Palverännakut päiksetõusuga alustamise idee tuli isa Markuselt Vormsi palverännaku ettevalmistamisel. Aastatega on sellest saanud traditsioon.
Ööl vastu palverännakut olin ma nagu valvejoodik, iga väiksema krõbina peale üleval. Vastu hommikut läks kaelas kett katki, nii et minu risti jäi seekord padja alla palverändurit tagasi ootama. 05.45 hakkas maja juba elama ja 06.30 olime me kõik Püha kirikus, kus rännaku alguspalve luges Alur. Aga Urmas oli mulle paar päeva ennem öelnud, et Annelil on sünnipäev reedel. Kuna reedel Annelit ei olnud, siis leidsin ma, et laupäev on igati sobilik päev soovida õnne ja laulda talle. Kas ta rõõmustas, kohe kindlasti, läks ju näost läks punaseks 😉
Kuna ma bussi kokkulepitud ajal ei näinud, siis helistasin bussijuhile. Tuli välja, et hoopis firmaomanik on seekord roolis ning varsti vuraski buss kiriku juurde. Ma kogemata mainisin, et ma jõudsin juba helistada juhile. Giidina tunnen ma väga hästi kella, eriti hetkel, mis puudutab igasuguste tuuride ja ekskursioonide algust, eriti kui ma ise olen organiseerija. Sel korral sain ma peapesu, kuidas ma julgesin helistada juhile, kes oli eile 23 lõpetanud ja miks ma õhtul meile ei loe. Ta ju kirjutas mulle, et juhi vahetus. Giidina tundus imelik, sest ma ise olen lõpetanud peale keskööd, aga see ei vabasta mind, et ma varahommikul sadamas ei oleks. Magada jõuab hooaja väliselt mitme eest ju 😉 Aga mandril käivadki hooajal asjad teisiti, saan täitsa aru sellest. Minu giidiloogika väidab veel, et kui ma viimasel hetkel teen muudatusi, siis ma ei saa loota, et kõik teised õhtul meile loevad. Mina ise oleks saatnud sõnumi. Kui ma küsisin, kas ma võin jätta ühe koti bussi ehk tänukingitused, tuli uus peapesu, et mida ma mõtlen, et see buss sõidab ka ju teisi otsi. Ma ei ole just eile sündinud giidina, ma tean, et bussid teevad mitu otsa päevas, ma oleks oma koti kuhugi ülesse ära pannud, mitte jätnud toolile lebama. Tundus, et keegi oli vasaku jalaga voodist välja astunud. Seega ma pidin 20 km kingitusi endaga kaasas tassima, seega väike arvutus – kõiki kuute vaja ei olnud. Jooksin majja tagasi, et jätta kaks kingitust sinna ja sõit võis lõpuks alata. Minu arust tuli see sama buss meile õhtul ka järgi, aga õnneks oli uus juht, kes oli kohe kindlasti kahe parema jalaga hommikul voodist välja astunud. Selline hästi rõõmsa olekuga ja sõitis peaaegu me ööbimiskoha ukseni välja.
Tee peal korjasime Tiina ja Tõnu Kuressaarest peale ning sõitsime Tiirimetsa koolimaja juurde, kus kõigepealt sai süüa ja mitte vähe. Isegi kooki oli, lisaks võileibadele ja pudrule. Andrus rääkis meile kooliajaloost ja Kai luges palve eestikeelse hariduse jätkusuutlikkusest. Traditsiooniliselt lugesime iga palve lõpul kõik koos Meie Isa palve.
Oligi aeg võtta ikoon ja rist ning asuda rännakule. Ega kaugele minna ei olnud vajagi, juba paistis tee ääres Kristuse Sündimise Kiriku varemed. Andrus oli eelnevalt muru ära niitnud, mistõttu saimegi kirikule lähedale. Sisse ei saanud, sest oli varisemisohtlik, aga kiriku loo kuulsime ära ja Haldi luges palve koguduse taassünni kohta. Kui ma valisin, kes kus loeb, siis sisetunde järgi tundus, et see on Haldi koht. Haldi palve eeljuttu kuuldes, sain ma aru miks. On nad ju koos Ruudiga alles hiljuti Mähe kiriku üles ehitanud. Nii et kõik on võimalik, kui aeg ja õnnistus samal ajal toimivad.
Tiirimetsa palvemaja on selline armas rootsi punast värvi palvela, kus Andrus näitas ka pilti kunagistest ehitajatest. Tõnu rääkis koguduse elust ning Urmas luges palve palvemajade ja kirikute eest. Kui palvemaja saalis ringi vaadata oli seal palju pühasid pilte, osad ikoonid ja osad maalid. Sellist pühapiltide kooslust ei ole ma ennem näinud. Tuli välja, et need Rummu, Murru ja Harku vanglatest siia toodud.
Järgmisel teelõigul jalutasin ma ise ristiga. Kokkuleppekohaselt igal uuel teelõigul võtab keegi risti ja ikooni enda kanda. Järgmine peatuspaik oli Ütsa vennastekoguduse palvemaja. Kaugelt ei saanudki aru, et seal on pühakoda, sest asub see põhimõtteliselt lauda kõrval. Seekord meil tõsiselt vedas, sest samal ajal oli ka seal omanik kohal ja uks tehtigi tabalukust lahti ja me saime sisse minna ning näha milline üks vennastekoguduse palvemaja välja näeb. Neil on kindel ehitusplaan olemas, mida järgitakse. Seintel olevad numbrid, aga tähistasid, et see palvemaja oli algselt kuskil mujal ning on seal lahti võetud ja siin uuesti kokku pandud. Tõnu rääkis maja ajaloost, vennastekogudusest ja luges nende loosungiraamatust tänase päeva palve. Siis oli aeg välja minna ning uuesti maja tabalukuga lukustada.
Jõudsimegi Päranditeele, mis on 11 km teelõik, viies meid ajas tagasi 50ndatesse. Kes ei mäletaks neid punaseid A tähega bussipeatusi või piimapukke? Järgmine peatus oli vaatega Lõmala sadamale ja võimalusega istuda kiviaial. Tiina rääkis meile paadipõgenikest. Mällu süübis lugu vanaemast, kes pakkimisel oli kaotanud ühe kinga ja kuidas sa ikka põgened üks king jalas. Nii et võttis selle alles jäänud kinga, virutas vastu seina ja teatas, et vat ühe kingaga ma Eestimaalt ära ei lähe. Eks igal saare perel on üks või isegi mitu põgenemislugu. Tiina luges ka palve põgenikele.
Järgmises peatuses ehk Labuna sadamas oleks meil pidanud olema lõuna. Kuna me olime nii kiired tormajad seekord, et me edestasime selleks hetkeks poole tunniga graafikud ja reaalselt lõpparvestust tunni ajaga, siis mida ei olnud, oli lõuna. Üks kõne ja leppisime kokku, et ta leiab meid teelt. Eesotsas juttu ajades ei saagi aru, et kiirtormamine parasjagu on käsil. Aga õhtul ma kuulsin pihtimust, kus arvati, et füüsiline vorm täitsa kadunud kahe aastaga, et ei jõua kuidagi sammu pidada kui vahepeal lille tahad nuusutada või kui peatuses istuma oled potsatanud, järsku magad stardi maha. Kõige viimane oli meil kokkuleppeliselt Triin, seega ei kaotanud me mitte ühtegi rändurit ka kiirmarsil seekord ära.
Labuna sadam päälinlase pilgu läbi on pigem vette kaduv muul. Sadamaks on seda natukene raske pidada. See oli koht, kus Andrus rääkis kullalaevast, nii et me kõigi silmad kahtlaselt särama hakkasid ning Simon luges mereohutuse kohta palve.
Järgmine teelõik läks õkva läbi mereäärse kannatusteraja ehk kõik, mis saare lõikavad, kriimustavad taimed olid just sellele teelõigule oma pesa teinud. Peale seda takistusriba oli mulle tunne, et ma olin saabunud ilmasõjast – jalad totaalselt kriibitud ja märgistatud. Aga mingi hetk sai ka see teelõik läbi, marssisime uuesti kruusateel ja meie kõigi rõõmuks sai meid söögiauto kätte ja oligi aeg leida elektrikarjuse juures kadakate all vari ja hakata sööma.
Päranditeel neid sildasid ikka jagus ja järgmine peatus oli Lassi sillal. Andrus rääkis, et see on koht, kus ühe jalaga saab olla juba Sõrves. Mulle endale imponeeris jutt võludest ehk siis meesnõidadest, kel oli oskus haavasid parandada. Ma olen seda juttu ennem kuulnud, aga peategelasteks on olnud vanaemad, mitte kunagi vanaisad. Kuna me looduskaunis kohas juba seisime, siis Siret luges palve loodushoiust.
Edasi viis tee meid Massinõmme surnuaiale, kus Andrus rääkis kalmistust. Kuigi algselt oli plaanitud, et õigeusu preester on koos meiega rändamas, aga inimene plaanib ja Jumal naerab. Seega lugesin ma ise surnute palve eestikeeles, Anneli soomekeeles ja minu suureks rõõmuks oli Sofia nõus lugema 1 suura araabiakeeles, see oli täitsa uus dimensioon sellele palverännakule.
Enam polnud palju jäänud, läbi männiku, kusjuures mandri inimesena tundus, et see mets küll saare peale ei kuulu, kus kadakad on? Ainus mis reetis, et ikkagi on saar, männid olid kuidagi liiga madalad. Järgmine peatuspaik oli Salme EELK kirik, mis asus kunagises kalakombinaadi katlamajas. Tõnu rääkis selle koguduse tegevusest ja laulsime, minu jaoks hästi nostalgilise laulu – Ma olen väike karjane. Mulle kohe meenus Oleviste ja pühapäevakool. Nüüd saabuski minul võimalus anda ära kolm tänukingitust – Andrusele, kes enamjaolt igas punktis midagi tutvustavat rääkinud oli ja aitas organiseerida, Tiinale, kes selle teekonna idee välja pakkus ja paadipõgenikest rääkis ning Tõnule, kas kaasa rändas ja kohalikest kogudustest rääkis.
Viimane punkt oli Salme jõe ääres, kus meid oli ootamas Viikingi paadiga Heli. Kuna Andrus ütles mulle, et tema nägi paati eile vees, siis võtsime suuna vale paadi poole, see oli tartlaste Thor, meil oli vaja Ormi. Ümberpöörd ja leidsimegi varsti teistelt kaldalt kooli parklast paadi ja Heli ning kuulasime Heli ja ta poja paadi lugu. See oli sissejuhatus järgmise päeva viikingite näitusele. Heli mainis, et poeg ehitab järgmisena näitusel oleva viikingite laeva. Muide, see äge rändnäitus saabub järgmisena lennusadamasse, nii et soovitan minna kaema. Lõpupalve luges Ruudi ja oligi me kiirrännak selleks korraks möödas.
Kuna tegemist oli ikkagi muinastulede ööga, siis meie tegime endale oma muinastule ning mis lõkkeõhtu see on, kui laulda ei saa. Nii et olin palunud Urmasel kitarri kaasa võtta ning soovikontsert võis alata. Ükskõik, mis lugu keegi ei pakkunud, Urmas korra mõtles ja hakkas mängima. Terve eelmise õhtu passisin ma Karisega juttu ajades taevast, null tähe langemist, aga lõkke ääres, voila, lendaski langev täht üle pea ning aeg oli soovida.
Happy Days Traveli blogi 