte palvetades väsimusest pikali kukkuda. Siis sellised võtted jätaks mina küll vahele, isegi kui juukseid on, mida siduda. Õnneks või kahjuks ei ole minust ka olematut soovi saada eremiidiks ja kõrbes elada.

Siia riputas end püha Hedra juukseid pidi

Kratsitud näoga püha Hedra

Paremini oli säilinud kloostrikambrid ja võlvkäik. Kreekas kloostris elades, nunnad kas elasid üksinda või kahekesi oma kambrites, siis seal sellist privileegi ei olnud, viis tükki oli ühes toas.

Minu arvates hästi ilus traditsioon oli, et kloostri seinal neli akent moodustavad risti ja öö hakul pandi sinna küünlad, et palverändur leiaks tee kloostrini ja ei peaks ööd kõrbes mööda saatma.

Kui täna on meil autodele garaažid, siis sajandeid tagasi autosid kõrbes asendasid kõrbelaevad ehk kaamelid ja ka neil oli kloostris nn garaažid olemas.

Mungakamber

Risti moodustavad aknad

Kaamelite “garaazid”

Hedra klooster

Järgmine sihtkoht oli Hedra klooster, mis on töötav. Klähvivate koertega koos me mööda kloostrimüüri jõudsime sissepääsuni, mida otseloomulikult valvati ja kui ma ikka teatasin, et mina tahaks uksest sisse saada. Siis üks abivalmis mees asus väravat kolkima ja huilgama niikaua kui teiselpool väravat vastati.

See tegelikult on klooster, kuhu saab tulla elama ja palvetama. Kui meie seal ringi jalutasime, siis kaks tüdrukut, kes olid sõbrannad, olid seal oma peredega.

Hästi huvitav on vaadata, kuidas iga maa oma kirikule annab teatud omapoolse puudutuse. Kõik on nii nagu peab, aga siis on midagi, mis paneb imestama, et ei ole ennem näinud seda. Keset ikooni on auk ja sa saad sinna raha panna ja öelda selle lause – palu minu eest Jumalat. Sellist auku seinas olen ma näinud kahes kohas Tallinnas. Mulle meenub Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabel, kus on ukse juures auk, aga see pigem annetuste jaoks. Teine auk seinas on Laboratooriumi tänaval Ukraina kiriku ukse kõrval, kuhu saab oma palvesoove poetada. Lõpptulemusena on ikkagi tähtis, et palved saavad loetud, inimesel kergem ja imed hakkavad sündima.

Koputa uksele

Palverändurite kodud

Püha Jüri

Rohkem Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust. 

Jumalate saarest lõpetamata obeliskini

Soodsamalt

Ega iidsed jumalad ainult mäe otsas ei ela vaid ka eraldi saarel. Hotell pakkus ka seda tuuri, aga kui

Sadamas

kohalikega rääkida ehk Aswan asub Niiluse ääres, kus paadimehed teavad reaalselt kõiki ja kõike. Nii tuligi nende rääkides välja, et läbi nende saaks 100 naela odavamalt. Kes see ikka meist raha vihkab, nii et tühja teised turistid, seikleme kohale taksoga ning siis juba loksume paadiga pimeduses valguse poole. See ei ole ainult metafoor vaid reaalselt oligi kottpime ja Philae saar koos templitega oli valgustatud.

Mida oodata?

Ma ei osanud eriti midagi oodata. Ma teadsin, et me näeme valgusshowd, aga mida see täpsemalt tähendab ei olnud õrna aimugi. Eelmisel Egiptuse külastamise ajal olin ma katusekohvikus, kust sai sfinksi valgusmängu vaadata. Aastanumber on vahepeal muutunud, aga kui kahte showd võrrelda, siis metsikut valgusaastate pikkust arengut ei ole märgata. Või olen ma eestlasena lihtsalt ära hellitatud Valgus kõnnib Kadriorus valgusshowest ja mu ootused on selle võrra kõrgemad.

Siit me tuleme

Mida siis öine Philae tempel endast kujutab, kunagine palverännukoht, aga oh seda imet, pärast Aswani paisu ehitamist jäi originaal saar vee alla, nii et käidi vaatamas tegelikult sai paadiga templi vahel slaalomit sõita. Aga see ei tundunud eriti jätkusuutlik, kuigi mõeldes kui populaarne Eestis Rummus valgustatud veematkad on, oleks võinud täitsa selle kaardi peale mängida. Et 1972-80 UNESCO juhitud projekti tulemusel viidi tempel üle Agilika saarele.

Algul me ootasime sammaskäikudega ääristatud õue juures, kui kõik turistid kohale olid toodud. Ja siis

Ootamas

kõik hakkaski. Kuulda oli nii Isise kui Orise dialoogi, igavikuteemalisi dialooge ja selle taustaks valgustati nii sambaid erinevate värvidega. Kui see osa läbi sai, siis juhatati järgmisesse tegevuspaika, kus me kuulsime järgmist osa ajaloost. Valgusmäng tähendaski siin seda, et lihtsalt prozede lasti erinevat valgust, ei mingit kujutisi vaid seinte valgustamine. Öö, pimedus, värviline valgus, hääled, andsid kogu seda iidset müstikat edasi.

Lõpetamata obelisk

Minu nimekirjas oli veel lõpetamata obelisk, mis oleks valmiskujul pidanud kaaluma peaaegu 1,2 tonni ja olema 41 m kõrge. Püsti ei ole veel aetud, lamab seal aupaklikult. Seekord ei jäänud asjad pooleli mitte sellepärast, et keegi oleks riiki rünnanud vaid kui kolmest küljest kõik juba raiutud oli, tuli välja, et kivi ei ole nii kvaliteetne kui vaja ning jäetigi lõpetamata. Talupoja loogika küll väidab, et kuda nii kaua aega läks arusaamaks, aga võibolla oli nende jaoks see kiviraiumine käkitegu ja üks obelisk ees või taga 😉

Peaaegu valmis või siis mitte?

Rohkem Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust. 

Võidu mäe otsa ehk Qubett el-Hawat’i avastamas

Tere tulemast Aswani

Aswan’i jõudes esimesena toimus passikontroll ehk täpselt rongijaama uste juures. Tundus, et see oli kogu reisi jooksul võimuesindajate üks lemmik tegevustest, mistõttu ei saanud seda lõbu neile ära keelata. Aga palun, siin on mu pass.

Rongijaama ees oli imeilus park, kus minu suureks imestuseks oli prügikaste ning isegi prügi sorteerimine tundus teema olevat. Kui ma hämmingus uurisin, mis siin toimub, siis vastuseks tuli, et turistile peab jääma linnast esmapilgul positiivne mulje, aga kahjuks tõdeti ka, et on lihtsalt aja küsimus, millal kõik käest lastakse. Vähemalt mina nägin pargi ilu ära.

Qubbet el-Hawa

Tänaseks esimeseks sihtmärgiks oli teisepool Niilust asuvad ülikute hauad ehk Qubbet el-Hawa. Kui egiptlane arvas, et tunniga teeme selle vaatamisväärsuse ära, siis skeptilise eestlasena vaatasin ma hotelli poolt mäge ja ei olnud üldse selle plaani pädevuses kindel. Talupoja loogika väitis, et kõik, mis on kõrgem kui 5 meetrit on tõeline mägi, mille otsa niisama juba möödaminnes ei jaluta ja kui neid viiemeetriseid mägesid tuleb kohe hulgimalt üksteise otsa liita, siis ei tundunud tunniga – teeme ära plaan, kuidagi tõsiselt võetav.

Teel igavikku

Aga selleks, et teisele poole Niilust saada, tuli erapaat võtta. Kuigi pakkumises oli nii purje- kui mootorpaat, siis eestlase loogika väitis, kui tuult ei ole, siis me ei jõuagi teisele poole kaldale. Kui pilet oli käes, oli aeg trepijooks ette võtta. Minu mälu järgi ma vist ikka võitsin selle, aga ega ma eriti kaua ei saanud võitu nautida, sest ei kuskilt ilmus valvurgiid, kelle käes olid need hästi tähtsad võtmed, mis avasid hauakambreid. Otseloomulikult oli iga vähegi ilusama hauakambri ette metalluks keevitatud, mille ees oli muljetavaldav tabalukk. Seal ma esimesi hauamaalinguid nägingi mis nagu ajalooõpikust välja olid astunud. Kõige rohkem pani mind üllatuma transformatsiooni platvorm, kuhu nad reaalselt uskusid, et neil on surnute riigist võimalus tagasi tulla ning selleks peab ju ometi uks valmis olema. Ma ei tea, kas igat surnut ikka igatseks näha, see võiks olla ühine kokkulepe, kes külla tuleb ja kes mitte. Mu egiptlasest sõber rääkis, et tema mäletab, kui ta väiksena seal käis, kullast trooni ja muumiaid, valvurgiid vastas, et need on ammu muuseumis.

Meie hauakoobaste giid

Sellistes ajaloolistes kohtades on mitmeid kultuurikihte, oleneb, kes on valitsejad olnud. Nii ma leidsin ka kratsitud näoga Kristuse koos pühakutega ühest lagunenud kirikust, aga kahjuks giid oli juba selleks hetkeks põgenenud me juurest. Ei ole kerge mu giid olla, sest mul ei teki süümekaid, et mõtle kui loll küsimus mul on. Minu loogika järgi lolle küsimusi ei ole olemas ja kui ma ikka teada tahan, siis neid küsimusi tuleb nagu saeveskist laudu. Seal on ka see loogika, et isegi kui valvurgiid kuulub pileti hinna sisse, siis hea tava järgi, antakse talle tippi. Reaalselt kui me oleks talle rohkem andnud või uuesti andnud, oleks mul võimalus teda edasi piinata.Oled sa kindel, et siit läheb rada?

Oled sa kindel, et siit läheb rada?

Pea kuklasse ajades oli meil tegelikult veel üks sihtmärk, mäe tipus oli veel üks ehitis. Kui senini oli ikka silte näha, siis selle idee peale kadusid kõik sildid ära, aga ega see ei tähenda, et mägi jäi vallutamata. Kui teed ei ole, siis ma võin selle ise ka teha, kuigi mulle tundus kogu aeg, et mingi kitserada oli reaalselt olemas mu silme ees. Egiptlane selja taga uskus minu rajaleidmis oskustesse nii nulli lähedal, seega aeg-ajalt kostus kuskilt kaugustest hüüdu, oled sa ikka kindel, et siin rada on. Muidugi olen kindel, sa ei näe või? Mis tal muud üle jäi kui nägijaks saada ja mulle järgi ronida. Mägi sai vallutatud ja kui ma blondina arvasin, et ma ei suutnud õiget rada leida, siis ametlikku rada reaalselt ei eksisteerinudki. Kõik olid sellised kitserajad, millest me üles olime tulnud. Tagasi tulles see rada oli kivisem kui minu valitud liivarada, aga sellegipoolest olematu rada ja siis lõppes kõik hauakambrite peal, et näed alla vaadates hauakambreid, poste, aga ei ühtegi rada. Vaata ise, kuidas sa alla saad, aga seekord me vahetasime rollid ja mina küsisin, oled sa ikka kindel, et me seina ääre peal peaksime kõõluma/ukerdama, et siit alla saada?

Quebbet al-Hawa

Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust.

Rongisõit kui elamus omaette

Rongipileti ost  kui paras kadalipp

Mis see rongipileti ostmine siis ära ei oleks? Lähed aga netti ja ostad või ootad kui rongis konduktor sinuni jõuab ja tehtud. Egiptuses oli rongipileti ost vähemalt Kairos tõeline seiklus. Kõigepealt tuli rongijaama sisse saada ehk jalutada  läbi piiksuvate turvaväravate ning otseloomulikult tuli siis oma passi näidata ja vastata mu lemmik küsimusele, kust ma pärit olen.

Järjekorras

Sõna paarile järjekorras seisma tekkis Egiptuses hoopis uus tähendus. Eestlase moodi järjekorras seismise peale oleks öö saabudes ma suhteliselt sama koha peal olnud ehk võimalikult kaugel kassast. Raudteejaamas tähendas järjekorras olemine, et keegi elab sul seljas, üritab sinust läbi pugeda, tuleb teiselt poolt. Kui sul mingi imetrikiga õnnestub esimeseks saada, siis kassa ees on peale klaasi veel metalvõre ja su ainus võimalus oma soov edastada, on röökida läbi augu. Lihtsalt mainin, et samal ajal üritab keegi üle sinu veel röökida.  Muidugi võimalus oli ka see, et sa seisid vales järjekorras, mitte et sa lugeda ei oskaks araabiakeeles kassa seina pealt, aga lihtsalt vahepeal oli muutunud reeglid, kuhu ja kellele pileteid müüakse sellest august. Mis kõige kummalisem minu jaoks ole, et pileti ostmiseks oli dokumenti vaja. Õnneks mina vaatasin kogu nalja kaugelt pealt ja ootasin kui piletid ostetud saavad.

VIP klass

Mul oli võimalus rongis sõita nii VIP kui ka esimeses klassis. Mõlemad variandid olid kogemus omaette. VIP klassis sõitsin ma öö otsa Kairost Aswani. Kui muidu oli Egiptuses soe, siis rongis keerati konditsioneer 18 peale, reaalselt puhus igast võimalikust august külma õhku. Kui seda vagunisaatjatele/kontrollidele mainida, siis võeti kuulda, aga ega soojemaks ei läinud. Reaalselt oli mul seljas paks dressikas, tagi ja jalgade peal sall. Taktikaselt tuli ka päikseprille silme ees hoida, sest vaatamata sellele, et öö saabus, oli rongis täistuled. 

Vip klassi keeratavad istmed

Vip istme juurde kuulus ka ekraan, millest oleksin pidanud nägema igasugu huvitavaid filme, kui see mingi trikiga tööle oleks hakanud. Nii kaugele sai valida, et inglisekeelsed filmid ja siis koostöö lõppes. Istmeid sai taha lasta, aga mulle tundus kuidagi nii egoistlik, et ma selle kellelegi sülle lasen. Põnev oli istmete juures veel see, et neid saan ümber keerata, kui rong lõppjaamast hakkab tagasi sõitma. Eestlasena oled harjunud, et kõikjal on pistikud, siis õnneks VIP vagunis olid pistikud olemas ja elu oli kohe ilusam. 

Ka WC oli suht korralik. Kuigi ma kogemata suutsin seal käki kokku keerata. Islamimaades wc paber ei ole üldse popp teema, pigem panustatakse veele ehk kui nende wc potte vaadata, siis seal on ekstra voolik olemas, mis pritsib vett. Ma üldse ei mõelnud, et ennem tuleb vaadata, mis nupule ma vajutan, kui järsku see sama wc pott pissis mu jala peale ja mitte ainult minu jala peale vaid ujutas terve põranda üle. Mind ajas see niimoodi naerma, millal ennem on juhtunud, et wc pott laseb täpsust su jala pihta.

Rongihääletaja

Elus esimest korda nägin ma ka rongihääletajat. Kui me hakkasime Aswani jõudma, siis tehti rongiuks lahti ja järsku vupsti keegi hüppas sõitva rongi peale. Ma südamest lootsin, et rong ikka Aswanis peatub. Mina küll ei ole hoo pealt nõus kohvriga maha hüppama.

Esimene klass

Luxurist oli mul võimalus sõita esimese klassi vagunis tagasi Kairosse. Tool oli peaaegu sama, kuigi seda mitte töötavat telekat ei tulnud enam käetoest välja. Reaalselt pistikuid ei olnud, va wc’s. Kui ma seekord wc minna tahtsin, magas keegi wc ees põrandal. Ma ei teagi, kas seal oli soojem kui mujal, aga seal ta magas. Et wc saada, tuli taguda uksele, mitte idee pärast, et situ ruttu, karu tuleb, vaid seal oli kogu vaguni ainuke pistik ning mõned mehed istusid telefoni laadides seal igaviku ja ega teda ei huvitanud, et sul on jalad ammu ristis ukse taga oodates.

Kairos pühaduse otsingul

Kairo

Plaan oli käia kolme aabrahamliku  religiooni pühakodades. Minule eriti südamelähedane teema, olles ise orthodox ja õppinud kristliku kultuurilugu, natukene ka judaismi magistrantuuris ning lugenud ise islamist loenguid nii ülikoolides kui mujal. Pühakoht on püha koht olenemata religioonist.

Alustuseks võtsime suuna kopti Kairosse. Koroona oli ka sinna oma jäljed jätnud, kloostritesse sisse ei saanud ja sünagoog oli samuti kinni. See oli omaette linnaosa, kus tuli turvakontrollist läbi jalutada. Turvaväravatest läbi minnes, ükskõik kus see ka ei asunud, va lennujaam, piiksus masin alati kurjakuulutavalt, aga valvurid ei teinud sellest teist nägugi. Ma ei kujuta ette, mis häält peaks need turvaväravad reaalselt tegema, et korravalvurid end liigutama hakkaks.  Mõnikord taheti näha, mis koti sees on, aga kuna mul oli hästi väike üleõla kott, siis sinna sisse tavaliselt keegi piiluda ei tahtnud. Pigem tunti huvi mu passi vastu ja kust ma pärit olen. Vähemalt Eestimaad sai promotud mitme eest.

Et kirikuteni jõuda tuli poodide rivist mööduda. Iseenesest oli raamatuid, mida oleks tahtnud osta, aga reaalselt kas ma ikka 20 eurot olen nõus maksma. Aswanis ma ostsin raamatu, mis on ka eestikeeles olemas, “Every thing is fucked“ ja ma maksin selle eest 2 eurot. Sel juhul tekib küsimus, miks ma pean turistilõksus nii palju peale maksma. Õigeusklikuna mulle meeldivad ikoonid, aga sealsed olid olematu kvaliteediga, nii et püha perekonna Egiptusesse saabumise ikooni jäigi ostmata.

Sealsed kirikud vs siinsed

Kui ma kirikuid ortodoksina vaatan, siis mille poolest sealsed kirikud erinevad siinsetest? Kui meil on kirikutes pühakute reliikviad väljas, siis need luutükid on tavaliselt kasti sees, mis on kaetud klaasiga. Seal näevad kõik reliikviad välja nagu punased diivanipadjad.

Pühad säilmed

Kuningilikud uksed ehk ikonostaasi keskmine uks oli kaetud kardinaga, mille peale oli kas Neisti Maarja või kellegi teise pühaku tikitud. Inimene, kes kirikusse tuli, käis kaardinat suudlemas. Samas ma ei näinud keset kirikut olevat ikooni, mida traditsiooniliselt siinkandis kirikusse sisenedes suudeldakse. Kui ma palusin sealsel õigeusklikul risti ette lüüa, siis täitsa huvitav, ta lõi Eesti mõistes nagu katoliiklane ehk vasakult paremale.

Midagi uut ja põnevat oli tänuplaatidega sein, kust plaatidelt sai lugeda inimeste tänu püga Georgiosele toimepandud imetegude eest nende elus. Eestis tuleb selleks ikooni vaadata, et saada aimu kas on imettegev või mitte, selle tõenduseks on ikooni ees rippuvad ketid, sõrmused. Küünaldega oldi eriti kitsi, neid ei olnud kuskilt osta. Kuid ma märkasin, et ikoonide kõrval oli juba põletatud küünalde hunnik, mida inimesed uuesti palveid lugedes süütasid.

Püha perekond

Püha perekond

Mulle jäi mulje, et peaaegu iga kirik sai uhkusega öelda, et püha perekond on Egiptuse elamise ajal just nende kiriku all olevas krüptis või koopas elanud. Kui just püha perekonda käe pärast võtta ei olnud, siis püha Georgiose ehk kodumail tuntud püha Jüri ikoon võrdväärne vastane.

Mošeedesse

Kui koptide kirikud ja surnuaed oli üle vaadatud, oli viimane aeg minna mošeedesse. Kusjuures omapärane oli see, et kirikutesse sai tasuta sisse, aga mošeedesse sisendese tuli vähemalt mul maksta. Samas mõeldes, et igakord selle raha eest otsiti mulle üks moodu üpr selga, siis miks mitte mošeed toetada. Võrreldes kirikutega olid mošeed inimtühjad, turistide hordid, mis koptide juures olid, polnud nendesse pühapaikadesse veel jõudnud.

Egiptuse reisi pildid leiad siit.

Kui sul tekkis tunne, et Sa oled huvitatud rätsepreisist, mis on Egiptuse avastamine väikse grupiga, siis võta minuga ühendust.

Mosheedes