Vee puudutus, The shape of water.

„Vee puudutus“ sai kokku neli Oscarit, siis ei jäänud ju muud üle, kui see film nn kohustuslikus korras ära vaadata, aga saladuskatte all võin öelda, et ma oleks seda filmi muidu ka vaadanud.

Kas see film oli väärt parima filmi Oscarit? Nii ja naa, on aus vastus. Ta oli teistsugune võrreldes teiste kandideeritavate filmidega. Parimat valides, loevad lõpuks nüansid, emotsioonid, kas ja kuidas see film kedagi kõnetab, muidugi ka filmimuusika. Stoori oli huvitav, kuid suht tüüpiline hea ja kurja võitlus, mis kestis kuni lõpuni. Sügavat sisu otsida sealt filmist ei tasu, aga positiivse emotsiooni laksu saab küll. Tegu on külmasõjaaegse filmiga, kus kogu olustik on rohekaspruun, mainitakse ära ning ka filmist endast jääb mulje, et roheline oli tolleaegne moevärv.

Kaudselt oli film muidugi sõrmenips venelastele, sest nemad olid ainsad, kes  filmi jooksul ära tapeti. Nende loogika oli ka kuidagi äraspidine – kui meie ei suutnud seda olendit endale saada, siis järgmine samm ei ole mitte see, et me ootame, mida me sealses laboris töötav teadlane suudab olendit uurides välja selgitada, vaid me laseme tal hoopis olendi tappa, sest nii jäävad ka ameeriklased teadmistest ilma.

Amazonase vetest toodud müstiline eluka ümber kogu film tiirlebki. Kui ta laborisse saabub, tuleb temaga kaasa sadistlike kalduvustega eriagent, kellel südame asemel on telliskivi või kaks, kes näeb maailma must-valgelt ning kui on vaja kõrgustesse pürgida, siis üle laipade saab sinna ju otse. Ameeriklaste laborisse on venelased tööle sokutanud oma teadlase nn Bobi ehk Dmitri, kes näeb selles müstilises elukas võimalust tutvuda uute eluvormidega, kuid kahjuks teadlase ja agendi arvamus müstilisest elukast on kardinaalselt erisugused. Film jätab mulje, mida kõrgemal võimupositsioonil sa oled, seda egotsentriklikum mõtteviis sul on ja seda rohkem tegutsed sa minakeskselt. Samas mida madalamal sa võimuhierarhias oled, seda inimlikumalt on sind seal filmis kujutatud.

Filmi põhiliin on tumma koristaja Eliza ja müstilise veeeluka omapärane sõprussuhe, millest areneb järkjärgult välja armastuslugu. Kuid minu jaoks rääkis see film enamjaolt üksindusest, sest enamus inimesi, kelle lugu seal näidati, olid üksinda, isegi kui neil oli keegi, siis lõpptulemusena olid nad ikka üksinda. Ja keset seda karjuvat üksindust algabki see imeline armastuslugu. Nagu öeldakse, armastus käib kõhu kaudu, siis selles filmis mängib suurt rolli keedetud munad.

Aga oli üks asi, mis mind räigelt häiris – see lootusetult halb vene keel. Kas tõesti ei ole Hollywoodis kedagi, kes usutavalt oskaks veenvalt venekeeles rääkida, isegi minu olematu venekeel kõlab rohkem venekeele moodi kui sealsed ponnistused..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s