Pugejad ja pealekaebajad ei ole kunagi mu eriti suured lemmikud olnud, pealegi ei ole nendega midagi peale hakata, on sellised tuulelipu sarnased olevused, nii et tuleb ainult oodata, kui tuul suunda muudab ning juba nad läinudki ongi.
Iga ema kaitseb oma last viimse hingetõmbeni, eriti last, kes aitas sul enda unistus ellu viia ning kes on niivõrd müstiline, et keegi ei oska seletada tema olemust. Ürita aru saada, kui laps sul iga päevaga mitte ainult paar cm kasvab vaid ka aasta jagu vanemaks saab. Aga selliseid ei liha ega kala versioone tavaliselt e taheta usaldada, nii ka siin ehk kergem on tulla kohale ja omakohut täitma hakata. Õnneks on igas süsteemis ustavaid hingi, kes suudavad näha asju ka kaugemale kui oma kingaots ning ei ole nõus pimesi otsustama kedagi süüdi lihtsalt sellepärast, et keegi on kaebamas käinud.
Filmis lubatakse romantikat – tiba seda on. Mitte just nii palju, et heldimusest õhkama hakata, aga raamat, mille põhjal film tehtud on suunati ju teismelistele, seega sellel tasemel romantikat kuhjaga olemas. Actionit leidub ka libahunte ulgumas ning hulgimalt on ülihelikiirusel liikuvaid ja lendavaid vampiire ning üks üüratu suur jäävali on ootamas elu ja surma peale käivat lahingut. Draame – Alice nägemus on draama, reeturi kaotus on omamoodi perekonna draama, aga siin draama saab otsa, ennem kui alatagi võiks.
Igatahes
Happy Days Traveli blogi 