Vaatama varahommikustele joogaponnistustele, jalga ma pea taha ei saa …

Kõik sai alguse sellest, kui Eugenia paberi nina alla pani ja palus ennast nimekirja panna, sest oli vaja kakskümmend vabatahtlikku entusiasti, kes kell kuus hommikul enne kukke ja koitu on nõus joogat harrastama. Kuna algselt oli ikkagi tegemist kampaaniaga kakskümmend nime ehk see oli tingimus, kui kool oli nõus mõtisklema selle idee üle, siis sõpra tuleb aidata hädas ning nii mu nimi numbrilise arvu täissaamiseks nimekirja tekkiski. Olles ööinimene, siis otseloomulikult oli natuke palju loota, et ma kella kuue paiku eriti agar jooga harrastaja olen, aga ma lohutasin ennast sellega, et ma saan tunnis ju erinevates poosides magada, kogemus missugune ju. Kuna kogu asjaajamine india moodi venis, siis lükkus ka esimene joogatund teadmatusse kaugustesse edasi. Aga lõpuks saabus päev, millal ametlikult pidi esimene tund aset leidma. Tsiteerides Eesti klassikat – „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud“, siis ma avasin oma silmad täpselt siis, kui joogatund oli läbi saanud ning aeg oli oma imemaitsvat hommikusööki nautima minna. Enda vabanduseks võin öelda, et kui 4-5 paiku magama minna, siis vist on tiba palju loota, et ma juba kell 6 joogapoose tegev esinaeratus olen. Vaatamata joogaõpetaja protestile jõuti kokkuleppele, et liigne ogarus on enne kukke ja koitu agar olla ning joogatunni algus lükkus iseenesest mõistetavalt tunni võrra edasi. Kuna ma oli ikkagi nime kirja pannud, siis südametunnistus vaikselt õõnestas mu jalge alust, peale magusa hommikuse beauty sleepy ei olnud ühtegi head põhjust tuua, et miks ma ometi hommikune esinaeratus ei ole. Peale seda kui Mathilda näitas mulle t-särki, mis ta spetsiaalselt oli ostud, et joogatundides käia, said ka minu olematud vabandused otsa ning kõik, kõik on uus septembrikuus, saabusin ka mina oma esimesse joogatundi. Tundub, et ärevus oli ikka nii suur, et juba 6.15 hakkasin ma viie minutiliste intervallidega mobiiliga tõtt põrnitsema asusin ning 6.45 oli aeg tunnistada ennast võitjaks ning sammud joogaklassi poole seada. Nimekirjast mäletan, et enamus kirja pannuid olid naised, kuid kohale jõudes oli reaalsus teine, nõrgem sugu oli arvulises vähemuses. Klassiruum oli jagatud pooleks, õpetaja istus keskel ja nagu ekskursioonide metsapeatustel juba tuttav jaotus – mehed vasakule, naised paremale, oli ka rahvas enda kohad sisse võtnud. Oma ettekujutustes olin ma arvanud, et enamuse ajast võtame me võimatuid ja ilmvõimatuid positsioone sisse ning mina, kes mitte paindumises maailmameister olen, sügav sel ajal niisama kukalt ning elan teiste ponnistustele moraalselt kaasa, pidin täitsa pettuma seekord. Harjutused, mida meil teha paluti, olid tegelikult väga lihtsad, osad juba tuttavad lapsepõlvest – kes ei mäletaks varvastel käimist kui tahtsid ennast pikemana näidata või kiikumist kõhu peal, mis mälu järgi tundus eriti lihtsate killast harjutus olevat, aga mälestustes on alati rohi rohelisem, seetõttu meenutas minu kiikumine küll kõike muud. Vägisi tahaks süüdistada maas olnud õhukest vaipa, mistõttu tundsin ma iga oma olematu lihasega põranda kumerusi ning juba selle tunnetamise peale kiskus kiikumine ikka tõsiselt kiiva. Kas ma tunni lõpus väsinud olin, sest ikkagi tund aega kõva tööd ja ponnistusi, siis ausalt öeldes ei, aga kasutegur oli sellegipoolest silmaga nähtav, isegi kui ma olin öö jooksul paar tudi maganud, siis peale joogatundi kooli minnes ei haigutanud ma mitte üks teps ega nokkinud teri mõne monotoonse loengu saatel. Peale varvaste tagaajamise mängis ülitähtsat rolli ka sügav sisse- ja välja hingamine, mis pidi 1001 tõve vastu aitama. Kui hingamine kõrvale jätta, siis mängis tähtsat rolli ka näppude asend, igal kombinatsioonil oli oma mõju teatud keha piirkonnale või mõnele haigusele. See tundus mulle natuke raketiteadusena, millest vist ei peagi talupoja mõistust kasutades loogiliselt arusaama vaid tuleb tõdeda, et kordki võiks siiralt sinisilmselt uskuda, mida onu valges räägib ja näppe ettenäidatud positsioonidesse üritada panna. Kui hommikused kuke ja koiduga võiduärkamised vaikselt traditsiooniks kujuema hakkasid, tuli välja, et koolil olid oma plaanid ning nad lootsid meist kümne päevaga tõsised joogad valmis vorpida. Kahjuks peab tunnistama, et vaatamata ponnistustele kümnepäeva plaan jäi täitmata, kuid lootus on, et järsku saab ka koolijuhtkond aru, et meis peituvaid jooga geeniuseid tuleb natuke veel treenida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s