Ei ühtki uut vaatamisväärsust
Kuna me olime hästi püüdlikud reisiplaani tegijad, mis tähendab, et me mõlemad sokutasime kavasse kõik, mida me näha tahtsime või leidsime, et on cool uuesti näha, siis võib ju arvata, kuidas me reisiplaan välja nägi. Ikka kilomeetrite pikkune. Võrdluseks võib tuua, et kui sa üritad reisile minnes kohvrilukku kinni saada ja ainule trikk on, et istud kohvri peal ning siis sikutad ja ega see siis ka ei taha hästi kinni minna. Me olime oma ajakava suutnud nii täis pikkida, kui veel sai. Seega tegime me kokkulepe, ei ühtegi lisa vaatamisväärsust. Arva ära, kui kaua me sellest kinni pidasime? Täpselt pool minutit, kui me olime jõudnud mäest üles sõita ja nägime Malla mõisa. Suur, võimas ja lihtsalt kutsus pidureid tallama.
Malla mõis esmakordselt mainitud 1443. Ega sisetunne ei eksinudki, kui tajus võimsust, sest tegemist ju vasallilinnusega ehk kindlustatud mõisahoonega. Kahjuks see esinduslik kahekordne barokkpalee purustati Põhjasõjas. Mõisahoone taastati, aga siis hävis 1880ndatel tulekahjus. Väidetavalt on sees imeilusad maalingud, aga mõis võõrandati 1919. 1919-1965 tegutses seal kool. Hiljem aga kuulus hoone Eesti kalatööstusele ja Kunda Tsemenditehasele. Mõis on seisnud tühjana kuni 1999. aastal läks soomlaste eraomandisse.
Langevoja juga
Järgmine punkt meie kavas oli Langevoja juga ja kohale jõudes tekkis mul naeratus näkku, sest sest siin ma olin olnud. Ütle veel, et Eestis kanjone ei ole, meil lihtsalt on nad natukene väiksemad kui mujal ja mõnikord ei tule selle pealegi, et oled kanjonis. See kanjon iga aasta laieneb, sest servad lihtsalt varisevad. Juga on kaheastmeline – 1,5- ja 4 m, mida saab imetleda mõlemalt poolt, tuleb lihtsalt üle silla minna.
Sillamäe
Mulle tundus Facebooki vaadates, et kõik mu tuttavad on Sillamäel käinud, teinud imelisi pilte Mere puiesteest ja mul ei miskit. Mulle tundus, et ma kohe kindlasti olen ühest olulisest ida pärlist ilma jäänud.
Muidugi tuli selle kuulsale promenaadile tuusama minna ehk üle silla, mis meenutaks natukene, ma ei tea miks – viikingite ajastut, oma eripikkuses teibaotstega. Kohe, kohe tuleb kuskilt vaenlane ja võitlus hakkab ida pärli pärast pihta.
Eestlasena grünesse minek tähendab eemale kaugele naabrist ja parem veel, kui teda nii paari km ulatuses näha ei ole, aga me vennasrahval on teised arusaamad. Kui meie oleme individualistid, siis nemad on kollektivistid. Kui ei ole just grillfestivaliga tegemist, siis ega mind ei meelita grillima 2 m kaugusel teisest seltskonnast. Tahaks seda linnulaulu ja merekohinat, mitte naabri discomuusikat. Erinevad kultuurid, erinevad mõtteviisid ning seda põnevam ongi. Seega, mis kuskil võib täitsa kummaline tunduda, on teises kohas täiega ok. Kuna meie külastuspäev oli suhteliselt tuuline ja külm, siis keegi ei grillinud, aga mida rohkem kevad või suvi kätte jõuab, seda rohkem lähevad need grillimiskohad populaarseks ja ime, et hiljem ei pea bronni tegema, et grillima saada.
Mulle on alati meeldinud nurgatagused, seal kus reaalne elu käib. Kohad, mis ei ole klanitud, minu kui turisti jaoks ära vaid kus ma näen seda, mis reaalselt toimub. Kus on elu, kus on hing. Kalakuurid, millegipärast mulle meeldivad, mitte et ma ise kalamees oleks. Ma ei suudaks nii kaua vaitki olla, kui peaks ja reaalselt mul hakkab ühe koha peal olles külm ennem kui kala näkkab. Aga midagi on neis majades sellist ürgsust, mis mind kõnetab.
Me olime ajal kui tundub, et keskkooli õpilased olid saanud ülesande, teha mingi lühifilm kodutööks, sest neid oli iga nurga peal ümber lehtla mingit klippi filmimas.
Täitsa huvitav, ma eile naabrinaisega arutasin, et kus nende kirikud asuvad. Üks mis ta ütles, oli Sillamäe ja ets kae, endalegi teadmata leidsin nende kiriku üles – Sillamäe Püha Adalberti ja Püha Georgiuse Kirik. Kirikus peetakse teenistusi poola ja vene keeles.
Kui juba kultuurikeskus, siis võiks maja ka olla imetlusväärne. See ilus kollane maha on ehitatud 1949. a ja tunnistatud arhitektuurimälestiseks, just seepärast, et nii väljast kui seest on säilinud 40.-50. aastate stalinlistlik arhitektuur. Kahju, et hoone tänu koroonale kinni oli, muidu oleks võinud minna keldrikorrusele, kunagisse pommivarjendisse, kus on näitus linna nõukogudeaegsest perioodist. Kindlasti tahan ma seda näha, sest see linn oli üks kahest Eestimaa salajasest linnast, mis isegi kaardi peal ei eksisteerinud ja ega igaühel siia linna asja ei olnudki. Kuulukate järgi pidid sellel majas olema ka imeilusad kroonlühtrid, nii et veel üks põhjus tagasi tulemiseks.
Kui esimese Eesti ajal pidi alevis kindlasti olema kirik ja kõrts. Nõukaajal kirikud jäid, aga kontrolliti valvsalt, kes seal käivad ning juurde ehitati raekoda. Kuna Sillamäel vana luteri kirikut ei ole, siis raekoda pidi visuaalselt täitma mõlema kohta. Kuigi hoone näeb nagu kirik välja, ei ole ta seda kunagi olnud, pigem algselt olnud administratiivhoone – Sillamäe täitevkomiteele, siis täna linnavolikogu ja linnavalitsuse hoone. Algse kavandi järgi oli torn teistsugune, nägi välja võimuesindajate arvates nagu koonduslaagri torn, kuid see oleks olnud ennekuulmatu, et saladusi nii avalikult eksponeeritakse ning torn projekteeriti ümber.
Väljaku oli aastatel 1953-1962 Stalini kuju, mis tema isikukultuse lõppedes maha võeti. Suure Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäevaks paigaldati 1987. aastal väljakule ausammas “Au tööle”. Kui muud ei ole, siis vähemalt ilus six-back on.
Mulle meenutasid need anumad samovare, kahjuks kvaliteet ja ilm on oma töö teinud. Nii et nina vastu dekoratsiooni panna ei tasu. Kunsti tulebki aeg-ajalt kaugelt imetleda.
Rohkem pilte reisist leiad siit.
Kui sa soovid Virumaad avastada koos giidiga, anna endast märku.
Happy Days Traveli blogi 