Üks kõne võib muuta kogu su elu. Kui ennem oli selline hea Kalevipoja elu- töö Soomes, joomine, peod, harva Eestisse näo näitamine, siis üks kõne ning see rutiin on vastu taevast lennanud. Kunagine ex kutsub su Pelgulinna sünnitusmajja ja laps, keda sa seal näed, on sinu. Kuidas? Mis mõttes? Mis edasi? Ma ei tea. Nagu õudusunenägu. Peale viimast tüli ei võtnud ex kõnesid, sul pole aimugi olnud, et ta last ootab ja nüüd, voila, oled sa isa. Ok, selle teadmisega võiks veel hakkama saada, aga kui ex keeldub last kasvatamast ning sa pead valima, kas nõustuda, et su laps adopteeritakse või võtad endale. Raske valik, eriti kui su enda ema näo täis sõimab. Lapsest loobuda ka ei tahaks. Kui sa lapse endale võitad, kas sa oskad temaga midagi peale hakata ja kuidas sa üldse üksik isana hakkama saada? Kui emast saab ema lõvi, kas isast saab isa lõvi ning mida on isa nõus lapse nimel tegema, kui üks päev asjad kiiva hakkavad kiskuma?
Ehe lugu, reaalne Eestimaa. Samas kui paljud mehed on sel otsustamise hetkel jah öelnud, et mina võtan vastutuse, mina hoolitsen lapse heaolu eest, kui ema alt ära hüppab. Film, mis paneb mõtlema.
Happy Days Traveli blogi 