Üks parimaid „Minu“-sarjast kirjutatud raamatuid. Kindlasti ka sellepärast, et ma tundsin seda lugedes ennast ikka tõelise eestlasena, kes on uhke oma rahvuse üle ja omaette mõmiseb: „Eestlane olla on uhke ja hää!“
Jah, me tõepoolest ei naerata eriti, seda kohe kindlasti on palju tahetud hommikuti, kus heameelega näeksime ikka veel unenägusid, mitte ei tõttaks naeratades tähtsale varahommikusele kohtumisele. Päeva jooksul võiks juba naeratama hakata, aga seda on ikkagi palju tahetud, eriti hästi kirjeldab seda kaasreisijate näod bussis või trollis. Tavaliselt on kaks võimalust, kas tuima näoga passitakse aknast välja või ollakse pokkerimängija näoga, kus ükski näolihas ei liigu. Mõne jaoks piisab gallonite viisi kohvi joomisest, mõni ongi hommikust saadik rõõmus, kuid paljude jaoks ei ole piisavalt põhjust, et võiks üldse naeratada ;(
Jah, ongi nii, et Eestimaal teab igaüks peaaegu igaüht, kunagi mulle keegi ütles, et Eestimaa magab ühe suure teki all 
Selle tõestuseks võiks juttu ajama asuda võhivõõra inimesega ja paari minuti pärast tuleb välja, et te ikkagi teate mingi ime läbi samasid inimesi. Pealegi igaüks oskab meist vähemalt ühe kuulsa inimese oma suguvõsast üles leida või sinna sisse sokutada.
Jah, meile maitseb sült ja seda ei tasu üldse varjata. Olla natuke kauem Eestimaalt ära, tekib vaikselt hallolluses idee, mis kriiskab iga päev aina enam ja enam – tahan sülti! Siis ei jäägi muud üle, kui hakata kas netist lappama retsepte või osta lennupiletid tagasi koju. Kui Eestimaa lõpuks paistma hakkab, ollakse poes esimene musta leiva ja süldi sabas
Jah, me eestlased oleme tagasihoidlikud. Mina ise olen „super hea“ näide sellest. Kahjuks ei taheta mind tavaliselt eriti uskuda. Aga kui mu hispaania üks sõpradest rääkis, et kohtas paari eesti tüdrukut, kes iga ta pingutuse peale seltskondlikult juttu ajada, vastasid ainult jah/ei või jäid üldse kurjakuulutavalt vaikima, meenus talle lõpuks, mida ma talle rääkinud olin ning ta pidi tõdema, et vähemalt seekord ei teinud ma nalja Tegelikult see tagasihoidlikus päästis ka mu Eesti tutvustuse pikale venimise Indias, kus ma lihtsalt viimaste lausetega väitsin, et tüüpilise eestlasena, ei meeldi mulle naeratada, ma ei ole eriti sõbralik ja rääkida ei meeldi mulle kohe üldse, mistõttu ongi minu Eestimaa tutvustus läbi Uhh, saingi hakkama alla 10 minuti, aga põhiline oli öeldud ning ega ma ometi neid ei hakka piinama sellega, kuidas me Riigikogu valimised välja näevad, see ei tekita minus endasgi põnevust, miks peaks see välismaalasele huvi pakkuma
Ilus ja armas oli lugeda, kui soojad tunded Justin Eestimaa ja eestlaste vastu on. Aga ega me enda kiitmises eriti agarad ju ise ei olegi, seega peavadki teised meid kiitma, et me ikka saaks aimu kui tublid ja lahedad me oleme. Seetõttu tõsiselt soovitan lugeda seda “Minu Eestit”, mis annab hea ülevaate, mis inimese loom see eestlane ikkagi on
