Minu Kolumbia. Lend papagoi nokal.

Juba sissejuhatuses ütleb autor välja, et sellest raamatust ei tasu otsida ajaloo kirjeldusi ega poliitilist eluolu, samuti ei mainita kohalikku kirjandust, rääkimata kuulsustest ega pärismukultuurist. Ja selles suhtes on tal õigus, ka tikutulega otsides neid teemasid ei leia. Aga millest see raamat siis räägib? Eneseotsingust ja leidmisest – tutvusmisest uue kultuuriga, sinna sisse sulamisest ja ausast ülestunnistusest, et mõnikord isegi teiste inimeste hoiatustele vaatamata tuleb ise põrgus ära käia, et uuesti eluväärtused ja -mõte enda jaoks selgeks saada. Raamat õhutab ennast mitte nii tõsiselt võtma ning soovitab suhelda uute inimestega ning läbi nende suhete saama sõbraks iseendaga. Kuidagi tuttavlik on lugeda ridasid, kus eht eestlaslikult kirjeldatakse meie suhtumist tantsimisse. Ega me paljud häbeneme enda oskusi ning vabatahtlikult me sinna tantsupõrandale ei lähe, isegi kui me oskaks tantsida, sest me peas vasardub mõte, mis teised küll meist arvata võivad. Mida nad siis ikkagi arvavad? Mitte midagi, enamjaolt tunnevad väikest kadeduse nooti, et endal ei ole niipalju julgust ja kuna seda tunnistada ei julgeta, siis kritiseerivad nii kuidas jaksavad. Õhtu lõpuks tulemusi kokkulüües – see kes tantsis, tunneb ennast väga hästi, see kes kritiseeris, on sama masendunud edasi 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s