Tantsutund

Kuni trepist üles sammudes, õigemini kiirustades, Küüni poole, ei aimanud, mida me vaatama läheme. Ja kui mulle öeldi, et Tantsutund, oli see sama sõna, kui laulutund, kabe poolminutid,  mitte üht ideed, mis  mind ees ootab.

Juba Küün iseenesest oli lahe koht, kuigi ma sattusin istuma täpselt sinna, kus oli võimalus kas piirde vahelt piiluda või kõikuda vasakule-paremale, kui ma soovisin piirdeta vaadet. Aga oluliselt parem kui kunagi Estonias, kus mu sõbranna sattus istuma täpselt posti taha, peale posti ta muud ei näinudki. Samas võib ju öelda, et kui sa lähed muusikat kuulama, ei peagi nägema, aga mina tahaks ikkagi näha, kui ma posti peaks passima, tundub mulle, et vahet ei ole, võin ka kodus raadiost kuulata. Ma loodan, et enam neid postitaguseid kohti Estonias ei ole.

Tantsutunni kokkuvõte oleks, et ühele autoõnnetuses raskelt kannatada saanud tantsijale teeb tema maja naaber aspergi sündroomi põdev professor ettepaneku, et ta õpetaks talle tunniajaga tantsimise selgeks. Tundub täitsa nonsenss ettepanek, aga summat kuulates, mis on tiba üle 2300 dol, naine nõustub. Nii algab kahe väga erineva inimese üksteise avastamine, kui algul on kõik suht must-valge, kes neist on teistsugune ja kes on normaalne, siis mida kauem nad suhtlevad, seda hägusemaks muutuvad piirid. Mõlemad on oma erilisel moel üksteisele toeks ja abiks ummikust edasi minna. Üks tahab õppida tunni ajaga tantsima ja teine tahab purunenud jalaga uuesti rambivalguses särada. Kaks utoopilist unistust, aga …

Kuidas mõista neid, kes on teistsugused? Alati ei saa ju loota, et kõik järgivad samu loogikamustreid, et nende tulemus, tuleb samu mõttejada pidi. Selles mõttes väga põnev etendus, andmaks ninanipsu neile, kes arvavad, et peab ainult nii mõtlema ja ei kuidagi teistmoodi. Samuti on see võimalus, piiluda sisse aspergi sündroomi omava inimese mõttemaailma.

Harvjuhus, kui minu jaoks on eesti komöödia naljakas. Labastest naljadest ma aru ei  saa. Sama lugu b- kategooria filmidega, kõigil on naljakas, mina kõlgutan jalgu ja mõtlen, kus see nali veel oli. See tükk on täispikitud mõnusat musta huumori ja otseloomulikult need tantsuliigutused.

Foto: Gabriela Liivamägi