Kolhoosiaegne kortermaja – kelle unelm, kelle õudusunenägu


Kolhoosiaegne kortermaja minu mälestustes

Kolhoosiaegne kortermaja

Kolhoosiaegne  kortermaja, kes neid ei mäletaks või ei oleks seal ise elanud? Meil maal oli ka selline, arvatavasti 60ndatel ehitatud, aga millegipärast seda ikkagi kutsuti uueks majaks, kuigi 60ndad olid kauge minevik. Ma seal hoovis vist isegi olen käinud, aga kohe kindlasti mitte kunagi kellegi korteris. Millegipärast minu mälus olid need korterid kas kahetoalised või suisa ühetoalised. Aastad on edasi läinud ja nüüd mul tekkis võimalus giidina minna luuresse ennem kui vabaõhumuuseumis see maja ametlikult 22. mai avatakse.

Maja lugu

Kui Vabaõhumuuseum maja ületoomise plaani tehes algul arvas, et Eestimaal on neid hooneid nagu seeni peale vihma ning  mis see siis muuseumisse ära tuua ei ole, siis ega seda õiget ikka ei leitud loodetud 100 km raadiusest ning tuli selleks hoopis sõita Valgamaale Räbi külla. Kui seda maja lähemalt vaadata, siis on näha ka, kuidas see imeilus kivisein on lego moodi uuesti ülesehitatud.

Kuna mina sees ei olnud ühelgi neist käinud, siis ma eeldasin, et on kivist trepid, aga minu suureks rõõmuks oli see hoopis puidust. Ja see kärtssinine, mis tavaliselt võib venekülade aknaraamide värvigamma olla, oli seekord koridori värviks saanud. Mulle, kellele värvid meeldivad, oli seda ainult rõõm näha.

Majas on kokku 4 korterit, igaüks neist 50 m2. Maja annab ülevaate, milline on nende imeilusate luksuskorterite elu olnud ehitamise ajast tänaseni.

Kuna avamiseni on veel nädala jagu päevi, siis kõik ei olnud veel paigas, mõnest asjast tuli üle astuda, seega kindlasti olen ma ise ka varsti uuel ringil, et näha vähemalt seda algset lõpptulemust.

1960ndad

1960ndad

Kuigi mina sattusin gruppi, mis alustas alt, siis ajalooliselt tuleb ikka minna ülakorrusele ja alustada Maali korterist, kes reaalselt ongi seal elanud. Aga nüüd mõtle ennast 60ndatesse –  tuled rehielamust, kus võibolla ei ole su koduaknad suuremad kui laskepilud ja järsku satud sa elama suurte akendega avarasse korterisse. Mis aeg see 1960ndad õieti oligi? Teine maailmasõda on alles läbi saanud, Eesti on okupeeritud, kolhoosid üritavad igaüks omalmoel jalul püsida. Kuni 1958. ei makstud palka rahas vaid natuuras, siis elu ei tundu ju nii lill. Ega seda mööblitki eriti talust kaasa võtta ei ole, nii et igast palgast tuli mõni vajaminev ese korterisse osta. Ma ei tea miks, aga kui ma näen laes rippuvat lambipirni tekib kohe seos nõukaajaga.

Kui tagatuppa jalutada, siis on seal veel kaks voodit. Otseloomulikult ei tähenda see seda, et Maali vaheldumisi kolmes voodiks magaks, kus sa sellega. Talle pandi nagu nõukaajale kombeks kaasüürilised korterisse.

1970ndad

Vimpli kogu

Järgmisse korterisse astudes on aeg edasi läinud ja me olem 70ndate lõpus. Kolmelapselise pere kodu. Oh seda ära tundmisrõõmu, kes ei mäletaks taolist sektsiooni või diivanikomplekti  koos tugitoolidega või seinal olevat vimplikogu. Mida sina näiteks lapsena kogusid? Mina taskukalendreid ja välismaiseid kommipabereid, hiljem ka salvrätte ja õllepurke.

Mis on selle maja üks suur plusse, kui muidu ei lubata eksponaate käppida ega kuhugi istuda, siis siin on kõik lubatud. Võidki lahti tõmmata kapiuksi ja imetleda tolleaegseid moodsaid rõivaid, uurida, mis sahtlites peidus on. Ainuke, mida teha ei tohi, on wc minna. Need on küll olemas, aga ei tööta.

1990ndad

Kui enam ei jaksa

Allkorrusel on esimene korter 90ndate algus, siis kui toimusid suured muutused. Sul kas joppas või mitte, jäid ellu või elu hammasrataste vahele. See oli aeg, kus kolhoosid likvideeriti, toimus maareform ja hulgimalt muid huvitavaid seadusi võeti vastu, mis aitas üles ehtiada vabariiki. Kui ikka olid harjunud seda kolhoosiköit sikutama, aga nüüd ei olnud enam midagi sikutada, siis mis võis sinust edasi saada. Kui sul oli pealehakkamist võis sinust üleöö ärikas saada. Aga kui seda ettevõtlikust ei olnud, oli võimalus lõpetada köögilaua taga pudeliga tõtt vaadates ja tehes juhutöid, kulutades saadud raha õlle ja suitsu peale.

2019

2019 – lootus uus

Viimane korter on 2019. Reaalselt eeskujuks võetud üks läbi kahe korruse olev korter, sellepärast ka see trepp, mis lõppeb müstiliselt lae all. Originaal trepp saadi endale mõisast. Selles korteris ringi jalutades ei saagi aru, et oleks selles kolhoosnike korterelamus, kõik tundub nii tänapäevane.

Kelder

All keldris on seinale joonistatud Eesti ajalugu algusega rehielamud ja mõisaaeg kuni tänapäevani välja. Telekad meie ajal veel puudusid. See-eest nägi keldribokse ja samaka masinat, vat seda ma ei olnud ennem näinud.

Tule vabaõhumuuseumisse

Igati vinge uus atraktsioon vabaõhumuuseumis, mis järgmisel nädalal – 22. mai,  avatakse. Nii et veel üks põhjus, miks muuseumit külastada ja miks mitte seda teha koos giidiga.

Oma soovist anna mulle teada siin.

Infot muusuemi lahtioleku ja piletite hinna kohta leiad siit. 

Koopast Kaissu. Koera ja inimese lugu.


Muuseumite looma aasta

Loomad on sel ja eelmisel aastal erilise tähelepanu all kõigis me muuseumites. Alles see oli, kui Kadrioru kunstimuuseum tutvustas kasside ja koerte rolle inimeste elus erinevate sajandite vältel või Kiek in de Kökis oli Linnalooma näitus, siis nüüd on uue koera näitusega – Koopast kaissu. Koera ja inimese lugu,  välja tulnud Maarjamäe ajaloomuuseum.

Kõige vanem eksponaat

Koerahammas

Kõige vanem ja auväärsem eksponaat on koerahammas, mis ei ole leitud tunamullu vaid juba 11 000 aastat tagasi Pullist. Algselt oli leid kolm hammast, aga aeg-ajalt kaob miskit ära, nii et nüüd on alles jäänud see üks ja ainus. Seega kõige olulisem hammas.

Tähistaevas

Tähistaeva all

Aga, et algusest peale hakata, tuleb istuda lõkke äärde ja lihtsalt vaadata tähistaevast, sest sinna mingi hetk tekib Suur Peni, oma kõige heledama tähe Siiriusega. Koeri on läbi ajaloo nii ülistatud kui ka halvustatud, õnneks on vaatamata kõigele neist ikkagi saanud inimese kõige parem sõber. Kusjuures tänu sellele, et koerad inimeste poolt ära kodustati, tekkis neil ka vajadus haukuda, ennem seda oli vaikiv ajastu, sest milleks üldse oma energiat raisata ja auh teha.

Matemaatika ja sümbolid

Igaüks meist teab, kuidas koera vanust arvutada võrreldes inimvanusega, hakkad aga korrutama seitsmega, aga näitusel tuli välja, et ega sellest korrutusest ei piisagi, kõigepealt tuleb vaadata kui suur su koer on ning siis alles arvutama hakata.

Kui osata lugeda sümboleid, siis on koera sümboleid igale poole peidetud, nt nagu Padise kloostri piilarite kaunistusse. Ega nad seal niisama ei ole, ikka selleks, et meelde tuletada igapäevaselt moraali ja väärtusi.

Narrus või loovus

Mingi hetk on inimesed nõus ka oma lemmikloomade nimel natuke narruseid tegema või tegelikult suhtuma loovalt. Kes ei tahaks, et ta koerast imeilus maal maalitakse, aga mitte niisama maal, vaid ikka selline, kus su lemmik mõnes huvitavas kostüümis on.  Kas see on narrus või loovsuhtumine jääb vist igaühe enda otsustada.

Kõik me teame, et Laika lendas kosmosesse, sellest isegi laul tehtud. Aga mis tegelikult juhtus, saab teada, siis kui näitusele minna.

Väga palju huvitavaid fakte saab näitust külastades teada. Nt kasvõi seda, et esimene kloonitud koer oli Afganistani hurt Snoopy või et igal Liidu Vabariigil pidi oma koeratõug olema – meie oma oli Eesti hagijas.

Kui sa oled koera sõber, siis see näitus – KOOPAST KAISU. KOERA JA INIMESE LUGU, kuulub Sinu kohustuslikku kavasse Maarjamäe ajaloo muuseumi külastus.

Vajalik info:

Giidiga orineteeruv tuuri pikkus 1 h.

Muusueumi pileti hinnad leiad siit. 

Tuuri saad broneerida siit. 

Paks Margareeta – merendus keskajast tänapäevani


Väike ülevaade Paks Margareeta ajaloost

16. sajandil ehitatud suurtükitorn Paks Margareeta on läbi sajandite mänginud olulist rolli Tallinna

Paks Margareeta

kaitsmisel. 19. sajandi keskel, kui Tallinn arvati välja tsaari Venemaa kindluslinnade nimekirjast, hakati hoonet kasutama vanglana, mis 1917. a pandi revolutsionääride poolt põlema. Hoonele anti uus elu tänu 1980. a Moskva Olümpiamängudele, mil purjeregati toimumiskohaks määrati Tallinn ning suurte külaliste saabumiseks hakati ette valmistuma. Nii otsustatigi, et tornis eksponeeritakse meremuuseumi kollektsiooni, aga väikse klausliga meremeestelt meremeestele, mistõttu puudusid eksponaatide kõrval selgitused. Meremees saab niigi aru ja eks see tavakülastaja küsib kelleltki, kui aru ei saanud.

Kuidas koge muutis torni lugu

Paks Margareeta jaoks toimus kannapööre 2015. a., kui Kadrioru kunagiselt Tivoli platsilt uue elamurajooni ehitamise käigus kopajuht märkas liivas laeva detaile. Kohale kutsutud muinsuskaitse leidis ehitusplatsilt kaks keskaegset laeva vrakki. Esimesena leitud 15. sajandist pärit vrakk oli vähese leiumaterjaliga, mistõttu see uputati Naissaare juurde ootamaks renoveerimiseks rahalaeva. Aga teisena leitu oli eriti väärtuslik 13. sajandist pärit koge koos 1000 esemega. Viimasest saigi meremuuseumi päästerõngas taotlemaks raha uueks püsinäituseks, mille keskseks eksponaadiks saigi see sama 18 m pikkune koge.

Hansa koge

Näituse esimesel korrusel on koge leidmis- ja toomislugu võimalik pildikeeles koos kirjeldustega ekraanil üle vaadata. Pead kuklasse ajades on näha koget altpoolt veepinda tähistaeva taustal. Suurte ekraanide juurde seisma jäädes tunnetada enda väiksust, kui elusuuruses keskaegne hansalaev sinust mööda purjetab. Välja on pandud 100 kogelt leitud leidu, mis moodustavad grupeeringuid, mida iseloomustavad pikemad kirjeldused koos huvitavate faktidega. 3d prinditud rekonstruktsioon kogest ja leitud vrakist annab aimu, mis oli ennem ja mis on nüüd. Keskaegset Tallinna sadama maketti vaadates tekib aim, kuidas, millega kaubeldi ning milline nägi tolleaegne merelinn välja.

Mida huvitavat väljakaevamistel leiti?

Kuid koge ei ole selle saali ainuke tähtis eksponaat, nimelt viimase väljakaevamise ajal 2017.-2018. a leiti 14. sajandist pärit veekanal ja eeskaitsemüür. Teisel korrusel olles on aga võimalik alla vaadates imetleda salakäiku, mille kahekihilise põhja sillutises on munakivid nii 17. kui ka  16. sajandist. Selle käigu põhi on siiani suurim säilinud hiliskeskaegse tänava sillutise tükk Tallinnas. Seal samas on ka toolid, milles istudes saab kuulata erinevates keeltes kuuldemängu kolme reaalse keskaegse Tallinna kaupmehe igapäevaelust. Need on ajaloomuuseumis säilinud dokumentatsioonide põhjal kokku pandud. Kui jätta välja kauplemine, siis lugudest kostub igavikulised probleemid – keda usaldada, kellele oma varandus jätta, kas ma olen suutnud ennast ajalukku kirjutada. Sillale jõudes saab peaaegu nina vastu koge panna ja uurida, kuidas vrakk seest välja näeb.

Mida veel võib leida Paks Margareetast

Koge hoonest viib tee tagasi torni, kus II korrusel eksponeeritakse purje-, III auru- ning IV mootorlaevu.

Pakri tuletorn

Mõeldes tagasi ajaloole, siis pärisorjus kaotati siinmail 19. sajandi algul ning see andis eestlastele

võimaluse hakata kaasa rääkima laevaehituses ning merenduses. Läbi kolme korruse näeb mudellaevasid Eestimaal ehitatud laevadest kuni nõukogude okupatsiooni alguseni ning milline oli siinne laevapark nõukogude ajal  ja mis on nüüd. Ekraanil oleval ajateljel saab võrrelda siinset merenduse lugu samal ajal maailmas toimuvate oluliste sündmustega. Me oleme läbi sajandite olnud mererahvas ja meri on mänginud meie ajaloos oma kindlat rolli, seda kõike sümboliseerib läbi kolme korruse eksponeeritav 1937. aastal Saaremal ehitatud kaljase Triinu mast. Kassast kaasa haaratav audiogiid aitab sul märgata detaile, kui aga soov veelgi rohkem teada on, tasub jalutada ringi koos giidiga. Suvel on lahti ka viienda korruse suveterrass, kus kohvi juues ja kooki süües ning Tallinna lahte imetledes saab silme ette manada rännaku tagasi ajalukku ja mõtiskleda, mis oleks kui …

Vajalik info:

Giidiga orineteeruv tuuri pikkus 1 h.

Muusueumi pileti hinnad leiad siit. 

Tuuri saad broneerida siit.