Kunda – mälestused ja uued leiud

Millisena ma Kundat mäletan

Kundast on mul kaks mälestust ja mõlemad seotud spordiga. Kooli ajal võrkpalli mängides, olid osad võistlused Kundas ja alati sealt tagasi tulles, olid võrkpallid tooni võrra hallimaks läinud. Eks sel ajal oligi Kunda kuidagi halli suduga kaetud linn tänu oma tsemenditehase tossavatele korstnatele. Aastaid läksid edasi ja peale sisekaitseakadeemia lõpetamist lõin ma Tallinna Indiaca Klubi ning peamiselt olid meistrivõistluste ja karika etappide mängud Mustvees. Ühe mängija ema elas Kundas, nii et alati koduteel sõitsime me võistkonnaga sealt läbi, et süüa koos pannkooke.

Kunda Kolmekuninga kirik

Seekord tuuril itta oli me plaanis ka Kundas paar kohta üle vaadata. Esimesena oli nimekirjas luterlaste Kunda Kolmekuninga kirik. Waze ja Google saatsid meid kahepeale mööda ühesuunalist kitserada. Kuna me ees sõitev auto keeras ennem kirikut vasakule hoovi, siis meie järgi, sest me olime kaljukindlad, et see on kogudusemaja koos parkimisplatsiga. Reaalselt oli erahoov ja autost välja tulev mees vaatas meid täitsa imelikult, kui me ta majale ringi peale tegime. Kust me pidime teadma, et see ei ole osa kiriku kompleksist? 😉

Kirik oli tõesti imeilus ja nagu lubatud ei asunud ka kell mitte kellatornis vaid väljaspool.Tavaliselt on kirikud ida-läänesuunalised ehk altar on idas, kust Kristus viimsel kohtupäeval tagasi saabub.  Aga Kunda kirik  on üks Eestimaa eranditest, kus altar on hoopis läänes. Altarimaali asemel on skulptuur „Kutsuv Kristus“, kuna uksed olid kinni, aknast ei näinud, ükskõik, kuidas ma ka ei piilunud, seega ei oska isegi kommenteerida, kuidas skulptuur välja näeb. Seega tuleb tagasi  tulla, kui uksed lahti on.

Kunda mõis

Järgmine punkt me plaanis oli Kunda mõis. Kuigi tee ääres oli eravalduse silt, aga giid võib tahtlikult mitte märgata seda ja nii me jalutasime sellest mööda ja tegime pildi ära koerte haukumise taustal.

Natukene ajaloost – mõis on esmakordselt mainitud 1443. aastal ning saanud nime omaniku Gundiste järgi. Praegu varemetes olev peahoone on ehitatud 1779. aastal varaklassitsistlikus stiilis.

1870. aastal rajati Paldiski-Tallinn-Peterburi raudtee, mis muutis elukorralduse Eestimaal totaalselt.  Algas tööstuse areng, mis tõi inimesed maalt linna. Samal aastal juhtus ka Kundas midagi, nimelt mõisaomanik John Girard de Soucanton ehitas mere äärde tsemenditehase, mis töötab tänaseni, kuigi uued hooned asuvad  vanast tehasest veidi eemal. See oli Tsaari-Venemaa üks esimesi tsemenditehaseid. Vana tehase kontoris asub Kunda muuseum, mis kahjuks oli kinni tänu viirusele. Võib öelda, et Kunda mõisnik Soucanton on ikka jõudnud kõikjale. Tema suvemõis oli ka Rocca al Mare, mida täna tuntakse vabaõhumuuseumina.

1924-1940 asus mõisas Eesti Rahvaülikool. Kahjuks 1941. a taganev Nõukogude vägi  pani mõisahoonele nende kombekohaselt tule otsa.

Kui peahoone oli nähtud, läksime kõrvalhooneid avastama, mis õnneks asusid kaugemal ning seal enam ei olnud eravalduse silti. Pealegi sai nina vastu võimsaid hooneid autoga sõita. Mõisa veski oli tõsine üllatus, peale selle, et see oli väga hästi säilinud võrreldes peahoonega,  sai seal sees ringi jalutada ja olid ka informatiivsed sildid. Ime, ime, huligaanid ei ole sinna veel jõudnud, kõik oli puhas ja korras, mida tavaliselt tühjade hoonete kohta öelda ei saa.

Käisime ka viinavabrikus ühes avatud ruumis sees, aga kogu ooper sellega lõppes, sest edasi enam ei saanud. Meiereid imetlesime ainult väljast.

Aga veekohin tõi meid tammini. Mina ronisin üle takistuste tammi peale, aga oli võimalus ka teiselt poolt autoga tammini sõita.

Natukene viperustega läks meil mäest üles sõitmine, sest oli sopane ja meil tõsine võimalus, et sinna me jäämegi. Seega kui lähed tammi kaema, soovitan sopaga mitte alla välja sõita.

Rohkem pilte näed siin. 

Kui sa soovid Virumaad avastada koos giidiga, anna endast märku.