Frozen Eesti Malaisia moodi


Kuu aega broneerimist – kolm korda vahetati lennugraafikut, täpselt sama palju ka hotelle. Kord oli L’Ermitage liiga kaugel vanalinnast, mis sest, et hotelli aknast näeb Pikka Hermanit, siis oli Telegraaf liiga kallis, ise nad tahtsid peaaegu Raekoja platsil elada ning lõpuks sobis Radisson Blue. Täna hommikuks suutsid nad ära otsustada, et nad ikka ei tule, sest detsembrikuu alguses on Eestis külm. Üllatus, üllatus.

Aga nendega on nalja saanud ja mitte vähe. Kõigepealt pidin ma tõestama, et ma olen vääriline giid, sest nemad on ikka moslemid ja üldse ei sobiks, kui giid oleks pagan. Seega pidin ma tõestama, et ma kuulun Raamaturahva hulka ja et tean ka midagi islamist. Kui ma ütlesin, et ma olen islamiteemalisi loenguid pidanud ülikoolides ja kirjutan doktoritööd Eesti naistest, kes on pöördunud islamisse. Tundus, et nende punktide alt ma kvalifitseerusin.

Muidugi uuriti minult, kas meil on Halal restorane. Heal tasemel kohe kindlasti mitte, mis vääriks restorani nime, siis järgmine küsimus oli, aga kuidas Halal hotelliga oleks lood. Ma tuletasin meelde neile, et Eesti on kristliku kultuuritaustaga riik, seega ei ole Halal hotelle. Igaks juhuks mainisin ka, et me ei sõida iga päev islami keskusesse kõikidele võimalikkudele palvustele, vaid neil tuleb leppida sellega, et palvetavad hommikul ja õhtul hotellis omas toas.

Esimese hotelli kohta uuriti, aga mida nemad oma toa aknast näha võiksid. Vastasin, niikaua kui toad ei ole bronnitud, ei ole mul aimugi, mida nad toa aknast näha võiksid. Aga soovitasin kasutada google mapi, et neil tekiks aim, mida nad võiksid näha oma aknast.

Järgevalt nad soovisid saada bussist pilte, polnud raskusi, said. Millegipärast nad minu pilte ei küsinud, kuna üks neist oli minuga fb suhelnud, eks mind oli grupile siitpoolt ja sealtpoolt näidatud. Pakun isegi slaidshow tehtud. Ega see ei tähendanud, et travel agent nr 3, ka need vaheldusid iga muutusega, uuris, et kas neil ikka giid on olemas? Ma otse just ei kirjutanud talle, aga läbi ridade vastasin, et ega sa minust nii kiirelt ka nüüd lahti ei saa. Käin su ees või taga vähemalt kaheksa tundi päevas.

Minu lemmik küsimus oli – mis me võiksime öösel teha. Mina pakkusin, et kui mina nemad oleksin, magaksin mina näiteks. Ei, ei, ei, nemad tahavad vaadata vaatamisväärsusi. Ma uurisin, et on ta ikka kindel, et keset ööd tahavad nad vaatamisväärsusi näha. Ja, tahavad küll. Igaks juhuks küsisin, võibolla täpsustaksime ära, millal täpselt see öö on. Minu öö algab  tuhkatriinutunnil ehk 00.00. Tuli välja, et nende öö mõiste on hoopis midagi muud. Kuna ta uuris, mis kell päike loojub detsembris, siis vastus oli 15.00 paiku. Malaisia arusaamist mööda peale seda algab öö, mil kogu Eestimaa tardub, kõik seiskub. Selgitasin talle, et tegelikult ikka nii ei ole. Muuseumid pannakse kinni kell 18.00 ja poed 21-23.00.

Neil oli ka idee, külastada meie võimuesindajaid. Uurisin, keda nad täpsemalt mõtlevad, peaministerit või presidenti. Reaalselt ega nad valida ei suutnud. Küsisin, isegi kui ma leian tee, kuidas saada teid ühe nende juurde audientsile, kes teil see tähtis inimene on, kelle pärast te peaksite saama audientsile. Vastus tuli, et see on saladus. Minu loogika järgi oleks raske saada presidendi vastuvõtule ettekäändel, et üks salajane poliitik Malaisiast soovib kokku saada. Tundub, et minu loogika ei mätsinud sel hetkel malaisia omadega.

Ega nad eriti ei hiilanud ka teadmises, mitu neid lõpuks tuleb, igal agendil oli erinev nr, mis oli kas 10 või 8. Kui mul jälle neid 10 oli ja 8 nimed saadetud mulle, uurisin, kes need kaks extra veel on. Need on abikaasad, naised (loe nimetud). Ma tuletasin meelde, et Eestis on igal inimesel nimi ja me ei ole kellegi abikaasad, mul on vaja nimesid ja tiitleid, kui ma regan neid E-Estonia Showruumi. Vahepeal tuli neil uus geniaalne idee, et järsku need naised võiksid üldse kogu aeg hotellis olla. Küsimus, mida ma ei küsinud, tekkis, et miks te nad üldse kaasa võtate. Peale ettevõtete külastust, plaani järgi pidime me minema teletorni või vabaõhumuuseumisse. Ma soovitasin soojalt, et järsku naised võetaks kaasa ja nad üritavad 1,5 h tundi ettevõtetes lihtsalt vastu pidada. Meil pärast ei ole aega neid mööda linna otsida ja öelda, et nüüd lähme teletorni.

Kohe kahju on, et nad ei tule, nalja oleks veel mitme eest saanud. Aga uued panused on märtsikuu peal, nii et ma põnevusega ootan, et näha seda omavalitsust, kes ei suuda kuidagi otsustada, kas õues on soe või külm 😉