Tuleb roomata madalalt

Saades kätte oma püha missiooni täpse kirjelduse – uuri välja, mis Syndesmos (ülemaailmne ortodokssete noorte liit) endast praegusel hetkel  kujutab ja millised on selle organisatsiooni tuleviku visioonid ning anna endast kõik, et sind ometi mitte juhatusse ei valitaks, sest meil ei ole raha sind lähetusse saata. Saadud missiooni ei olnud võimalik kaheti mõista ehk maakeeli tuli olla  tõeline nuhk Albert ja saada kätte kogu info vahendeid valimata, samas roomata piisavalt madalalt, et keegi ei tuleks isegi selle idee peale, et sind õigel ajal püsti upitada kui juhatuse kanditaatide üles seadmine ja valimine peale hakkab.

Kui tavaliselt iga rahvusvahelise ürituse eel ikka lahkesti saadetakse informeerivaid meile, siis seekord oldi tiba kitsi nendega. Kava sain ma kätte nädal varem, aga suht küsimusi tekitava, aga neid esitada ka kellelegi ei olnud, sest Muhv nõudmiseni sai ka omal ajal kiiremini vastuseid, kui mina seekord. Ega see mind eriti ei häirinud, sest mu missioon oli teada, nimekiri, mida arvati, et mul võiks kohvris olla, ka kätte saadud. Viimasele minutile kohaselt saabus ka kaks üllatust soovi (nõuet) ehk tuli teha oma organisatsioonist ettekanne ning siis esineda eestimaalise taidlus etteastega. Kui see esimene oli lihtsalt vormistamise küsimus ning ainult mõni fakt tuli lisaks juurde otsida ja meelde jätta, siis teisega oli natuke rohkem loovat lähenemist vaja, sest kes see ometi viitsib rahvariideid kaasa tassida ja vargsi nurga taga kaerajaani harjutada. Mina igatahes vabatahtlikult loobuks sellest etteastest ja panustaks millelegi muule, mille esitus ei nõua kohvritäis esinemise riideid.

„Hästi ettevalmistatuna“ oli rõõm teele asuda, sest mis saab minul olla tunne kodumaad bussireisi vastu ja seekord, oh seda imet, olid eelmise korraga võrreldes teenindus mitmekümne pügala võrra paremuse poole läinud. Riiast startinud bussis ei tulnudki kohustuslikult venekeelsete peale lugemistega sajandi vanuseid filme vaadata, mis aegajalt tavakohaselt ainult virvenduse nähtavad olid. Kui üks telekatest kinni pandi põhjusel, et isegi see virvenduse vaheline osa siiski liiga kõlvatu laste jaoks on, siis vaatamata sellele venekeelne valjuhääldist tulev mula ei kadunud kuhugi, sest helisüsteem oli ikka kogu bussil üks ja sama. Seekord oli igaühel oma isiklik telekas, kuigi filmide valik oli tiba vananenud, aga oh seda imet, mõni oli siiski mul nägemata. Kui eelmine kord peale 8ndat tundi bussisõitu, reisisaatja lõpuks minuni jõudis ja suutis inglise keeles ikkagi lause kokku seada, et kas te kohvi soovite, siis õnneks seekord mind selle pakkumisega ei tülitatud. Samuti ei ähvardatud 50 eurose wc külastusega, kui mul tekiks ketserlik idee bussijaama wc kasutada. Ainsa miinusena, kui see üldse arvesse läheb, oli see, et ühtegi teist eestlast ei olnud bussis, kellega juttu oleks saanud ajada, aga olgem aus, kui ma filme ei vaadanud, siis ma magasin.

Aga ööd on nii Eestis kui Poolas mustad, nii et kohale jõudes Bilaystoki, oli kell küll alles 21 paiku, aga kottpime ning ürita siis saadetud instruktsioonide kohaselt järgmist bussipeatust leida. Õnneks leiab iga hamburgeriputka eest mõne näljase, kes isegi kui ta ei oska inglise keelt, suudab aru saada kohanimest Suprasl. Ja ets kae, isegi bussid sõitsid sel hilisel tunnil sinnapoole, ainult tuli pool tundi oodata. Kuna ma näen nii poolaka nägu välja, et ise ka imestan, kuidas mind üldse eestlaseks mõnikord peetakse, siis otseloomulikult küsiti peatuses jalgu kõigutades minult poola keeles mingit nõu.

Öös oli tõesti varuks üllatusi ning varsti kostuski kahtlaselt tuttavat kolinat ja ets kae, saabuski ülisuur kohveri ja juba tuttavate instrueerivate piltide meil näpus minu kloostri akadeemia toanaaber Nadja ning elu läks tõsiselt huvitavaks.

Vaata oma kinganinasid ;)

Mis ka kõige parima tahtmisega ei oleks mu käsipagasikohvrisse mahtunud, olid rahvariided ning seega oli juba eos välistatud kaerajaani etteaste ning igaks juhuks jätsin ka seekord regilaulu vahele, sest kaua sa ikka ta-rui-ra-ra ette laulad, sest eestikeelsemate sõnade hääldus oleks enamusele üle jõu käinud ning soololaulja karjäärist ei ole ma kunagi unistanud.

Pealegi oli ju selles „võta kindlasti kaasa“ listis kirjas, et vaja kohvrisse toppida ka Eestit tutvustav söök või jook. Tundus, et nende soovile tuli loominguliselt läheneda ja panustada kaardile, ise sa ju tahtsid ning ei ole mina süüdi, et see on nii mitmeti mõistetav soov.  Ja kuna ma lausa jumaldan musta huumorit, siis lõpuks ometi sain ma sellele kaardile panustada ning kogu oma etteaste ja Eestit tutvustava delikatessi just selle idee peale üles ehitada.

Kui lõpuks ometi minu kord saabus ja kõik olid rahunenult omale jälle koha leidnud, siis palusin ma neil püsti tõusta ning vaadata korraks oma kinganinasid. Kui nad natuke aega olid neid vaadanud, siis ütlesin, et kui neil on olemas naaber, olge head, vaadake nende kinganinasid, kui ei ole, siis vaadake enda omi. Kui see üliraske ja pingutust nõudev ülesanne oli täidetud, palusin neil istuda ning selgitasin, miks ma seda neil olin teha palunud.

On olemas kahte sorti eestlasi, introverdid ja ekstraverdid. Introvertne eestlane teise inimesega juttu ajades, passib oma kinganinasid ning kui ta juhuslikult on ekstravert, siis rääkija kinganinasid. Kuna ma olen siin festivalil ainuke eestlane, siis mul oli võimalus, teid kõiki korraks rollimängu käigus eestlaseks teha ning oli selline hea kodune tunne kohe 😉

Kuna ma olin ju ikkagi kaasa toonud delikatessi, mis meid eestlasi iseloomustab, siis tuli ka sellele väike sissejuhatus teha.

Nimelt, kui te juhuslikult saabute Eestimaale, ärge jookske eestlast kallistame või veelgi enam üritama teda põsele suudelda. Ausalt, meile see ei meeldi ja põhjust tuleb otsida meie ilmast. Nimelt me kutsume oma suve kolmeks kuuks vesiseks suusailmaks, kus vaatamata ponnistustele ei õnnestu suusatada. Nagu te aimata juba võite, enamus ajast ei paista päike Eestimaal, mistõttu kui sa kedagi kallistad või suudled, kaotad sa energiat, mida sul läheb niigi vaja, et üldse ellu jääda.

Meile eestlastele meeldib must leib, ilma selleta me ei reisi kuhugi. Aga et te täna oleksite nagu tõelised eestlased, siis minu Eestimaad tutvustav  kaasa toodud söök on küüslauguleivad, mida süües te kohe kindlasti ei taha kedagi kallistada või suudelda 😉