Argo – kui ainus plaan on kõige idiootsem

Kui keegi parema idee peale ei tule, siis tuleb ka see idiootne plaan ellu viia, kui see näib ainsa võimalusena kuue ameeriklase elusana Iraanist välja toomist. 1979. aasta Iraani revolutsiooni ajal tungitakse Ameerika saatkonda, ainult kuuel õnnestub tagaukse kaudu põgeneda Kanada saatkonda. Kahjuks oskab kohalik kirjaoskamatu ja vihane mass hästi kleepida ja nätsutada ning kõik naised on pandud paberhundi ribasid kokku sobitama ning oh seda imet, 6 inimest on pantvangide seast puudu. Samal ajal kavandatakse USA’s nende päästeoperatsiooni, keeleõpetajaks neid muserdada ei anna, sest kõik välismaalastest keeleõpetajad on riigist ammu lahkunud ning siis jääbki õhku rippuma ühe agendi idee, kui teeks õige ahvide planeedi järgi tulnukate filmi ning Iraan oma maastikuga sobib selleks ideaalselt. Kõige selle varjus smukeldaks, aga need kuus ameeriklast kanadalaste pähe riigist välja.  Selleks aga tuleb luua uus filmikompanii, leida direktor, raha, näitljead, teha reklaam ning panna kogu kaadervärk nii usutavalt tööle, et kõik uskuma jääksid ja alustada filmivõtetega. Põnevust kuni viimase kaadrini, eriti kui teada, et kogu film põhineb tõsielu sündmustel

Minu maailmameri – Uku Randmaa

Esimene eestlane, kes üksinda ümber maailma purjetas, ehe näide sellest, et me ikka oleme individualistid ruudus. Mitte, et me ei tunneks puudust oma lähedastest, aga kui keegi ei haaku su ideega, siis viime need ikka ise lõpuks täide. Nagu raamatu viimastel lehtedel on kirjas, et kui nüüd oleks aeg hakata minema manala teed, võtaks vaid lonksu soolast vett ja asukski teele.

Miks ta sellise retke ette võttis? Põhjus jällegi viimastel lehtedel olemas, et saada hingerahu. Niikaua endaga kaasas kantud ja läbi mängitud unistuse mitte täide viimine, viiks vist igaühel hingerahu ning kuni eluloojanguni kahetseks, et miks ma ometi ei läinud ja ei proovinud.

Kõik suured teod algavad esimesest sammust ja siis juba olles ületanud iseenda, hakkad sa vaikselt maailmaga ühtemoodi hingama, kuid tuleb vaid teha see esimene samm. Otseloomulikult teel juhtub nii mõndagi ja kõik seadmed, mis  näisid sadamas ideaalselt töötavat kaotavad igasuguse koostöö tahte ulgumerele jõudes, tihti just talupoja loogika aitab hädast või oskus mitte millestki kogu maailm kokku panna. Kui kogu selle nn hädade orus suudad säilitada positiivset meelt ja näha asju läbi huumoriprisma, siis jääd sa ellu 😉

Natuke kirjeldatakse ka kohalike elu-olu, täpselt niipalju, et ärgitada kõiki oma kohvreid pakkima ja reisima ning alati ei pea ju alustama ümber maailmareisist, sobivad ideaalselt ka kõik lähimad sihtkohad.

Fire with fire

Kui sa täiesti ootamatult satud bensujaama hetkel kui tullakse katuse pakkumisest loobumise eest kätte maksma ning ainult su kiire reageerimine päästab su elu, siis peale seda muutub su argipäeva rutiin totaalselt. Vaatamata sellele, et sulle lubatakse tunnistaja kaitset, muutub kaitse olematuks, kui ohtu hakkavad sattuma su lähedaste elud. Vaatamata politsei püüdlustele tundub, et tuleb hakata ise tegutsema ning kõrvaldama allikas, mis kõike seda põhjustab. Tõsiselt hea märulifilm, loodetavasti ostame me selle varsti ka Eesti kinodesse.

 

 

The Invisible War

Juba treilerit vaadates oli mu esimene kommentaar – OMG. Lihtsalt arvudes rääkides, pakutakse, et umbes 500 000 naist on USA armeest vägistatud. Selle filmi peategelased on tulnud kaamera ette oma lugu rääkima, et see probleem jõuaks avalikkuse ette.

Aga miks nii vähesed lood saavad avalikuks? Otseloomulikult häbi. Ähvardused – alates sellest, et sa ei saa auastet või sind visatakse sõjaväest välja lõpetades tapmisähvardustega. Osad neist näevad košmaare, mõnel on eluaegsed kehavigastused, mõned ei suudagi ühtegi suhet luua ega hoida.

Aga miks vägistatakse naisi ja kes need vägistajad on? Põhjuseks on tahe, näidata oma jõudu nõrgema üle, teades, et sa oled karistamatu, sest keegi vägistatud naist niikuinii ei usu.

Aga kes need mehed on? Mõnikord su enda ohvitser, aga enamus ajast kaassõdurid, keda sa pidasid oma sõpradeks.

Võrdlusena tuuakse välja, et kui narkootikumidega kauplemise eest saab 4-5 aastat, siis sõjaväes vägistamise eest kaks nädalat. Paljudel naistel võtab aastaid aega jõuda arusaamisele, et see ei olnud nende süü, et nad ei olnud polgumadrats ning läbi suurte raskuste uuesti õppida ennast armastama.

See on dokfilm, mis on täis valu, kannatusi ja ebaõiglus.

Saabusin parasjagu Indiast ning jõudsin omadega Palestiinasse

See oli meeldiv üllatus oma meilide seast leida India saatkonna kutse ITEC programmi  sünnipäeva tähistama. Millegipärast olin ma nii kindel, et pidu toimub homme. Täna keset päeva kogemata sekkasin meile ja Mamma mia, pidu hoopis täna. Otseloomulikult teadis ka mu telefon, et pidu täna on, ainult minul oli millegipärast aim, et pidu homme on. Kutsel oli ka suurelt märgitud dress code: formal, aga vaadates õue, kus kõik kahtlaselt juba härmatub, peab mul ikka tõsine motivatsioon olema, et kleidis kohale minna, pealegi ahvatlevam on viigipükstes kõndida. Ööd on siin mitte just nii mustad, aga kaadimuse külmad minusuguse suvitaja jaoks eriti, seega sorry, mina kardan külma, seega palun tehke üritus meie olematul suve aal ja ma luban, et tulen kleidis kohale 😉

***

Peokoht oli iseenesest muljetavaldav – Mustpeade maja, kuid  rahvast oli sellise ürituse jaoks kahtlaselt vähe, samas olles täiesti egoist, seda rohkem on ju süüa  ja  juua meile, kes me kohale tulime 😉 Kui eelnevalt mulle Aafrika kursusekaaslased rääkisid oma pidudest, kus joodi õlut ja tantsiti, siis mina juba vargsi kahtlesin, et ega Mustpeade majas õlut ei pakuta ja eestlast ainult surmaähvardusel võib sundida tantsima. Aga seda aimas ka saatkond ette, seega oli meil tantsuetendus – india tants eestlaste – venelaste esitluses. Kui ma tahaks hästi kritiseeriv olla, siis sariga kahjuks kontsakingi ei kanta ning isegi kui sa pikem olla tahad, siis sari peab ka maani olema ning kontsakingaga peab oskama käia, kui sa nendega ikka vaarud siia-sinna, palun tule muhu sussis. Mul oli seda tantsude teadustajat vaadates vahepeal isegi hirm, et ta kontsa pealt selili lendab keset saali. Aga tantsud olid vinged, aga ehteestlaslikult emotsioonide nõudmine on juba palju tahetud. Muidugi osadel naistel oli tõsiselt hea emotsioonide mäng nägudel, teised, kes vist olid vähem harjutanud, enamjaolt üritasid õigeid liigutusi teha ning sellise pingsa töö juures ei olegi see nägude maailm üldse enam oluline. Vaadates neid positsioone, ainult au ja kiitus, mina oleks osade juures ammu tasakaalu kaotanud ja graatsiast eriti minu puhul rääkida ei tasugi, näha oli,  et inimesed on tantsude mõistmiseks ja selgeks õppimiseks aega kulutanud ja vaeva näinud. See, mis sellele etendusele nagu kirss tordi peal oli, oli iga tantsu jaoks uuesti uksest sisse tulemine ja tantsu lõppedes ära minemine. Kuna naiste jalgade ümber olid kõristid, siis see oli mõnus rütm, mida nad tekitasid. Muidugi oli neil ka selle sisse-välja marssimise jaoks oma kindel vetruv samm, kahjuks mõni põgenes lavalt või siis lohistas nagu surmamõistetu neid jalgu järgi, aga õnneks üldist tatsumist see eriti ei seganud 😉

***

Ükski korralik pidu ei saa olla ilma söögita, aga kõigepealt tuli ju ikkagi endale valida jook. Kuna ma tõesõna mitte kedagi ei teadnud ja saadikud hoidsid ka kuidagi ringkaitses, siis kellega mina ometigi juttu ajan? Aga õnneks nägin ma veel ühte, kes üksi oli ja täiesti ebaeestlaslikult läksin ma juttu ajama. Tuli välja, et me mõlemad olemegi need, kes on need  vähesed programmist osavõtjad olnud. Ma loodan, et info programmist jõuab massideni, sest India on lahe, kogemusi ja tutvusi tuleb hulgimalt ning targaks saab ka India riigi kujul. Mine ainult kohale, sulle ju makstakse selle õppimise eest 😉

***

Rahvast oli vähe ja imehead sööki oli lademetes, siis meie tegime kaks ringi ja mingi hetk märkasime, et kui plaan oli minna juba kolmandale ringile, siis catering hakkas laudadelt toitu ära viima ning laudlinu ära kiskuma ning peasaali kiigates olimegi ühed viimased külalised. Aga kuhu siis tort jäi?

***

Õue jõudes, küsis Madli, et ega ma Palestiina peole edasi tulla ei tahaks, see vaid paar maja edasi. Aga miks ma ei peaks tahtma? Nii me siis saabusime Palestiina peole ja vaatamata sellisele eksprompt saabumisele, tuli välja, et peakorraldajat ma tean, sest olime suve poole Virus kokku saanud ning arutanud teemal, kuidas teha reise Palestiinasse. Eestimaa on ikka lõpp väike 😉

Hotell Transilvaania

Dracula on ülesehitanud vinge kuurordi, kuhu on oodatud kõik koletised oma puhkust veetma. Selleks, et kõigil oleks turvaline puhkus, on ta spetsiaalselt palganud arhitekti, kes inimlõkse planeerib, sest tänu ühele vanale õudusunenäo on Dracula kindel, et inimesed teda kõigest südamest vihkavad. Aga Draculal on üks nõrkus, nimelt tema tütar Mavis, kes sel aastal hakkab saama 118 ning selle jaoks on planeeritud üks vinge pidu, kuhu kõik lähedasemad koletised on kokku kutsutud. Pidu paistab olevat täitsa kontrolli all, kui kogemata satub uksest sisse noor seljakotirändur, kellel ei ole plaaniski algul ära minna, vähemalt esialgu mitte, sest tema arvates on kõik lõpmatult cool. Kahjuks rott Estrella koos Cosimodoga haistavad inimlõhna ning tahavad kogu trallile lõpu teha. Aga kui sa oled ainult ükskord elus 121, siis tuleb seda nautida ning kõik igavusest tapvad bingomängud muuta hoopis millekski põnevavaks. 

Alati tasub oma stereotüüpset mõtlemist avardada, sest ajapikku on stereotüübid ainult tolmuhunnik nurgas  ning elu on neist tõsiselt mööda voolanud juba ammu 😉

Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal.

Juba sissejuhatuses ütleb autor välja, et sellest raamatust ei tasu otsida ajaloo kirjeldusi ega poliitilist eluolu, samuti ei mainita kohalikku kirjandust, rääkimata kuulsustest ega pärismukultuurist. Ja selles suhtes on tal õigus, ka tikutulega otsides neid teemasid ei leia. Aga millest see raamat siis räägib? Eneseotsingust ja leidmisest – tutvusmisest uue kultuuriga, sinna sisse sulamisest ja ausast ülestunnistusest, et mõnikord isegi teiste inimeste hoiatustele vaatamata tuleb ise põrgus ära käia, et uuesti eluväärtused ja -mõte enda jaoks selgeks saada. Raamat õhutab ennast mitte nii tõsiselt võtma ning soovitab suhelda uute inimestega ning läbi nende suhete saama sõbraks iseendaga. Kuidagi tuttavlik on lugeda ridasid, kus eht eestlaslikult kirjeldatakse meie suhtumist tantsimisse. Ega me paljud häbeneme enda oskusi ning vabatahtlikult me sinna tantsupõrandale ei lähe, isegi kui me oskaks tantsida, sest me peas vasardub mõte, mis teised küll meist arvata võivad. Mida nad siis ikkagi arvavad? Mitte midagi, enamjaolt tunnevad väikest kadeduse nooti, et endal ei ole niipalju julgust ja kuna seda tunnistada ei julgeta, siis kritiseerivad nii kuidas jaksavad. Õhtu lõpuks tulemusi kokkulüües – see kes tantsis, tunneb ennast väga hästi, see kes kritiseeris, on sama masendunud edasi 😉

Röövitud 2- Taken 2

Kuna ma esimest osa ei ole näinud, siis ma ei saa väita, et teine on kuidagi magedam kui esimene 😉 Kogu film on kätketud väga väikesse piirkonda, tegevus toimub Istanbulis ümber Agia Sophia, mööda väikseid kõrvaltänavaid ja suitsuseid urkaid. Käib selline kättemaks  ehk hammas hamba vastu, missest et minu poeg röövis sinu tütre, aga kuna sina selle eest tapsid minu poja, siis nüüd maksan kätte ning mitte ainult sinu ei too ma ohvriks, vaid ka su naise ja tütre.

Õnneks tütar ei põgene otsejoones USA saatkonda nagu isa käsib, vaid nõuab kangekaelselt isalt korraldusi, et päästa oma vanemad. Nii hakkabki käime katuseid mööda, aga kiirkõnnis ja granaate visates – nii et soovitavalt, tasub palliviset lapsena ikka harjutada ning kõrgust ka ei tasu karta, isegi kui tuvid sulle solvunult otsa lendavad.

Kui keegi annab sulle võimaluse ära leppida, siis minu arvates tasub oma viha alla neelata ja edasi elada, kättemaks vähemalt selles filmsi ei vii eriti kuhugi, kui just plahvatavad autod välja jätta.

 

 

I as a greek orthodox

I as a greek orthodox oli üks mu vaieldamatult lemmiklauseid. Peaaegu alati kui kreeklased sõna võtsid ja seda ei toimunud mitte vähe, algaks sõnavõtt kas selle lausega või kumas see tekstist nii kui nii läbi. Kuna aeg-ajalt tundus vähemalt neile endile, et kõik on nende vastu ja keegi nende ideid ei poolda ning neist aru ei saada, mistõttu nad toonitasid seda veel rohkem. Mõnikord lõppes see täitsa sellega, et pisarad tulid mehepoegadel suurest pettumusest silma ja nad lihtsalt marssisid minema. Mis sa ikka hereetikutega peale hakkad 😉

Konstaantinus selgitas grupivestluses meile kreeklase ja eurooplase identiteedi vahet, et kui tema oma girlfriendile Norrasse külla sõidab, siis ta ei tunne, et ta saabuks koju, aga kui ta läheb Istanbuli, siis juba lennujaamast tekib selline südant soojendav kojusaabumise tunne. Samas Kreeka ja Türgi on omavahel nii ajalooliselt kui ka kultuuriliselt risti-rästi läbipõimunud ning paljud traditsioonid ja kombed on enamvähem samad, selles suhtes ei olegi midagi imestada, et selline kodune tunne tekkida võib. Aga et me paremini aru saaks, esitas ta formaalse küsimuse, et kui teie  saabute Kreekasse, kas te tunnete ennast koduselt. Ja kõik vastasid, va mina,  nii nagu ta ootas ehk Eiiii!!!!!! Mina vaatasin talle otsa ja ütlesin otseloomulikult tunnen ma nagu saabuksid oma teise koju. I as a greek orthodox, millist vastust sa oleks minult veel oodanud. Otseloomulikult on mul alati rõõm kui Kreeka paistab 😉 Järgmine kord vaata, kes grupis on, kui sa oma kavalaid küsimusi esitama hakkad.

We as a greek orthodoxes, olid ju suhete loomis eesmärgil saabunud Rumeeniasse, et allkirjastada kahe ülikooli koostöölepingu. Otseloomulikult olid nad selle üle uhked, kes ei oleks ning pealegi said nad eraldi audientsi peapiiskopiga peale meile korraldatud lõunasööki. Sel hetkel ma seda infot veel ei teadnud, ootasin paari professori ja toanaabriga kiriku ees, et ometi Razvan saabuks ning me läheks ekskursioonile. Peale 45 minutitootamist  greek community sealt järsku välja valguski ning otseloomulikult kohe varsti oli ka facebookis foto üleval. Olgem aus 1:0 Kreeka kasuks, aga I as a greek orthodox, pidin millegi geniaalsema peale tulema, sest nii haledalt ikka kaela saada ei taha. Pealegi võin ma ju aega sama tiitlit kanda, sest olen ma ju Kreekas ristitud ja ortodox. Ega ei tulnudki kaua oodata, sest kuna kästi võimalikult soodsalt endale edasi-tagasi piletid tekida, siis tänu sellele olin ma viimane, kes konverentsilt lahkus. Kui kõik sai läbi reedel ning rahvaste liikumine hakkas pihta juba pärastlõunal ja laupäeva ööseks oli plats puhas, siis mina olin kuni teisipäevani. Seega alles jäid peakorraldaja Dublinist koos oma abiga ning kohalik korraldaja ja mina. Kuna me delegatsioon oli väike, aga muljetavaldav, siis saime pühapäevaks kutse tulla peapiiskopi koju õhtusöögile, mis tähendab, et õhus oli tunda, et võit I as a greek orthodox hakkab minu väravasse saabuma. Kui me veel peapiiskopilt kingitusi saime, siis ma võin kindel olla, et seekord skoorisin ma we as a greek orthodoxidest ikka tegijamalt. Muidugi ei saanud ma pilte tegemata jätta ja samuti facebooki postimata, sest tuleb ju oma võidust ikkagi teada anda.

Mul vaatamata ponnistustele ei ole seda õiget blondigeeni

Kuigi mul on blondid juuksed, aga vaatamata sellele ei suutnud ma meie sakslastest tandemi, blond ja veel blondid (kohuke), vastu mitte mingil moel. Kuidas nende ajukäärud töötasid, oli müstika ruudus ning nende geniaalsus kasvas iga päevaga. Üks õhtu arutasid nad baaris, ei tea, mis siis küll teha, kui neil avaneks võimalus kohtuda paavstiga ehk nende  suurim mure oli, kuidas küll pöörduma paavsti poole. Natuke mõtlemist ja juba nad tulidki välja geniaalse ideega, et nemad igatahes pöörduvad paavsti poole – Mr. Pope 😉

***

Järgmine õhtu olid nad tõsiselt hämmingus, miks küll Ameerikas räägitakse inglise keelt, sest nende arvates kohe kindlasti peaks olema emakeeleks seal hispaania keel, sest just neile kuulub Ameerika vallutamise au.

***

Minu toanaaber, kes oli ka sakslane rääkis meie blondidest kreeklasele, kes samuti valdas perfektselt saksakeelt. Nad olid juba  paari teoloogilise sõna kontrolli blondide peal teinud ja  tulemus oli üpris null lähedane. Siis tuli Stefanos omaarust geniaalsele ideele, et võtaks teoloogia raudvarast sõna –  inkarnatsioon. Iga natukenegi teoloogiat nuusutanu peab seda sõna une pealt teadma ning blond ja veel blondid olid ju teoloogia magistrid, kes olid spetsialiseerunud õpetajateks. Minu toanaaber küll kahtles blondide teadmistes, aga Stefanos oli kindel, et vähemalt seda sõna blondid peavad teadm. Läks ja küsis ühelt neilt, kas sa tead, mis on inkarnatsioon? Blond vaatas talle otsa ja küsis – in cow, what?

***

Minul õnnestus ühega neist sattuda ühte grupitöösse, kus me rääkisime eesmärgist ja meie ärakodustatud rumeenlane, tõi näite sõjaväest, et üksusel peab olema ühine eesmärk. Blond me vastas, vaatas meile otsa ja küsis – mis mõttes?  Ikka igaühel võiks olla oma isiklik eesmärk. Selline mõttekäik lõi Caroli totaalselt pahviks, siis üritasin, mina blondile seletada eesmärgi vajalikusest sõjaväelises üksuses. Kui on ikkagi lahingusse minek, siis peab kõigil olema ühine eesmärk, et võita väikseima inimkaotustega. Blond tegi selle peale ainult – eeeeh. Selge oli, et midagi kohale ei jõudnud. Üritasin uuesti, et võistlustele minnes, peab võistkonnal olema ühine eesmärk – tulla esimeseks. Seega kui sa mängid võistkonnas, ei ole võimalik, et sina tuled platsile päikest võtma ja teised üritavad võistlust võita. Kõigil peab ikkagi ühine eesmärk olema ning alles siis võib saavutada võidu. Selle peale blondi nägu lõi särama ja ta ütles – aaa. Mulle tundus, et seletus jõudis kohale, aga oli ikkagi liiga vara rõõmustada, sest järgmine lause oli juba vanast repertuaarist – aga ikkagi, kõigil võiks olla oma eesmärk. Siis oli küll selline peaga vastu seina jooksmise tunne.

***

Mingi hetk arutati, et võiks peapiiskopile tänutäheks laulda. Oli tal ju peale teoloogiadoktorikraadi, ka muusikas doktorikraad. Hakati arutama, et mida küll võiks laulda, mille peale blond teatas, et church songs are so boreing 😉 Nii palju siis repertuaari valikust.

***

Ei saa muidugi mainimata jätta, et need samad blondid on Saksamaal teoloogia õpetajad. Tekib kohe kartus selliste teadmistega õpetajate vastu.