Transport
Meie saabusime Treviso lennujaama ja lennujaamast välja tulles oli kohe õues ATVO bussipiletite müüja. Pilet Veneziasse, Piazzale Romasse, maksis üks ots 12 eurot ja edasi-tagasi 22. Sai maksta nii kaardiga kui sulas.
https://www.atvo.it/it-treviso-airport.html%20
Tagasi tulles ostsin ma pileti netist Barzi bussile, aga see startis Troncettolt, kuhu sai sõita vesibuss ehk vaporetto nr 2. Barzi bussipilet maksis 10 ja edasi-tagasi maksis 18
Sellelt lehelt leiad erinevate vaporettode ajagraafikus ja liinimarsuudid.
https://www.visit-venice-italy.com/water-bus-venice-line-12.html#h0940
Üheotsapilet, mis kehtid 75 minutit maksab 9,5 eurot. Päevapilet 25 eurot. Pileti võid varem automaadist ära osta, sest igas peatuses ei ole automaati, et piletit osta. Mina üks hommikul jooksin ümber kloostri ühest peatusest teise, et osta endale päevapilet. Pilet hakkab kehtima esimesest hetkest kui sa selle ära valideerid. Väiksemates peatustes tuleb ainult kaarti valideerida ning kohe saadki vaporetto ootesaali, suuremates peatustes valideerides lähevad väravad lahti. Valideerides näitab ka ära, millal su aeg tiksuma hakkas. Kui tundub, et saaks ka jänest sõita, pead meelespidama, et kui vahele jääd, maksad trahvi 59,5 eurot. Mina ühe korra nägin kontrolli ja ka meest, kes maksis trhavi, kuna oli oma pileti ära kaotanud.
Kuna Veneetsias autosid ei ole ongi kaks valikut, et kas valid veetranspordi või kõnnid jalgsi.
Gondlid maksid päeval 80 eurot ja õhtul 100 eurot. Kui sellest rahast on kahju, aga tahaks tunnet saada, siis on võimalik üle kanali sõita Tragghettoga, mis maksab 2,5 eurot, ei ole kulla ja karraga kaetud, aga tunde saad.
Sellist rohelist silti tuleb otsida Tagumine on veebuss
Soovi korral annab alati ka gondliga sõita
Orienteerumine
Tänavatel on suured sildid nurga peal. Tähtsamatesse kohtadesse nagu Markuse väljak või Rialto näitavad sulle teed kollased sildid nooltega. Aga omast kogemusest võin öelda, me mitu korda läksime siltide järgi ja olime järsku ei kuskil.
Kui sul on plaanis Google maps või mõnda muud äppi kasutada, meil oli ka offlines Here wego, siis aegajalt on neil segadus, kus sa täpselt oled, sest tänavad on kitsad ja majad on kõrged ning nad ei suuda sinu asukohta määrata. Here wego, oli vahepeal nii segaduses, et me marssisime ühte suunda, siis keset tänavat keerasime ümber ja marssisime tagasi. Aeg-ajalt oli tal idee, et me oleme kõikvõimsad ja saatis meid läbi seina kõndima. Aga kokkuvõtlikult töötasid suhteliselt ok, kui mõned errorid vahele jätta.
Vesi
Veevõtukohti on Veneetsias kõikjal, ainuke, mis sul vaja on, on pudel.
WC
Kui Sa enam jalgu risti ei jõua hoida, siis üks võimalus on wc’sse minna kuhugi baari. Meilt raha ei küsitud.
Rialto kõrval on DFS kaubamaja, kus on ainult brändipoed. Aga esimesel korrusel lifti juures ja viimasel korrusel on ilusad wc.
Surnuaiasaarel (Isola Di San Michele) oli väravas puhas wc.
Tänavasöök
Ma olin tänaval müüdud pastadest täitsa vaimustatud. Reaalselt saadki pasta soovitava kastme ja juustuga pappkausi, hind alates 6 eurost.
Kindlasti tasub ära proovida jäätis. Vahvlitorbikus kaks hästi suurt palli, maksis 3,5 eurot.
Mida kindlasti tasub vaadata
Püha Markuse kirik. Esimesel päeval me mõtlesime, et asume järjekorda, aga siis ma nägin, et neil on kottidele pandud mõõdud peale, siis meie seljakotid kindlasti ei oleks mõõtmetesse mahtunud. Kui sa jõuad järjekorra ära seista, nii paar tundi, siis maksab sissepääs 3 eurot. Meie läksime lihtsamat vastupanuteed ja võtsime netist kellaaja peale pileti ning kirik + muuseum + Pala d’Oro maksis kokku 20 eurot, kui me oleks järjekorras seisnud oleks maksma läinud 15 + paar tundi ootamist. Pala d’Oro ehk kuldne altari nägemine maksis 5 eurot, kui aus olla mõttetu investeering. Kuna ta on klaasi taga ja igatpidi sätendab, siis võrreldes sellega, et kogu kirik on 3, siis selle eest 5 eurot maksta, on liig, mis liig. Muuseumisse saamiseks tuleb üles ronida taevatrepist, lifti ei ole. Aga sealt näed rõdu pealt alla kirikusse, mosaiike lähedalt, vaipasid ja otseloomulikult Markuse hobuseid, originaale sees ja terrassi peal koopiaid. Teraassi peal olles tasub ennast täistunnil Torre dell’Orologio pooel sättida, torn, kus on sinine kell seinal ja Markuse lõvi. Torni tipus on kell, mille kummalgi pool on kaks mehikest, kes kella oma haamrikestega löövad. Hoiatuseks, kui sa soovid filmida, siis ole paar minutit varem valmis, sest nende kell ei klappinud kohe üldse meie omaga. Kui me arvasime, et need täistunni paugud olid soojenduseks, siis me eksisime rängalt, need olidki need õiged paugud. Iga veerandtund tasub vaadata kella ja püha Markuse lõvi vahel olevat Neitsi Maarjat Kristusega, sest tema mõlemal küljel on samuti kell, mis ühelpool näitab täistunde ja teiselpool veerandtunde, need numbrid vastavalt kellaajale muutuvad. Meie tahtsime saada ka krüpti juurde, aga valvur meile väitis, et sinna saab ainult kas grupiga (meie moodustatud grupp teda ei veennud), teenistuse ajal või eriloaga.
Kui soovid järjekorras seismist vahele jätta, leiad piletid siit:
https://basilicasanmarco.skiperformance.com/en/store#/en/buy?skugroup_id=2524
Markuse väljak Üleval – täistunnil kella löövad mehikesed Markuse basiilika altar
all Neisti Maarja juures teine kell
Markuse hobused Vaip muuseumist Kuldne altar
Kristus Emanueli mosaiik muuseumis Inimese loomislugu kiriku laes
Teised kirikud
Enamjaolt maksavadki kirikutesse sissepääsud 3 eurot, kui otseloomulikult on ka tasuta kirikuid. Siit leiad viis suuremat kirikut, mis on tasuta:
https://www.finestresullarte.info/en/travel/five-spectacular-churches-to-see-for-free-in-venice
Meie külastasime – Santa Maria della Salute. Ausalt väljast jättis suursugusema mulje kui seest. Kuna me elasime kloostris kiriku kõrval, siis meie enda kirik, mis oli ka tasuta, on mitu korda võimsam seest – San Francesco della Vigna.
Santa Maria della Salute
Vanim gondlite ehituskoht
Squero di San Trovaso – meie tegime üle kanali pilti, aga soovijal on võimalik minna sinna tuurile
http://www.squerosantrovaso.com/visita.html
Kõige tuntum raamatupood
Minu arvates on geniaalne idee, tuua gondlid, kanuud raamatupoodi. Üks gondlitest seisab ka raamatupoe kanali äärses sissepääsu juures. Muidugi kõik, kes on õrnahingelised raamatuaustajad, siis hing võib natukene vääratada, kui näha raamatutest tehtud treppe, kus kindlasti on tuhanded inimesed teinud oma instafotosid. Kui veel meeldivad kassid, siis kindlasti on see koht sulle, sest õuealal nägime kasse, kelle juures oli järjekord naistest/tütarlastest, kes neid silitada soovisid ja samal ajal naeratasid kaamerasse, et hiljem jagada seda kõige sotsiaalmeedias. Ma küll ei pannud tähele, et keegi oleks raamatuid ostnud, aga pilte tehti mitme eest.
https://www.facebook.com/libreriaacquaalta/
Supermarket, mis asub kunagises teatris
On ühendatud kunst ja söök, tavaliselt selliseid elamusi saad restoranis, kuid seekord Despar Teatro Italia – https://www.linealight.com/en-gb/case-histories/despar-teatro-italia/173
mis reaalselt asubki teatrisaalis. Sisenedes supermarketisse, lähevad paraadtrepid mõlemalt poolt üles (üles minna ei saa, kahjuks on kinni). Poe laes ja seintel on maalid, isegi lavakoht on olemas. See on elamus omaette seal ringi jalutada.
Kõige kitsam tänav
Kui peatänavatelt ära keerata või niisama jalutada, satud paljudesse tupiktänavatesse, kitsastesse tänavatesse, kuid on ka olemas ametlikult kõige kitsam tänav – 53 cm läbimõõduga, Calle Varisco. Viib ta ei kuhugi ehk oled kanali ääres.
Sillad
Neid on kokku üle 400. Kindlasti tuntum on Rialto sild, mis keset päeva ja nädalavahetustel on puupüsti rahvast täis, samas varahommikul ja õhtul oli suht tühi. Hommikuti on silla juures ka kala- ja juurviljaturg. Õhtuti riiete ja nännuturg.
Ohete sild, asub Markuse väljaku juures. Populaarne koht, kus tehakse selfisid. Miks just ohete sild, sest see sild viis vanglasse ja läbi pilu sai veel ohates Veneetsia ilu ja vabadust nautida.
On olemas ka tuhmist klaasist sild – Ponte della Costitutzione, aga seal tuleb olla ettevaatlik, nimelt astmed ei ole seal loogilised, kui sul tundub, et peaks olema aste, siis seda ei ole ja kui sa arvad, et ei ole aste, siis see parasjagu on seal olemas. Aeg-ajalt tuleb ikka maha vaadata, et mitte järgmisel hetkel pikali lennata.
On ka sild, kus ei ole käsipuid – Ponte de chiodo, kuid kahjuks on see erasild ja ei vii kuhugi või õigemini kellegi koju.
Rialto
Ohete sild Ponte de chiodo
Saared
Isola Di San Michele
Mina käisind kolmel saarel. Esimeseks valisin surnuaia saare – (Isola Di San Michele). Peale minu oli hommikul seal ainult kohalikke. Mulle see saar meeldis, kõigepealt rahvast oli vähe, vähemalt elavaid, surnuid oli seal hulgimalt. Andis ka aimu nende surnuaia kultuur, mis mingi mõttes on meie omast ikka väga erinev.
Kui meie kaevame haudasid ikkagi labidaga, siis sinna oli kuidagi väike traktor keset haudasid tekitatud, kes kaevas hauda.
Populaarne on pilte panna kas hauakivi või risti peale, pigem värvilisi kui mustvalgeid.
Kui maa alla ruumi ei jagunud surnile, siis seina sisse ikka. Kui su sugulane on liiga kõrgel, siis temani jõudmiseks oli olemas redel.
Kui tavaliselt on haudade peal inglikuju, siis ma nägin ka paavsti ja kedagi, kes meenutas Pätsu. Oli ka suuri hauakivisid, ilma nimedeta, aga inglite või mõne muu motiiviga.
Neid surnute majasid ei saaks kuidagi kabeliteks kutsuda, need olidki surnute majad.
Murano
Saar on tuntud oma Murano klaasi poolest, peaks ju positiivseid emotsioone pakkuma, siis minu jaoks oli suht igav saar. Poed väljaspoolt ei olnud atraktiivsed. Kui ma sinna ennem 09 paiku jõudsin, siis lahti oli ainutl supermarket ja ennem 10 ei muutunud pilt eriti paremaks. Jäi mulje, et nad ei soovi raha. Kirikusse sisse minnes küsiti 3,5 eurot ja siis ma mõtlesin, et kui ma oleks jõudnud seista järjekorras Püha Markuse basiilika ukse ees, siis seal sooviti 3 eurot, miks ma siin peaks mitte millegi ees 3,5 maksma.
Mu viimane soov oli näha tuletorni ja minu suureks rõõmuks läks selle eest nr 12 laev Buranosse. Muidugi esimese laeva peale ma ei mahtunud, aga teise laevaga sõites oli mul rõõm tund aega püsti seista.
Burano
Oli tuulisem ja külmem saar, aga kaubelda seal osati. Murano klaasi müüdi sama hinnaga, mis Muranos. Lisaks sellele oli pits ja esimeses poes üks kohalik vanamemm, tikkis keset poodi. Seal oli suurelt kirjas, et pilte teha ei tohi.
Burano on nii värviline, et lausa lust on ringi jalutada ja pildistada.
Kiriku juures leidsin ka maja, mida ma arvasin, et ei ole võimalik teekirjelduse järgi üles leida, aga jäi täitsa tee ääres silma.
Bepi maja panin küll googlisse, et leida. See on kõige värvikirevam maja Buranos, sest kuna Bepi oli vaene, siis talle annetasid oma värvide ülejäägid kõik naabrid ning tulemus on erakordselt ilus.
Bepi maja Basiilika seest Kirikust üle tee olev värviline maja
Rohkem pilte Veneetsia kohta leiad siit
Happy Days Traveli blogi 