Kaks meest, kaks kaarti ja tósiselt eksinud

Vaatamata sellele, et ma eelmine õhtu olin Abdulla käest, ma arvan nii et 10 korda küsinud, et mis on järgmise päeva plaan, olin ma suure pommimise peale saanud kätte ainult ühe sõna – suprise. Sellised suprised on kuidagi kurjakuulutavad ja samas mitte midagi ütlevad. See suur üllatus võib ka see olla, et sa istud terve päeva hotellis ja suprise, suprise, mitte midagi ei juhtu. Seega kui ma hommikulauas iirlast kaarti nägin laua peale laotamas, olin ma ta suurim sõber nr 1, sest kui ta kodupubi asukoha oli juba kodutöö tulemusena suutnud kindlaks määrata, siis tundus igati hea päev tulemas. Otseloomulikult asus me kampa ka itaallane ning kui teised alles oma “suprise” hotelli ees bussis ootasid, võtsime meie suuna vanalinna poole või vähemalt nii me arvasime.

Kaardilugejaks määrasime kaardiomaniku ehk iirlase, kes suurest halastusest andis meile mingid kakavärvi kaardid, kus kogu pealinn oli kahtlaselt pruuni värvi, iseendale jättis ta otseloomulikult ilusa värvilise kaardi. Esimesel ristmikul teatas ta, et tema kaardi järgi tuleb pöörata vasakule, kuna foorid olid ette nähtud ainult autodele, siis meie pidime kes kuidas sealt üle saama. Sel ristmikul nägi me tee ületus välja nii, et itaallane pistis ees punuma, mina suutis auhinnalisele teisele kohale tulla ja iirlane näost rohelisena venitas end auväärsele kolmandale kohale.

966510_10152198865192667_1225581197_oSelle reisi alguses saime me ka oma esimesed kaameliristsed ning otseloomulikult kui oli vaja pilti teha, oli iirlase kaamera aku üleöö tühjaks saanud ja tundus, et kogu kaameliilu nii mööda meist läkski, aga õnneks oli tal selline Mary Popinsilt päritud seljakott, kust põhimõtteliselt kõike pahna võis leida, mõnikord ka midagi väärtuslikku. Õnneks patakad olid olemas ja kaamelid said jäädvustatud.

Mida kaugemale me jõudsime, seda murelikumaks muutus iirlane, sest vaatamata ponnistustele ja tema 994737_10152175185852667_1989669338_nkaardi detailsusele võrreldes meile jagatud kakavärvi üllitistega, teatas ta mingil ristmikul, et tema ei suuda seda tänavat oma kaardi pealt tuvastada. Asusime sellise appikarje peale siis oma imeilusaid värvilisi kaarte kotkapilgul puurima, kuni üks kohalik mees me ees peatus ja küsis, kas me vajame abi. Kuna iirlane ei suutnud me asukohta reaalsuse ja kaardi vahel kuidagi ühtima panna, ei jäänud tal muud üle, kui väita, et seda tänavat kaardi peal lihtsalt ei ole. Tundus, et meil kohe oma imeilusa jalutuskäigu alguses oli võimalus tuvastada kaardil viga, vähemalt me ise iirlase jutule toetudes seda uskusime. Võõras teatas, et ta on taksojuht ja haaras iirlaselt kaardi ning mis selgus, tänav oli täitsa olemas, aga teises kaardi otsas ehk me ei olnud mitte ühtegi sammu vanalinna suunas läinud vaid kuhugi kõrbe suunda rõõmsalt iirlase juhtimisel tatsanud. Mis sitasti see uuesti, nüüd me vähemalt teadsime, kus me selle ilusa värvilise kaardi peal oleme. Tuli vaid üle tee minna, paralleeltänava peale ja uuel ringil vanalinna poole suund võtta. Teed ületades kuulsin seljataga iirlast pomisemas, ma ei ole reisijuht, vaid reisikirjanik. Sellest oleks võinud ju alustada 😉 Üle tee minnes, tundus, et ma olen jälle üksi, sest mu kaks abikaasat olid millegipärast teisele poole teed jäänud, sest näita mulle meest, kes sõidab üle kleidis kõndiva blondi, aga mis küll aitaks mu kaht abikaasat üle tee. Ei midagi muud, kui ainult kiired jalad 😉

Kuidas me edasine orieteerumine välja nägi? Kuigi minul ja itaalasel olid need kaka värvi iirlase poolt lahkesti jagatud kaardid, siis mina seda ühtegi korda enam kotist välja ei võtnud, vaid näitasin käega suunda ja jalutasin sinnapoole. Minu kaks abikaasat, tavaliselt jäid keset autoteed seisma kaardid käes ja me asukohta tuvastama, mis mulle tundus suhtkoht mõttetu tegevus, sest ükskord olime juba kaarti lugedes täitsa vales suunas punuma pannud, siis milleks sama viga uuesti korrata 😉

Kui Tallinn kaardi peal on vanalinn, kõgepealt ilusti õige nimega, et isegi tõsiselt pooletoobine saab aru sõnast vana linn või old city, siis Manama – Bahreini pealinna kaardi peal on tegemist tõsise bingo mänguga. Kuskilt punast ringi ei ole, et see on vanalinn. Õnneks oli itaallane ju araabiakeelt studeerinud, nii et meil oli spioon omast käest võtta, kes kaardl kohanimesid lugedes, pani näpu keset kaarti ja ütles sinna me lähemegi, sest tuli ju algsest hommikusöögilauas kokkulepitud plaanist kinni ju ikkaagi pidada ning emmem ööd turuni jõuda.

Mingi hetk oli hästi varustatud iirlasel suitsud otsas ning meie järgmine sihtkoht oli supermarket. Kui poodi sisenedes käis koti kontroll, siis võis ainult aimata, kes edasi jalutas ja kes kotti näitas. Muidugi iirlase Mary Poppinsi kott läks kontrolli alla. Mina olin ammu poes, kui mu kaks abikaasat alles kotte kuhugi kotihoidu sokutasid. Igatahes me misjoon sai täidetud ja ma võtsin suuna läbi meeste massi turu poole. Ajades juttu itaalasega, kuulsin ma küll selja taga iirlase pobinat – l dont know her, kas ma sellest hoolisin, eriti mitte ja mis tal muud üle jäi, kui meile järgi lonkida, sest pidi ta ikkagi minu suunda sammuna, sest tema kaardilugemisega oleks me ei tea kus jälle, aga kindlasti mitte turul. Järsku ma kuulsin, et keegi jooksis meile järgi ja kõnetas iirlast ning küsis, kas me oleme eksinud. Iirlane oligi oma kaardita totaalselt eksinud, kuigi ma nii ei arvanud, aga ta vastas – jah. Võõras mees palus meil tagasi tulla ning mitte enam edasi minna, sest asi võis ohtlikuks muutuda. Ega meil eriti valikut ei olnud, kui tagasi pöörduda ja järgmise umbes sama suunda suunduva tänava valida. Muidugi hiljem selgus, et arvatavasti meid hoiatati shiiade (siitide) eest, kes aeg-ajalt üritavad muidu rahumeelses Bahreinis mingit jama kokku keerata, olles ise Iraani poolt rahastatud. Aga seda kõike meie õnneks veel ei teadnud.

1801389_10152198870907667_982066895_o (1)Uus suund, mis pidi meid lõpuks ometi sinna turuni juhatama, viis kõigepealt meid kullaturuni, mis meenutas natuke Harry Potteri päkapikkude kullapanka, aga kahjuks oli reede, mis islamiriigis püha päev ning ukse vahelt sisse kiigates tuli tõdeda, et töötas ainult teise korruse üks pood. Tundus, et ei olnud meie päev kulda ostma hakata. Alles viimasel päeval sain ma kullaostu triki teada, et kõigepealt tuleb teha kodutöö ehk avada hommikune ajaleht ning uurida selle päeva kullagrammi hinda, mis annab sulle umbes teada, kui palju sa petta saad esmasest sulle pakutavast hinnast ja mis on su kauplemisruum. Tavaliselt ei tasu tõepähe võtta juttu, kui hakatakse rääkima kõrgesti tasustatud käsitöö hinnast, kuld on kuld ja sinu kõrge käsitöö hind kaob kohe, kui sa kulla eest maksnud oled ning järgi jääb ainult grammihind.

Lõpuks ometi paistis see kaua otsitud turg, kuid millegipärast ei olnud seal näha ühtegi nais, ainult 1899158_10152199305984337_1179094842_nmeeste massid ja mu kaks abikaasat nagu tõrksa taltsutus jäid sünkroonselt seisma ning ei teinud nägugi, et nad sammu võrragi oleks nõus edasi liikuma. Hämmingus vaatasin neile otsa, kui lõpuks itaallane teatas, et minu julgeoleku nimel, tasuks hotelli tagasi minna. Mis mõttes, ma olen iirlase järgi ära eksinud ja lõpuks turu üles leidnud ning nüüd me keerame otsa ringi ja lähme koju tagasi? Ei mõtlegi sellisele provokatsioonile alluda ning võtsin suuna turule. Peale paari haledat palvet, mis neil muud üle jäi, kui mulle järgneda. Aga miks on ainult mehed ja meeste riided, kuhu naised ja naiste riided kadunud on? Ei ole võimalik, et turg ainult meestele mõeldud on. Jälle mingi trikiga tegemist, mis Sherlock Holmesilikku lähenemist vajas. Kogemata paremale vaadates nägin tänavat, kus olid värvilised asjad, araabia mehed ometi roosat ei kanna ning voila, oligi mu naistemaailm üles leitud. Me küll mitte keegi sealt midagi ei ostnud, lootuses, et mingi päev saabume siia tagasi, aga sellegipoolest oli ilus ja värviline ning võis auga väita, et me mission impossible oli täitsa possibleks saanud 😉

Kojumineku ajaks oli kergem kui iirlane oma kaardi kotti paneb ja annab oma kohustused mu teisele abikaasale üle. Pealegi kahte asja ta niikuinii korraga teha ei saanud – kaarti jälgida ja üle tee tulla, sest kui iirlasel oleks võimalik olnud valida, oleks ta järgmise reede peapalvust oodanud, kui linnas liiklus korraks totaalselt seiskub, sest kõik on moseedes või kodudes Allahit palumas ning siis võib iirlane ilma näost roheliseks minemata üle tee jalutada 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s