Minu Taani – tuuline teekond keelatud maal. Mae Lender

https://i1.wp.com/petroneprint.ee/images/225/minu_taani.jpgMinu Taani meenutab mulle rohkem kirjeldust, kuidas kodustada eestlast Taanimaal. See on väga inimlik raamat, näidates autori pikka teekonda “taanlaseks saamisel” kõige selle ilu ja valuga. Samas kirjeldab ehedalt, mis nippe kasutades võiks kergemine taanlast mõista ja see läbi samm-sammult sulanduda  ühiskonda, sest mõnikord on nende arusaamised asjadest hoopis teised, kui seda  Eesti talupoja loogikat järgides arvata võiks.

Ma ei oleks kunagi uskunud, et taanlastel on iga asja jaoks oma aeg olemas ning et sealne aeg tiksub oma soodu, rohkem olin ma sellist mõttemalli arvanud olevat Lõuna-Euroopas ning kujutasin ette, et seal nagu siingi rühib igaüks kella peale osutades parema tuleviku poole.

Kirjeldatud peretraaditsioone on ka meil olnud, vähemalt vanaema pildialbumit lapates, kus ristsed ja leer olid suursündmused omaette ning aeg-ajalt said suguvõsad suure või väiksema ürituse puhul süldilaua taga kokku. Tänapäeval vist saadakse kokku ainult matustel, kui sedagi.

See, et taanlastel meeldib jalgrattaga kimada, sain ma raamatut lugedes esimest korda teada, arvasin siiani, et hollandlased on tõsist jalgratta usku, aga nagu näib, on neil ikka konkurents olemas. Ja peale selle, et mitte ainult Veneetsia vee alla vajub, vaid ka Taani on oma saari kaotamas, kuulsin ma muidugi esimest korda.

Samuti tekkis isu ühe tõelise smorrebrodi järgi, ei tea selleks peab tõesti sõitma Taani 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s