Adolf Eichmann, kes dirigeeris ja järjekindlusega viis ellu lõpliku vaatust Saksamaa rassi poliitikas ning selle tulemusena jäi maailm ilma 6000 juudist. Kui II maailmasõda lõpule hakkas jõudma ning Saksamaa oli seda kaotamas, õnnestub Eichmannil õhku haihtuda. Tema plaani teostuse kasuks rääkis see, et ta oli alati käske tagaplaanilt andnud, saatnud viimastes riikides juutidega kohtuma oma alluvad, mitte kunagi üritanud meediasse sattuda, mistõttu pilte temast ei olnud isegi ta perekonnal ning seetõttu u alguses ei olnud ta püütavate sõjakurjategijate nimekirjas. Olid küll olemas juudid, kes holokausti üle elasid ja teda mäletasid, kuid tema mängu kõrgejoonelise ja tähtsuse tõestamine võttis aega ning andis talle võimaluse põgeneda. Kasutades erinevaid nimesid maabus ta lõpuks Argentinasse ja temast sai tehase tööline Ricardo Klementi. Võib-olla ei oleks jõututki kunagi ta jälile, kui ei oleks toimunud üht olulist apsakat. Nimelt järgi tulnud laste perekonnanimed jäid Eichmannideks. Argentiina ei olnud maa, kuhu ainult natsid põgenesid vaid seal oli ka juute, kes olid holokausti üle elanud. Üks valesti uhkusega öeldud lause oma isa mineviku kohta alustas uuesti klaperjahti nign nagu Eichmann oma vangistajatele ütles, 15 aastat ei ole võimalik kogu aeg olla valvas.
See raamat on kirjutatud nagu põnevusromaan, kirjeldades Eichmanni otsuseid ja tegusid, mille tulemusena hukati miljonid juudid. Samuti tema teekonda vabadusse ja tema püüdu ehitada uuesti üles oma elu ning kuidas kõik hakkas muutuma, kui tuli Argentiinast vihje, Eichmann on elus.
Võib-olla on raske täielikult mõista, mida tähendas juutidele ta leidmine ja ta üle kohut mõistmine. Samas võib-olla ei olegi seda nii raske aimata, sest me enda lähiajaloost leiab samuti sellist võigast põhjendamatut vägivalda me enda rahvuse vastu. Kurjuse kehastust ja võikust võib aduda me uue memoriaali juures, kus on nimed, nimed ja veelkord nimed.
Happy Days Traveli blogi 