Minu pühak, minu hauakoobas, minu vesine suveilm – Iirimaa ootab mind

Ryanair suudab mind ikka ja jälle üllatada. Seekord olid nad minu lemmik kohtade peale ehk siis tiibade juurde, kus jalgu saab sirutada ja ei pea istuma põlved lõua all kogu aeg, huvitava sildi – reserveeritud ja tuligi välja, et kui tahaks sinna istuda, peab selle privileegi eest eraldi juurde maksma. Millegipärast skeptilise eestlasena ma hästi ei tahtnud uskuda, et 12 inimest, kes broneerivad endale odavlennupileti on üleöö nõus sellise teenuse eest lisa maksma. Seega kui stjuardess mulle naeratas ja teatas, et sinna istuda ei saa, siis talupoja tarkus väitis ega ei tasu kaugele sellest reast potsatada, sest ikka tahaks oma silmaga neid 12 miljonäri näha. Seega istusin täpselt selle rea taha ja teadlikult ei kavatsenudki veel turvarihma endale ümber kinni panna. Taktika oli õige, sest 12st ainult üks miljonär saabus kohale ning kuna ma olin ikkagi esimene, kes teadlikult neid kohti tuli rabama, siis tehti ka mulle esimesena ettepanek, kas te ei soovi sinna ritta istuda. Sellist lauset mulle kaks korda juba öelda ei tasu 😉

 

Mul on viimased korrad tõsiselt vedanud oma naabritega ja ega seegi kord ei saanud teisiti olla, kuigi meil mõlemal olid raamatud, siis kumbki oma oma lugeda ei jõudnudki. Mina sirvisin naabri oma ja lugesin nii neli lehte kokku, sest tundus asjalik raamat olevat, kuid enamjaolt ajasime juttu. Kui me Dublinisse jõudma hakkasime, oli jutt jõudnud vabamüürluseni ja tuli välja, et enamus ta sugulasi on vabamüürlased, ise oli ta pärit ei kuskilt mujalt kui Sotimaalt, Da Vinci koodist tuntud Roslyni kabeli juurest. Kui ta siiamaani ei olnud mõelnud, et miks mitte järgida perekondlikku traditsiooni, siis nüüd rääkides ta ärist, reklaamist ja uutest klientidest, tekkis samal ajal idee, kui Ryanair oma fanfaare maandumise ajal puhus ja teatas, et nad kõige paremini ajagraafikus püsiv lennufirma on, et miks mitte ta võiks ühineda vabamüürlusega. Kuna osa sellest ideest oli minu, siis suutsin mina välja peilida lubaduse, et kui ta vabamüürlaseks hakkab, siis mind paluks ka saladustesse pühendada ja Roslyni kabelis üks vinge ekskursioon mulle teha 😉

Kui Tallinnast lahkumise hetkeks oli hakanud sadama, siis Dublin, kus ennem oli kaks nädalat ilusti päike paistnud, oli ka sügis kätte jõudnud või olin mina selle endaga kaasa toonud, saa sa nüüd sellest aru. Pakid viskame vööri, kui nii võib öelda ehk kohvri paneme motika peale ja ralli mööda Iirimaad võibki alata. Kuna ma saabusin nii 4-5 paiku, siis oli kõige targem see õhtu Dublinis veeta. Pealegi üks väheseid soove, mida ma programmi lugedes lisasin, oli et ma tahan minna kuulama elavat muusikat ja näha iiri tantse. Kuna seekord tundus, et ma suhkrust vist ei ole – Kreetal giidina olles keegi mulle sellise küsimuse esitas, kui ma tegin pakkumise, et järsku jätaks lausvihmaga selle rannaekskursiooni ikka ära -, siis oli aeg esimese päeva või õigemini õhtupooliku programm ette võtta. Ma tahtsin näha Half penny silda, mis on linna vanim ja varem, et üle Liffey jõe saada pidi maksma pool penny, millest ka sillale nimi on jäänud. Täna enam raha maksma ei pea, aga nüüd meenutab sild natuke me Russalkat või Keila-joa silda, kus on tabalukku ja mitte vähe. Aga üle silla minnes jõudsime Temple Bar; kuhu on kokku kuhjatud baare ja söögikohti. Ühest ameerika söögikohast, mille nimi arvatavasti oli kuidagi seotud ka Harley Davidsoniga, sest neid eksemplare oli kohe mitme eest kaunistamas restorani, leidsin ma Ameerika Vabaduse samba koos plaadiga, kuhu oli märgitud minu sünnipäev ehk siis Ameerika iseseisvuspäev peale. Kuna mina jahtisin iiri muusikat ja tantse, siis lõpuks pidi ju mu soov täituma, sest ühes restoranis lava peal oligi kuus pillimeest ja neli tantsijat. Suudaks ma ka nii kiirelt jalgu kellegagi sünkroonis vehkida 😉 Kusjuures ennem mind hoiatati, kuna ma paistan teiste turistide seast ikka välja, siis kohe kindlasti, siis kui rahva seast tullakse „ohvreid“ otsima, on minul suur võimalus lava peale tantsima minna. Kas mind valiti välja? Otseloomulikult valiti mu kõrvalt iirlane välja, kes paistab rohkem turist kui mina ja hoopis tema tähetund saabus, mitte minu. Tundub, et ta ikka soovis rohkem lava peale naeratama minna kui mina.

Vaatamata sellele, et minu Eestimaal vaadatud ilmateade väitis, et soe on ja päike paistab, tundus mulle, et ma kogemata ajasin ilmaprognoosi sassi mõne Lõuna-Euroopa riigiga. Hommikul aknast välja vaadates oli kõik ühtlaselt all. Muidugi see ei takistanud uusi ja huvitavaid plaane tegemast. Algselt küll oli plaan minna olümpia tule kandmist vaatama, aga kuna mina olin seda Kreekas 2004ndal näinud, siis ei ahvatlenud massi mootorrattaga trügima minna. Ja natuke kaarti vaadates ja tarku raamatuid lapates tundus, et Dublini jätaks seekord välja ja sõidaks hoopis minu nimekirjas olnud Glendaloughi vaatama. Tegemist on „kahe järve oruna“ tuntud metsaga kaetud järskude nõlvadega Iirimaa tuntuima kloostrimaadega, mida teatakse kui püha Kevini elupaika. Loodus on hingematvalt ilus ning saab väga laheda paaritunnise jalutuskäigu teha. Kuna tegemist on kunagise kloostriga, mis on sajandeid olnud palverändajate meelis sihtkoht, siis õhkub vaikselt pühadust nii loodusest kui varemetest. Kloostrisse saab siseneda väravamaja kaudu, mis on ainus tänapäevani säilinud kloostrivärav Iirimaal. Ringi uidata surnuaial, käia ümber ümartorni, mis on üks kauneimaid Iirimaal, tegin küll ringi peale, aga mina küll ei leidnud ust, mis oleks lasknud torni siseneda, aga võibolla muiste tehtigi torne, mis nagu Rapuntsli eeskujul omas ainult ülemist kambrit, kuhu ei olegi eriti võimalik muud moodi saada, kui ülipikkasid juukseid pidi ronida. Väga palju varemeid oli seotud püha Kevini endaga ja kunagise kloostriga. Mis võiks olla sellise legendi vastu, et püha Kevinile musträstas palvetamise ajal oli muna käe peale munenud ja püha mees oli järjekindlalt samas poosis püsinud, kui linnupoeg koorunud oli. Kui aus olla, oli Kevin oma elukoha väga looduskaunisse kohta valinud.

 

Kuigi oli alles lõuna, kui ma jaapani turisti etteaste lõpetasin, ei tundunud ikka veel kõige vingem plaan olevat Dublinist läbi sõitmine, seega tasus võtta listist järgmine nimi ehk siis Newgrange. Kuna natuke sadas, siis me sõitsime nn aeglasemalt, et võtsime kurve 100ga, muidu kihutasime 120ga ja kui mööda oli vaja sõita siis 140ga. Vaadates aga selle BMW motika spidomeetrit, tundub, et annab 200ga sõita, aga ilm ei olnud vastav. Kuigi algul vaatasin ma miile ja mõtlesin, et me kohe üldse edasi ei lähe, 60, 80, hallo mis toimub? Aga siis kotkasilm tuvastas, et km on need vaiksemad nr sealt ja me ei sõidagi olematu kiirusega, vaid täitsa tegijalt mööda käänulist Iirimaad.

Aga Newgrange on siis vanem kui Stoneaeg, samuti pakutakse ka vanemaks kui püramiidid, aga siis tekib minul väike kahtlus, sest kõik oleneb sellest, millisele ajaloole toetuda. Kooliõpikus kirjutatud uskuda, siis jah, neil on õigus. Tagasi tulles Newgrange juurde, siis on tegemist rituaalse matmiskohaga, kuhu pärimuste kohaselt on Taara kuningad maetud. Linnulennult meenutab haud risti kuju, tundub, et see sümbol on ikka mitu korda vanem kui ristiusk. Risti pikk osa on koobaskäik, mis vahepeal on piisavalt kitsas, et tuleb pugeda ning samas on pea laes kinni, seega soovitati, et need kel on klaustrofoobia jäägu viimaseks, sest siis kui tekib tunne, et tõesti enam ei saa edasi tulla, on võimalik hauast välja spurtida.  Haua keskele jõudes on kolm koobast, mis siis pika käiguga moodustavadki ristikuju. Koopad sümboliseerivad elu, surma ja elu peale surma. Iga nn hauakoobas, va surm on illustreeritud geomeetriliste sümbolitega, millest osa meenutasid mulle Kreeta igavese elusümboleid. Nagu iidsetele aegadele kohane on kõik seotud pööripäevadega ehk siis talvisel pööripäeval 19-23 detsember, sissepääsu kohal olevast avavusest paistab sisse päike just sellise nurga all, et valguskiir tekib keset koobast ning annab märku, et uus elu on algamas ka sel aastal. Kuna selline sündmus on ikkagi ainukordne ja et mass lihtsalt seda hauakambrit neil kuupäevadel ära ei valluta, tehakse selle jaoks spetsiaalne loterii ja loositakse oktoobris välja inimesed, kes koos kaaslastega tulevad seda uue elu algust vaatama. Minul on igatahes plaan olla üks võitjatest. Kuigi mäng ei toimu seekord facebookis, kus oleks ala 95% mul võimalus see auhind saada, siis peab kasutusele võtma teise taktika ja ma juba arvutasin välja, et selleks on mul vaja 30 küünalt 😉

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s