Saabuski see kaua oodatud 23nda veebruari hommik kell 05, mil ma pidin enamusega grupist. Seisin Lufthansa järjekorra juurde oma suure kohvriga ja ei läinudki kaua aeg, kui tuttav nägu mu juurde tuli ja teatas, et teised kõik pakivad nurga taga asju ümber. Õnneks tänu sellele, et mina lubasin Muhu leivad kaasa osta, ka parima tahtmisega ei mahtunud mu asjad enam käsipagasi kohvrisse nign ma pakkisin kõik suurde kohvrisse ümber. Ma oskan küll kohvrile peale istuda ja siis sikutad lukku niimoodi, et näpud villis, aga suured kohvrid mahutavad rohkem. Turist on turist, tuleb ju igaks juhuks selle ja selle ka kaasa võtta, kunagi ei tea, mida vaja läheb ning kui palju kingitusi kohapeal jagatakse või mida sa ise kaasa osta soovid ning siis on lõpp nadi kui ära ei mahu. Pressi kuidas taha, lõpetad ikka, et istud kohvri peal ja sikutad lukku kambad ristis. Eelmine kord Bahreinis olles ma ostsin uue kohvri, kuidagi suutis eelmise kohvri lukk just Bahreinis oma viimseid hingetõmbeid teha ning vaata ise, kuidas sa oma asjadega Eestisse tagasi jõuad. Kilekotiga pea peale ei seo ju neid nagu filmis „Mehed ei nuta“. See Bahreini kohvriost oli väga õnnestunud tehing, sest nüüd on mul valge kohver oranžide ja punaste vahtralehtedega ning luuletusega sügisest. Ma võin uhkusega öelda, et mul ei tule kunagi probleemi sellega, et keegi teine lindilt mu kohvri kogemata haarab või et ma ise võtan kellegi teise musta kohvri. Valge kohver on tavaliselt ainus kogu lennu peale ja nii silmist pime ma ka ei ole, et ma selle mustadega segamini ajan.
Lennujaamas tuli välja, et kõik peale minu ja vist Mareti on nälga suremas ning teadmine, et lennukis saab süüa, neid ei lohutanud, nii et algaski erinevate toidukohtade väisamine. Kui mul oli soov kedagi grupist üles leida, tuli mul vaid toidukohtade poole jalutada ja seal me omad seisidki. Kuna oli teada, et me saame võileiva või midagi kobedamat lennukis, siis Maret tormas suht esimeste seas lennukile, sest kui juba sooja võileiba pakutakse, tasub alati esireas olla, sest viimased võivad sooja võileiva asemel külma saada. Lufthansa kasuks võib öelda, et juua saab mitme eest, tragimad silmade lahti hoidjad ka šokolaadi. Seal, kus mina istusin, oli pakutav võileib suht külm, aga ma ei trüginud ka esimeste seas lennukisse, võib-olla järgmine kord tasub sellele mõelda. Kindlasti Maret sai sooja võileiva või isegi kaks, aga ega ta seda meile ei öelnud ju, sest järsku me pakume järgmine kord niimoodi trügimisel konkurentsi ja ega kõigile sooje võileibu ei jagu ka.
Frankfurdis oli Kabli omadel püha ülesanne – teha endast presentatsioon. Meil oli aega viis tundi selleks ja me jõudsime tugevalt pingutades teise või kolmanda slaidini. Pole kerge endast pilt leida, millega sa ise rahul oled ning veelgi hullem on mõelda, et mida sa ikkagi lõpuks teed, kui sul on Hunt Kriimsilma 9 ametit, no milline neist valida, et teised pahviks lüüa. Enne kui me aru saime, oli aeg otsa saanud ning tuli uus värav üles leida. Aga asi muutus kahtlaseks. Ma saan küll aru, et me lendame Lähis-Idasse, aga kas selleks peab minema keldrisse? Miks me ometi ei või valge inimese moodi lihtsalt lennukile jalutada mööda tunnelit? Tundus, et see ei olnud valge inimese päev, sest buss, mis pidi meid lennuki peale viima, sõitis terminalist aina kaugemale ja kaugemale ning varsti oli tunne, et me mitte ei lenda Bahreini vaid rõõmsalt sõidame lennujaama bussiga sinna. Peaaegu väljaspool lennujaama territooriumit oli siiski meie õhulaev pargitud.
Vaadates rea nr, tundus mulle, et tasub esimesest uksest sisse marssida. Idee polnud paha, vähemalt oli näha, mis vahe on, kui ostad kallima ja odavama pileti. Igatahes marssisime rõõmsate nägudega lennuki taha otsa välja ja nagu kõik see mees, istusime vapralt neljakesi ühes reas. Kui stjuardess tuli uurima, kas me lendame koos, vastasime kooris – jah. Lennu algul ta pakkus, et me võime ka mujale istuda, aga kes iganes lennuplaanil oli inimmalet mänginud, oli kõik reisijad nii paigutanud, et ega eriti mujale istuda ei andnudki. Kui sul oli soov filmi vaadata, siis meeskonnal eesotsas kapteniga ei olnud ammu lastud rääkida, sest nad muud ei teinud kui üksteise võidu lugesid erinevaid huvitavaid teadaandeid ette. Pooled neist oleks minu arvates küll võinud enda teada jätta, aga kui sul on vaba mikrofon ja sunnitud kuulajad, siis loeks ise ka ette, kõik mis kätte jääb ja natukene rohkemgi. Algul ajas see mölapidamatus naerma, aga kui selline suhtlus väga tihedaks läks, oleks tahtnud pakkuda, teeme ühe kohvipausi, ma võin seda lennukit niikaua ise autopiloodil lennata lasta, aga palun rääkige omavahelised jutud ära ning ärge röögatage mulle kogu aeg võõras keeles midagi arusaamatut kõrva. Ma ei tea, kuidas bisnessklassi telekatega oli, aga meie omad just kiirreageerimises ei hiilanud. Toksid ja toksid ekraani, miski kuskile ei liigu, sama tulemus, kui tooliselja tuge toksida. Sinna tekib vähemalt hea juhuga aukki sisse, ekraanil ei juhtunud mitte midagi või siis juhtus kõik see, mida sa ei soovinud. Filmide valik oli päris hea, kuigi ega kõigil ei olnud inglise keelset tõlget, saa aru, kuidas sa tahad. Väga suur pluss oli, et süüa ja juua anti kogu aeg, ei jõudnud viimast suutäit äragi mäluda, kui stjuardess juba tagasi oli ja midagi uut pakkus. Meil oli vahepeatus Kuveidis, kus enamus maha läks, nii et meil oli peaaegu et privaatlennuk viimased 45 minutit ning siis olimegi kohal – Bahreinis.
Kõigepealt tuli meil raha vahetada, et viisat osta. Rahavahetuse üks ülitähtis osa on passiandmed ning mõnikord ka telefoninr, tekib küll küsimus, mis nende andemega küll peale hakatakse? Ma ei teagi, kas see on islamimaade komme, aga millegipärast kogu pagas on tõstetud pagasilindilt ennem sinu sinna jõudmist maha ja sa pead lihtsalt õige kohvri haarama ja minek. Samas hoiab aega kokku, ei pea enam kuskil lindi ääres passima ning ootama seda piuksatust ja sellele järgnevat raginat, kui kogu süsteem nagu talveunest ärkaks, vaid su kohver on juba sikutamis valmis.
Nii nagu Essa lubas, Vipidele tuleb ta isiklikult lennujaama vastu. Seal ta seisin, traditsioonilises araabia riietuses. Tema kohalolek lõi tõsiselt pahviks. Reaalselt oli bussijuht koos sildiga meil vastas, aga ta otsustas ise tulla ütlema, tere tulemast Bahreini.
Öine Bahrein on vaatamisväärt – tuledes pilvelõhkujad, tõsine melu kõikjal ja mis kõige tähtsam, seal on soe. Hommikul oli pügalaid parasjagu üle -10 ja kella 22.00 Bahrien tervitas meid +20. Eestlase jaoks suvi, mis suvi. Me olime peaaegu, et kõik kohal. Ene oli UK enne meid jõudnud ja Triin pidi jõudma peale 01.00. Millegipärast ühte tuba meile koheselt kätte ei antud, ma küll sain endale toavõtme, aga ma leidsin, et ei ole aus, et Margit ja Eveli peavad ootama ning vahetasin toad ära ja ütlesin, et mina ootan. Mulle lubati 10 minutiga on kõik ok. Aga 10 minutit ei ole see, et ma pingsalt jälgin kella ja 10 minuti pärast ongi tuba valmis, kus sa sellega. Kuna mul aega oli, tuli Bahreini telefonikaart teise telefoni panna, seega kas see 10 minutit on 10 minutit või pool tundi, pole eriti vahet. Ma olin tagasi Bahreinis, see oli peamine. Lõpuks nad said mu toaga valmis, nii et kui me adminniga toani jõudsime, siis koristamiskärule lükati just hoog sisse, et see nurga taha kaoks.
Elus esimest korda tehti mulle toaekskursioon. Kuna meie vannitoas oli Jacuzzi, siis näidati, kuidas see tööle läheb. Ausalt öeldes, kui ma selle üks õhtu tööle panin, tegi ta suht tolmuimeja häält. Teiseks ei tunta Bahreinis vannikaardinat ning see disainklaas ei suutnud isegi duššivett kinni hoida, nii et kui jazucci ajal hakkas igast august vett pritsima, siis oligi koheselt ka vannitoa põrandal väike lisabassein. Kuna seal on elektripistikut uk omad, siis õnneks oli mõeldud ka teistele valgetele inimestele ning lambi juures oleks pidanud saama usb juhtmega telefoni laadida. Minul see süsteem ükskõik, kuidas ma neid lüliteid ei klõbistanud, tööle ei hakanud, aga Triinul töötas. Üks hea asi oli, et iga päev toodi juurde pudelivett, sest kraanivesi ei kannatanud juua, kuna see on mereveest destilleeritud. Üks meist küll arvas, et mis see ka ära ei ole, kange Eesti naine joob ka siinset kraanivett. Lõppes asi sellega, et ta kannatlikult ootas telefoni juures, kui saabus helistamis kõlbulik aeg hommikul ja helistas teisele, küsides ainult ühe küsimuse – kas sul viina on? Kui mina arvasin, et föön on igas hotellis vannitoas, siis ükskõik, kuidas ma meie vannituba ei põrnitsenud, fööni seal ei olnud. Ma ei tulnud selle peale, et nad selle öökapi sahtlisse peidavad. Euroopas võid sa sealt sahtlist leida Piibli, mitte fööni. Samas kui sul Piiblit ei ole ja sahtlisse Koraani panna ei saa, sest uskmatud ju seda lugeda ei oska, siis panengi fööni, sellega ta oskab ikka midagi peale hakata. Mööda seda tuba jalutades, hakkaski kell 01.00 saama ja ma läksin Triinule lennujaama vastu. Hiljem tuli välja, et kuna ma algul regasin end teise tuppa, mille ma Margitile ja Evelile andsin, siis admin oli nats enne 01.00 neile helistanud ja teatanud, et auto on kohal. Tore, aga kuhu me sõidame?
Bahreini reisi idee sai alguse kaks talve tagasi, kui mind kutsuti Kabli talveakadeemiasse rääkima islamist, kus ma muuseas rääkisin ka Bahreinist, sealsetest naistest ja nende tegemistest. Osavõtt DiscoverBahrain’ist oli mulle tõsiselt muljet avaldanud ning ma olin kindel, et üks päev saabun ma sinna imelisele maale tagasi. Bahrein on riik täis üllatusi. Islamimaa, mis samas ei ole islamimaa. Seda kõike kogedes, ei saanud ma ometi mitte vaiki olla, eriti kui mõelda, et 25 km kaugusel mööda tammis sõites asub Saudi-Araabia, riik, kus islamireeglid on ruulivad ja kristlust tolereeritakse nullilähedaselt. Ma olen üritanud paar aastat tagasi sinna viisat saada, Stockholmis olev saatkond vastas mulle täpselt niikaua, kui nad taipasid, et ma ikkagi ei ole mees ning peale seda kirjuta nagu Muhv nõudmiseni, ei ühtegi vastust. Kuid kuulukate järgi hakkavad ka Saudis uued tuuled puhuma peale selle aasta ramadaani ehk 14 juuni paiku. Ma ikka vaikselt loodan, et üks päev mu unistus täitub ning ma näen ja kogen nii Mediinat kui ka Mekat.
Happy Days Traveli blogi 