Musta kohvriga sooja võileiba jahtima


Saabuski see kaua oodatud 23nda veebruari hommik kell 05, mil ma pidin enamusega grupist. Seisin Lufthansa järjekorra juurde oma suure kohvriga ja ei läinudki kaua aeg, kui tuttav nägu mu juurde tuli ja teatas, et teised kõik pakivad nurga taga asju ümber. Õnneks tänu sellele, et mina lubasin Muhu leivad kaasa osta, ka parima tahtmisega ei mahtunud mu asjad enam käsipagasi kohvrisse nign ma pakkisin kõik suurde kohvrisse ümber.  Ma oskan küll kohvrile peale istuda ja siis sikutad lukku niimoodi, et näpud villis, aga suured kohvrid mahutavad rohkem. Turist on turist, tuleb ju igaks juhuks selle ja selle ka kaasa võtta, kunagi ei tea, mida vaja läheb ning kui palju kingitusi kohapeal jagatakse või mida sa ise kaasa osta soovid ning siis on lõpp nadi kui ära ei mahu. Pressi kuidas taha, lõpetad ikka, et istud kohvri peal ja sikutad lukku kambad ristis.  Eelmine kord Bahreinis olles ma ostsin uue kohvri, kuidagi suutis eelmise kohvri lukk just Bahreinis oma viimseid hingetõmbeid teha ning  vaata ise, kuidas sa oma asjadega Eestisse tagasi jõuad. Kilekotiga pea peale ei seo ju neid nagu filmis „Mehed ei nuta“. See Bahreini kohvriost oli väga õnnestunud tehing, sest nüüd on mul valge kohver oranžide ja punaste vahtralehtedega ning luuletusega sügisest. Ma võin uhkusega öelda, et mul ei tule kunagi probleemi sellega, et keegi teine lindilt mu kohvri kogemata haarab või et ma ise võtan kellegi teise musta kohvri. Valge kohver on tavaliselt ainus kogu lennu peale ja nii silmist pime ma ka ei ole, et ma selle mustadega segamini ajan.

4dff75a1bd1c43e698-80297966

Lennujaamas tuli välja, et kõik peale minu ja vist Mareti on nälga suremas ning teadmine, et lennukis saab süüa, neid ei lohutanud, nii et algaski erinevate toidukohtade väisamine. Kui mul oli soov kedagi grupist üles leida, tuli mul vaid toidukohtade poole jalutada ja seal me omad seisidki. Kuna oli teada, et me saame võileiva või midagi kobedamat lennukis, siis Maret tormas suht esimeste seas lennukile, sest kui juba sooja võileiba pakutakse, tasub alati esireas olla, sest viimased võivad sooja võileiva asemel külma saada. Lufthansa kasuks võib öelda, et juua saab mitme eest, tragimad silmade lahti hoidjad ka šokolaadi. Seal, kus mina istusin, oli pakutav võileib suht külm, aga ma ei trüginud ka esimeste seas lennukisse, võib-olla järgmine kord tasub sellele mõelda. Kindlasti Maret sai sooja võileiva või isegi kaks, aga ega ta seda meile ei öelnud ju, sest järsku me pakume järgmine kord niimoodi trügimisel konkurentsi ja ega kõigile sooje võileibu ei jagu ka.

129966_36

Frankfurdis oli Kabli omadel püha ülesanne – teha endast presentatsioon. Meil oli aega viis tundi selleks ja me jõudsime tugevalt pingutades teise või kolmanda slaidini. Pole kerge endast pilt leida, millega sa ise rahul oled ning veelgi hullem on mõelda, et mida sa ikkagi lõpuks teed, kui sul on Hunt Kriimsilma 9 ametit, no milline neist valida, et teised pahviks lüüa. Enne kui me aru saime, oli aeg otsa saanud ning tuli uus värav  üles leida. Aga asi muutus kahtlaseks. Ma saan küll aru, et me lendame Lähis-Idasse, aga kas selleks peab minema keldrisse? Miks me ometi ei või valge inimese moodi lihtsalt lennukile jalutada mööda tunnelit? Tundus, et see ei olnud valge inimese päev, sest buss, mis pidi meid lennuki peale viima, sõitis terminalist aina kaugemale ja kaugemale ning varsti oli tunne, et me mitte ei lenda Bahreini vaid rõõmsalt sõidame lennujaama bussiga sinna. Peaaegu väljaspool lennujaama territooriumit oli siiski meie õhulaev pargitud.

download

Vaadates rea nr, tundus mulle, et tasub esimesest uksest sisse marssida. Idee polnud paha, vähemalt oli näha, mis vahe on, kui ostad kallima ja odavama pileti. Igatahes marssisime rõõmsate nägudega lennuki taha otsa välja ja nagu kõik see mees, istusime vapralt neljakesi ühes reas. Kui stjuardess tuli uurima, kas me lendame koos, vastasime kooris – jah. Lennu algul ta pakkus, et me võime ka mujale istuda, aga kes iganes lennuplaanil oli inimmalet mänginud, oli kõik reisijad nii paigutanud, et ega eriti mujale istuda ei andnudki. Kui sul oli soov filmi vaadata, siis meeskonnal eesotsas kapteniga ei olnud ammu lastud rääkida, sest nad muud ei teinud kui üksteise võidu lugesid erinevaid huvitavaid teadaandeid ette. Pooled neist oleks minu arvates küll võinud enda teada jätta, aga kui sul on vaba mikrofon ja sunnitud kuulajad, siis loeks ise ka ette, kõik mis kätte jääb ja natukene rohkemgi. Algul ajas see mölapidamatus naerma, aga kui selline suhtlus väga tihedaks läks, oleks tahtnud pakkuda, teeme ühe kohvipausi, ma võin seda lennukit niikaua ise autopiloodil lennata lasta, aga palun rääkige omavahelised jutud ära ning ärge röögatage mulle kogu aeg võõras keeles midagi arusaamatut kõrva. Ma ei tea, kuidas bisnessklassi telekatega oli, aga meie omad just kiirreageerimises ei hiilanud. Toksid ja toksid ekraani, miski kuskile ei liigu, sama tulemus, kui tooliselja tuge toksida. Sinna tekib vähemalt hea juhuga aukki sisse, ekraanil ei juhtunud mitte midagi või siis juhtus kõik see, mida sa ei soovinud. Filmide valik oli päris hea, kuigi ega kõigil ei olnud inglise keelset tõlget, saa aru, kuidas sa tahad. Väga suur pluss oli, et süüa ja juua anti kogu aeg, ei jõudnud viimast suutäit äragi mäluda, kui stjuardess  juba tagasi oli ja midagi uut pakkus. Meil oli vahepeatus Kuveidis, kus enamus maha läks, nii et meil oli peaaegu et privaatlennuk viimased 45 minutit ning siis olimegi kohal – Bahreinis.

qatar-bahrain-saudi-bridge

Kõigepealt tuli meil raha vahetada, et viisat osta. Rahavahetuse üks ülitähtis osa on passiandmed ning mõnikord ka telefoninr, tekib küll küsimus, mis nende andemega küll peale hakatakse? Ma ei teagi, kas see on islamimaade komme, aga millegipärast kogu pagas on tõstetud pagasilindilt ennem sinu sinna jõudmist maha ja sa pead lihtsalt õige kohvri haarama ja minek. Samas hoiab aega kokku, ei pea enam kuskil lindi ääres passima ning ootama seda piuksatust ja sellele järgnevat raginat, kui kogu süsteem nagu talveunest ärkaks, vaid su kohver on juba sikutamis valmis.

Nii nagu Essa lubas, Vipidele tuleb ta isiklikult lennujaama vastu. Seal ta seisin, traditsioonilises araabia riietuses. Tema kohalolek lõi tõsiselt pahviks. Reaalselt oli bussijuht koos sildiga meil vastas, aga ta otsustas ise tulla ütlema, tere tulemast Bahreini.

maxresdefault

Öine Bahrein on vaatamisväärt – tuledes pilvelõhkujad, tõsine melu kõikjal ja mis kõige tähtsam, seal on soe. Hommikul oli pügalaid parasjagu üle -10 ja kella 22.00 Bahrien tervitas meid +20. Eestlase jaoks suvi, mis suvi. Me olime peaaegu, et kõik kohal. Ene oli UK enne meid jõudnud ja Triin pidi jõudma peale 01.00. Millegipärast ühte tuba meile koheselt kätte ei antud, ma küll sain endale toavõtme, aga ma leidsin, et ei ole aus, et Margit ja Eveli peavad ootama ning vahetasin toad ära ja ütlesin, et mina ootan. Mulle lubati 10 minutiga on kõik ok. Aga 10 minutit ei ole see, et ma pingsalt jälgin kella ja 10 minuti pärast ongi tuba valmis, kus sa sellega. Kuna mul aega oli, tuli Bahreini telefonikaart teise telefoni panna, seega kas see 10 minutit on 10 minutit või pool tundi, pole eriti vahet. Ma olin tagasi Bahreinis, see oli peamine. Lõpuks nad said mu toaga valmis, nii et kui me adminniga toani jõudsime, siis koristamiskärule lükati just hoog sisse, et see nurga taha kaoks.

28162213_10156003178522667_8599352850967928821_o

Elus esimest korda tehti mulle toaekskursioon. Kuna meie vannitoas oli Jacuzzi, siis näidati, kuidas see tööle läheb. Ausalt öeldes, kui ma selle üks õhtu tööle panin, tegi ta suht tolmuimeja häält. Teiseks ei tunta Bahreinis vannikaardinat ning see disainklaas ei suutnud isegi duššivett kinni hoida, nii et kui jazucci ajal hakkas igast august vett pritsima, siis oligi koheselt ka vannitoa põrandal väike lisabassein. Kuna seal on elektripistikut uk omad, siis õnneks oli mõeldud ka teistele valgetele inimestele ning lambi juures oleks pidanud saama usb juhtmega telefoni laadida. Minul see süsteem ükskõik, kuidas ma neid lüliteid ei klõbistanud, tööle ei hakanud, aga Triinul töötas. Üks hea asi oli, et iga päev toodi juurde pudelivett, sest kraanivesi ei kannatanud juua, kuna see on mereveest destilleeritud. Üks meist küll arvas, et mis see ka ära ei ole, kange Eesti naine joob ka siinset kraanivett. Lõppes asi sellega, et ta kannatlikult ootas telefoni juures, kui saabus helistamis kõlbulik aeg  hommikul ja helistas teisele, küsides ainult ühe küsimuse – kas sul viina on? Kui mina arvasin, et föön on igas hotellis vannitoas, siis ükskõik, kuidas ma meie vannituba ei põrnitsenud, fööni seal ei olnud. Ma ei tulnud selle peale, et  nad selle öökapi sahtlisse peidavad. Euroopas võid sa sealt sahtlist leida Piibli, mitte fööni. Samas kui sul Piiblit ei ole ja sahtlisse Koraani panna ei saa, sest uskmatud ju seda lugeda ei oska, siis panengi fööni, sellega ta oskab ikka midagi peale hakata. Mööda seda tuba jalutades, hakkaski kell 01.00 saama ja ma läksin Triinule lennujaama vastu. Hiljem tuli välja, et kuna ma algul regasin end teise tuppa, mille ma Margitile ja Evelile andsin, siis admin oli nats enne 01.00 neile helistanud ja teatanud, et auto on kohal. Tore, aga kuhu me sõidame?

 

Kõigest kaks talve ja Welcome to Bahrain


moving-to-bahrain.1920x707x1Bahreini reisi idee sai alguse kaks talve tagasi, kui mind kutsuti  Kabli talveakadeemiasse  rääkima islamist, kus ma muuseas rääkisin ka Bahreinist, sealsetest naistest ja nende tegemistest. Osavõtt DiscoverBahrain’ist oli mulle tõsiselt muljet avaldanud ning ma olin kindel, et üks päev saabun ma sinna imelisele maale tagasi. Bahrein on riik täis üllatusi. Islamimaa, mis samas ei ole islamimaa. Seda kõike kogedes, ei saanud ma  ometi mitte vaiki olla,  eriti kui mõelda, et 25 km kaugusel mööda tammis sõites asub Saudi-Araabia, riik, kus islamireeglid on ruulivad ja kristlust tolereeritakse nullilähedaselt. Ma olen üritanud paar aastat tagasi sinna viisat saada, Stockholmis olev saatkond vastas mulle täpselt niikaua, kui nad taipasid, et ma ikkagi ei ole mees ning peale seda kirjuta nagu Muhv nõudmiseni, ei ühtegi vastust. Kuid kuulukate järgi hakkavad ka Saudis uued tuuled puhuma peale selle aasta ramadaani ehk 14 juuni paiku. Ma ikka vaikselt loodan, et üks päev mu unistus täitub ning ma näen ja kogen nii Mediinat kui ka Mekat.

p026ypx1

Miks naaberriikidel ikkagi selline suur suhtumise erinevus on? Kui jätta poliitika kõrvale, siis võib-olla on asi ka selles, et riigis, mis on pindalalt väiksem kui Hiiumaa, on rahvaarv sama suur kui meil, ainsa erinevusega pool elanikkonnast on võõrtöölised Aasiast. Kui sõna pagulaskvoot ei jäta Eestimaal kedagi külmaks ning lahterdab inimesi nii vasakule kui paremale, vähe on neid, kelle jaoks see sõna ei tähenda mitte midagi. Bahreinis suhtutakse saabujatesse teistmoodi. Statistika kohaselt saabub siia iga päev 129 immigranti ehk iga 11 minuti järel on uus asunik oma kohvritega kohal. Rahvastiku tiheduse poolest on Bahrein maailmas auhinnalisel kuuendal kohal, numbrite keeles 1959 in/km2 ehk eestlasel tunduks, et õhku ei jätku, tehke ometi ruumi, sest tavapärase 28,3 in/km2 on sealmail inimesi ikka hulgimalt rohkem. Aga milleks nii palju võõrtöölisi? Kui Bahreinis ringi sõita, siis esimesena jääb silma vilgas ehitustöö, hotelle tekib nagu seeni peale vihma, keegi peab ju neid ehitama ja valmis saades ka seal personalina töötama. Samas tekkib küsimus, kuidas plaanitakse nii palju turiste kohale meelitada, et kõik need ehitatavad hotellid valmis saades pooltühjana ei seisaks?

28279021_10156011057937667_6023887547428562608_n

Bahreini põhiseadusega on riigiusk paika pandud, see on islam, aga pidev võõrtööliste sisseränne vähendavad moslemite % rahvastikus ning praegu on see kukkunud 70% peale. Bahrein on väga avatud riik, siin ei otsustata sinu üle usutunnistuse järgi, pigem mängib rolli see, kes sa inimesena oled. Kõik on tere tulnud ja enim kuuldud lause Bahreinis on – Welcome to Bahrein. Seda võib kuulda tänaval jalutades, kohtudes uute inimestega. Ma arvan, et Welcome to Estonia on meil lennajaaamas kuskil sildina olemas, aga kas Eestisse saabuv turist seda mingil muul hetkel ka kuuleb, väga kahtlen. Need lihtsad kolm sõna, panevad tunda, et sa tõesti oled oodatud siia riiki, et see ei ole klišee, et sind kuhugi midagi ostma meelitada, vaid nii ongi, sa oled siia oodatud.

download

Aga idee, mis aeg-ajalt Marikaga jutuks meil oli, hakkas eelmise aasta sügisel  vaikselt kuju võtma ning lõpuks tekkis reaalne aeg, et Kabli päikesefestivaliga seotud naised tulevadki minuga Bahreini EV 100 pidustuste paiku. Miks selline aja valik? See üldse ei tähenda, et keegi meist ei oleks kodumaa patrioot. Mina ausalt oleks 24nda hommikul läinud lippu Toompeale heiskama, hümni laulma nagu eelnevad aastad tehtud, vaadanud ka õhtust vastuvõttu ja kätlemist. Aga seekord reisiaeg sõltus koolivaheajast ning kui nii, siis nii.

Aeg oli lõpuks paigas, mis tähendas seda, et tuli tegutsema hakata ning saata whats up teateid Bahreini, ma saabun tagasi koos naisettevõtjatega ja mul on natukene teie abi vaja, et korraldada kokkusaamisi kohalike naisettevõtjatega, keda ma naeratades Kablis promonud olin. Kuna ikkagi tegemist on islamiriigiga, kus ajakulg ja -mõiste on teistsugune kui meie ajavööndis ning aeg-ajalt tuleb mängu Insallah faktor ehk  kui Allah tahab, siis reisikava mitte teps ei lähe sedasi nagu mul planeeritud, vaid nagu Tal plaanis. Selle faktoriga tuleb islamimaades lihtsalt harjuda. On olemas ilus kõnekäänd, et kui sa soovid Jumalat naerma ajada, tee plaane.  Ma igaks juhuks tegin mitu plaani ehk igal päeval oli ka backup plaan olemas, et välja saadetud plaan ei tööta, siis mõni asi on minu plaanis igaks juhuks varuks. Õnneks on olemas Hala ja tema tütar Yasmeen, kes kõik sealsed külaskäigud meile ära korraldasid ja kui aus olla, siis rohkemgi veel. Tänu Muhamedile, kes oli nõus Unesco vabatahtlike projekti tutvustama, sain ma tuttavaks väga hea giidi Abbasiga. Bahreinis kasuks räägib see, et üks kohtumine viib teiseni. Sa päeva alguses ei tea, kellega sa sel päeval kohtuda võid ning mis huvitavaid võimalusi see kohtumine endaga kaasa toob.

Algul bronnisin ma hotelli booking.com kaudu, täpselt keset linna, paari saamu kaugusel turu väravast ehk Bab al Bahrainist. Järgmiselt oli vaja otsustada, millega me liigume. Meid oli kokku 9, seega oli valik, kas me võtame minibussi koos juhiga, leiame juhid endi seast, sõidame kas kahe suurema autoga või kolme väiksemaga. Igal valikul olid oma eelised, seega tuli grupil endal otsustada, mis sõiduvahendiga nad soovivad sõita. Kergem on liikuda ühe bussiga, keegi loeb kaarti, kui ma millegi kohta rääkida tahan, kõik kuulevad seda samal ajal  ning kogu grupp on alati koos. Sel juhul peab olema väga kindel kokkulepitud reisiplaan. Reisikava ma koostasin, aga jooksvalt, kuna aeg-ajalt Allah soovis midagi muud, see ka muutus. Iga kõne, mis ma sain, võis tähendada seda, et me plaan hakkab järjekordselt muutuma. Mis räägib autode kasuks on see, kui tekivad grupis erinevad huvid, siis iga auto saab oma suunda sõita, mis aga tähendab seda, et igas autos peab kaart olema. Kabli omad otsustasid, et nemad on nõus sõitma, seega ma tellisin meile bussi. Bussirentides sain ma ka vingema hotelli pakkumise, nii et tühistasin bookingu ja tegin uue bronni.

28471500_10156013718457667_7832540653903754966_n

Reaalselt puudu oli veel Garmini kaart, sest Triin pidi Garmini geopeituse tõttu niikuinii kaasa võtma. Kaart tuli kaasa laenutada, aga tundus, et Lähis-Ida kaardid on suht pop teema veebruaris ning  see tuli varakult ära bronnida. Väiksemaid kohti Garmini Bahreinis üles ei leidnud, nii et mingi hetk oli Garmin täitsa kasutu. Õnneks olin ma endale prepaid telefonikaardi tellinud, mis mulle lennujaamas üle anti ja Google maps leidis ka need väiksed kohad üles, mis enamjaolt olidki sellised vau kohad. Kahe peale Garmin ja Google maps katsid Bahreini ära, aga ega see ei tähendanud, et me valedel väljasõitudele ei sattunud, sest Bahrein just ei hiilga teemärkide poolest, need ilmuvad viimasel sekundil teedele ja ürita siis oma viiendast reast esimesse saada. Seega auringe sõitsime mitme eest, aeg-ajalt sattusime ka tühermaadele, ehitusplatsidele, totaalselt valesse suunda, võrreldes sellega, kuhu me plaanisime minna, kuna aeg on suht venitatav ja keegi ei oota sul sekundilist täpsust, siis paanikaks polnud põhjust. Kui ma aimasin, et me hilineme ikka totaalselt, siis ma helistasin ette, aga tavaliselt tuli välja, et see, kellega me kokku pidime saama, oli ka alles poolel teel, seega  aega on, küll me kunagi ikka kohale jõuame ja kokku saame. Muidugi nii Garmin kui Google maps arvutasid optimaalse teel olemise aja, aga kahjuks ilma ummiku faktorita, nii, et lõpuks kui väidetavalt pidi minema pool tundi, tasus tund aega varem liikuma hakata ning me nibin nabin olime ajas.